meie kehad pole enam need või pigem pole need kehad enam meie või pigem pole need meie enam meie alati on meie alati on need kehad ilusad siledad nõtked kerged liikuvad muretud ja alati on meie aga need pole need pole need

Mart Kangur (snd 1971) jätkab oma kuuendas luulekogus katseid armastusest üle saada, aga mässib end üha sügavamale sisse. Tema tekstid on korraga valusalt verilihal ja kelmikalt mängulised, tumedalt tundelised ja tantsisklevalt filosoofilised. Kanguri poeetiline ruum ulatub sisekaemuslikest jõeorgudest ja padrikutest Ukraina sõjatandriteni.