Mees oli nii surnud kui üldse olla saab. Ta lamas pidžaama väel põrandal, ajud vaipa mööda laiali pritsitud. Pihus oli tal minu püstol. Tahtsin hõõruda oma nägu, et teadvusest viinahägu minema pühkida, kuid võmmid ei lubanud seda teha. Üks neist tõmbas mu käe ära ja haugatas küsimuse, mille peale mu pea veel hullemini valutama hakkas, teine peksis mind märja nartsuga vastu nägu.

Spillane on näidanud maailmale, mida action tegelikult tähendab! New York Times Ja siis ma teadsin. Põrgu päralt, nemad ei võinud ju mind kätte saada! Politsei, valitsuse valve all tegutsevad suured organisatsioonid, kõvasti kinnimakstud eradetektiivid... Nad ei olnud kunagi mulle isegi lähedale saanud. Kasutati ära varastatud lömmis patrullautoga põgenev punkaripoiss, et paisata mind läbi kaupluse vaateakna ja lisaks veel üliagar politseinik, kes ei hoolinud tunnistajateta toimunud liiklusõnnetuse ohvritest, vaid saatis mu sõrmejäljed edasi, saamaks mind ahelaisse panna. Nüüd nad vaidlesid selle üle, kes saab enda valdusse Röövel-Morgani. Röövel-Morgan olin mina.