Üle «Vanemuise», «Endla» ja «Estonia» kulges Liina Reimani näitlejatee - ta sai eesti sõnalavastuse suurimaks täheks. Sellesse teekonda mahub tükk eesti teatri elavat ajalugu. Selle argi- kui ka pühapäevseist pooltest jutustab Liina Reiman oma mälestustes. Niisama suur nagu Liina Reiman on dramaatilise lavakujuna, niisama võluv ja kaasakiskuv on ta jutustajana. Inimesed, sündmused ja olukorrad saavad tema sule all elavaiks. Me kas nutame või naerame koos autoriga, kuid külmaks ei saa me jääda kunagi.

"Oli kord noor, teatrist unistav tütarlaps, kes palus armast Jumalat, et talle lubataks kas või üksainuski kord astuda üle uhke "Vanemuise" lava, enne kui tol ajal ennustatud "sabaga täht" selle patuse maailma hukutab. See tütarlaps olin mina ja mulle lubati palju rohkem kui vaid üks kord astuda ihaldatud kunstitempli lavale. Ja mitte üksnes "Vanemuise", vaid ka "Endla", "Estonia" ja "Draamateatri" lavadele. Ning hiljem veel veidi kaugemalgi, siinpool Soome lahte vennasrahva maal samuti. Tervelt nelikümmend aastat anti mulle. See oli küll pikk aeg, kuid kunas saab inimlaps küllalt Veel ja veel igatses ta lisa. Ta unistas isegi tollest "ümmargusest arvust", viiekümnest aastast, poolest sajandist. Kuid Kõigevägevam määras teisiti."