Lion Feuchtwanger (1884-1958), loetavamaid juudi päritolu saksa kirjanikke, sündis Münchenis, õppis germanistikat ja filosoofiat ning uuris Piiblit. Kirjanduslikku karjääri alustas näidendeid kirjutades, laialdase tuntuse tõid talle ajaloolised romaanid. Tema looming on alati lugejat köitnud. Eriti ilmneb Feuchtwangeri sisendusjõud ta viimases romaanis "Jefta ja tema tütar" (1957). Sündmused, millest see teos räägib, leidsid aset rohkem kui 3000 aastat tagasi. Lugu Jeftast, Iisraeli viiendast suurest kohtumõistjast, kes oma ainsa lapse Jumalale ohverdab, on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamatusse kirja panduna surutud 47 lausesse. Pärandusest ilma jäetud ja kõnnumaale pagendatud, kuid võimu ihates suureks väepealikuks saanud sohipoja Jefta tõotusest ja ohvrist kõneldakse vaid kümne lausega. Ometi tõusevad üksildane mässaja Jefta ja tema ohvrivalmis tütar Jaala lugeja ette täiesti usutavatena ja elulistena. Sellel romaanil on nii mõndagi ütelda tänapäevasele, sageli võimuiha kütkes ja sellest muserdatud inimesele.