Kas Eestis üldse oli rahvuskommuniste? Muu hulgas sellele küsimusele otsib vastust käesolev raamat, mis tõukunud omaaegse NLKP keskkomitee töötaja, põgusalt koguni NLKP poliitbüroosse kuulunud Enn-Arno Sillari märkmetest. Raamat heidab valgust nii mõnelegi teostunud või ka pelgalt ürituseks jäänud paleepöördele nii meil kui Moskvas, samuti sellele, kuidas Eesti vabanemine ikkagi võimalikuks sai. Kuidas kulgesid avalikkuse pilgu eest varjatud protsessid ja muutusid jõuvahekorrad kulisside taga ning miks oli Eesti valitud tee mõistlikum kui nõndanimetatud Leedu tee? Saame teada, et kuni augustiputšini kuulus tegelik võim Nõukogude Liidus endiselt NLKP keskkomiteele, millised õigupoolest olid Mihhail Gorbatšovi ees seisnud valikud ja võimalused Nõukogude impeeriumi reformimisel, ning miks EKPst välja kasvanud Eesti Demokraatlik Tööpartei läbi kukkus – erinevalt Leedu sõsarparteist.

Raamat keskendub sündmustele Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi lõpukümnendil ja intriigidele ning vangerdustele EKP ladvikus alates Artur Vaderi surmast ja Johannes Käbini kõrvaldamisest ning Karl Vaino võimuleupitamisest 1978. aastal kuni Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmiseni 16. novembril 1988, avades senitundmatuid tagamaid ja kõneldes kulissidetagusest võitlusest nii Tallinnas kui ka Moskvas. "Kalevipoja kojutulek" annab lugejale ammendava ülevaate ja kompetentse analüüsi ajastu mentaliteedist ja tunnusjoontest, neist arengutest ja hoovustest, mis pidid kujundama eesti rahva saatuse "nõukogude rahvaste vennalikus peres" "õitsva sotsialismi" tingimustes. Ühtlasi pakub raamat laiema panoraami Eesti ajaloost viiekümne okupatsiooniaasta vältel ja aitab mõista eestlaste valikuid võõra võimu all – teed, mis viis Kalevipoja sümboolse kojutulekuni 1988. aasta hilissügisel. Selle raamatu algkäsikiri valmis tollaseid sündmusi lähedalt näinud ajaloodoktorist autoril juba ligi kahekümne aasta eest, kui kõik jäljed olid alles värsked. Siiski jäi kirjapandu kauaks sahtlisse. Erinevatel põhjustel polnud aeg sellise raamatu avaldamiseks küps ei 1980.–1990. aastate vahetusel ega ka siis, kui "endised" kriitikatule alla langesid. Nüüd, tasakaalukama minevikunägemuse sündides, kirjutas autor hiljemkujunenud teadmiste ja kogemuste, uute andmete, dokumentide, paljude intervjuude jms põhjal oma käsitluse ümber selleks põnevaks raamatuks. Ehkki valitud on populaarteaduslik vorm vähese viiteaparatuuriga, on kogu esitatud teave tõene ja dokumentaalselt tõestatud.