1938. a. töötas Eesti politseis 1791 ametnikku, neist välispolitseis 1386, kriminaalpolitseis 157, poliitilises politseis 112, Politseitalituses 31, Politseikoolis 5. Politseid juhtinud isikud on siiani vähetuntud. Nemad ei saa enam rääkida ei endast ega oma ajast. Seda peame tegema meie ja peaaegu 60 aastat hiljem. Raamatu eesmärgiks on jäädvustada eelmise iseseisvusaja kõrgemate politseiametnike elulugude kaudu osake Eesti politsei ajaloost. Nende inimeste elutöö, nimed ja näod püüdis nõukogude aeg rahva mälust kustutada. Olgu see raamat omalaadseks mälestusmärgiks neile, kellest me nii vähe oleme teadnud.

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.