Suure prantsuse psühholoogilise realisti 1913. aastal ilmunud romaan kuulub sarja «Kadunud aega otsimas», mis hõlmab kogu autori romaanitoodangut nagu Balzaci «Inimlik komöödiagi».

Eraldiseisvat armastuslugu käsitlevat «Swanni armastust» peetakse üheks paremaks võimaluseks Prousti mammutteosega tutvuda. Charles Swann on Pariisi kõrgkihti kuuluv börsimaaklerist kunstikriitik ja -vahendaja, kes näeb kohatud naistes vaid võrdlusmaterjali kuulsatel maalidel kujutatutega. Selline arusaam põhjustab ta lootusetu armumise kurtisaan Odette de Crecysse, kes ei hooli oma kogenud võrgutaja võimetusest tõeliselt armastada ning meelitab tolle väljapääsuta abiellu. 1871. aastal Pariisis sündinud ning Sorbonne´i ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Marcel Prousti «Swanni armastus» on tegelikult katkend tema suurromaanist «Kadunud aega otsimas». Seitsmes köites ilmunud ja peamiselt vaba teadvusvoolu stiilis kirja pandud 20. sajandi kirjanduse tähelepanuväärsemaid teoseid hõlmab üle 3200 lehekülje ning enam kui 2000 tegelaskuju. Prantsuse mainekaimat kirjandusauhinda jagav Pariisi Goncourt´i akadeemia valis «Kadunud aega otsimas» prantsuse kõigi aegade kaheteistkümne parema raamatu hulka.

Marcel Prousti romaanisarja „Kadunud aega otsimas“ on sageli nimetatud üheks 20. sajandi mõjukaimaks kirjandusteoseks. Sarja teine köide „Õitsvate neidude varjus“ lisandub senistele eestindustele „Swanni poolel“ (1. köide), „Soodom ja Gomorra“ (osa 4. köitest) ja „Taasleitud aeg“ (viimane, 7. köide). Hoolimata tegelaste kordumisest saab kõiki köiteid selles sarjas lugeda omaette romaanidena. Ning on tõenäoline, et just „õitsvatest neidudest“ alustas Proustiga tutvumist suur osa kirjaniku kaasaegseid, kuna esimene köide ei teeninud avalikkuses erilist vastukaja, teine aga võitis 1919. aastal maineka Goncourti auhinna ja tegi Prousti üleöö tuntuks. „Õitsvate neidude varjus“ katab jutustaja elust perioodi, mida laias laastus nimetatakse murdeeaks ja mis isiksuse kujunemises üldist arusaamist mööda ongi murrangulise tähtsusega. Siin saab minategelane oma esimesed õppetunnid armuasjades, mida järgmistes osades sügavuti lahatakse. Ning siin leiavad aset ka mõned kõige tähtsamad episoodid kirjanikuks saamise keerukas loos, mida kogu romaanitsükkel enesest kujutab. „Õitsvate neidude“ emotsionaalne heitlikkus pakub äratundmist paljudele, kel meeles omaenese teismeea triumfid ja kriisid. Nimelt see köide „Kadunud aja“ tsüklist on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat.