Luulekogu kõneleb poeesia igavestel teemadel - saatusest, kodumaast, õitsemisest, hääbumisest, surmast - merilaasilikult lihtsalt ja sugestiivselt. Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis, käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis, mesilindele jagada viimased lahtuvad leinad, mooniväljadel magada, ümber sinised seinad.

Kogumikus on luulet aastatest 1935-1966. ÕHTU Pilv üle taeva laotas end ja kaste sajab maha, ja öise linnu vaikne lend kaob kauge metsa taha. Viib hämarusse valge tee ja järvelt kostab naeru. Ja paadi viivad üle vee kaks õnnelikku aeru. Sa küsid: "Miks?" ja sinu hing on ikka mitmekihtne. Öö vajub üle metsa ning kõik on nii hea ja lihtne.

II köide hõlmab autori luuleloomingut alates 1956. aastast, jutustuse "Siil" ning eetilisi probleeme käsitleva näidendid "Kaks viimast rida".

Köide sisaldab luulet autori loometee algusest kuni 1955. aastani, kaks mälestuslikku proosapala, novelli ja muinasjuttnäidendi.