Mis Pommer teeb? Mis tal muud teha on kui seda, mida ta juba aastaid teinud. Mineval sügisel sai kolmkümmend seitse ajast-aega, kui ta Löövi vallast siia Jaagusillale kolis, isa antud lehma lauta pani, käed kaevul puhtaks pesi ja tundi läks, et talumeeste lastele õigekirja õpetada. Tollal oli Pommer noor aateline koolmeister, kes alateadlikult aimas, et ainult puhaste kätega saab õpetada ilusat, soravat ja korralikku õigekirja. Liiati veel emakeele õigekirja. Tema, kes oli läinud vaimustusega harima isamaa hariduspõldu, seda igisööti, kus kündjal peab olema kümne härja ramm. Ikka teeb ta sedasama - kannab oma risti ja koolutab laste hingi, nii kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad.

Stagnaaja maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes, kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.

Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või Vene-aegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.

Luuleraamatus käsitleb autor eetilisi küsimusi, ennekõike inimese vastutust isamaa ees. Põhiosa luuletustest käsitleb külaelu selle tõsiduse ja sirgjoonelisusega, mis on tuttav juba Traadi esikkogust.

Hoolimata teksti lühidusest on Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" (1971) ometi võimas monumentaalromaan eestlaste saatusest läbi mitme inimpõlve. Põlvkonnad – ja mis põhiline, poliitilised režiimid – küll vahetuvad, kuid inimeste "tantsudes", nende probleemides ja saatuses väljendub eestluse püsimise lugu, mida sümboliseerib tegevustiku keskmes seisev vana aurukatel. Vormilt koosneb romaan viiest tantsust, millest viimane toob lugeja 1960. aastaisse. Eesti maarahva saatust, kaotusi ja kõigest hoolimata eneseks jäämist on Mats Traat kujutanud mitmes teoses. Esimene ja võimsaim neist ongi "Tants aurukatla ümber". Kriitika on pidanud romaani eesti proosa tähtteoseks, tõstes esile selle kaalutletud, kuid nõtket sõnastust ning koomilise ja traagilise, eepilise ja lüürilise õnnestunud ühendamist. Teoste tegelaste kõnet ilmestab nüansirohke Tartumaa kõnepruuk, mis annab kujutatule oma lisaväärtuse. Lõuna-Eesti olustikku tunneb 1936. a. Otepää lähistel Kuutsemäel sündinud, sealsamas kodukandis koolis käinud ja töömehepõlve alustanud Traat läbi ja lõhki. Teemat iseenesest – maainimese armastust oma maa ja töö vastu, suuremat hoolimata ühiskondlikest tingimustest – sai käsitleda ka Nõukogude ajal. Teost saatis alates ilmumisest kohe suur menu: Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhind 1971, Nõukogude Eesti preemia 1972, üliedukas Voldemar Panso lavastust Draamateatris, tõlked kümnesse keelde, mitu kordustrükki, Peeter Simmi film jne.

Romaan on järg 1979. aastal ilmunud teosele «Puud olid, puud olid hellad velled». Sündmustik hargneb nelikümmend aastat hiljem sealsamas Palanumäe talus, mille noorperemehe õlule langeb nii talu päriseksostmise kui ka vallaasjade ränk koorem. Raamatus on romaanitsükli 2.-4. osa:

Romaan igavestel teemadel - armastusest, abielust ja nende sisemistest vastuoludest.

MIS ON MAAILM Mis on maailm ja mis on kõiksus mis on lehtimisrõõmus puu kuhu kaob see visa võitmatu jõud mis sunnib süütama õisi ootama palavikus värisema paljunema saama heledaks tormiks astuma haljajalu üle hangunud laava ja punase müüri kaduma silmist heldelt ja rikkalt tulema tagasi viljana laulva lohutusega

Valgusfoorid vilguvad kui tähed. Üks vaid punane ja igavene. Ikka tema juurest algab lähe: ole, kurat võtaks, inimene.

"Kodu on ilus" on Mats Traadi 1985. a. ilmunud romaani "Üksi rändan" järg ja kujutab selle peategelase Kalju Soa elukäiku viiekümnendate aastate algusest tänapäevani.

Arhipelaag Kuutse Talvepäeva poeem Leinapoeem AUTOBIOGRAAFIA Laps olin, kui möödus sõjakolin. Nooruk olin, kui tuli traktorikolin. Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järel. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige.