Aga siis lõpetas Hermelinda jutu isa Franceschinist ja algas Ortizi allakäik. Tuli 90-nda aasta kollane palavik. Selle järel malaaria, hermatuuria, nälg ja paised. Isa Franceschini maalitud õhulised kontuurid haihtusid. Tore kirik jäi pooleli, tellisseinad olid katmata, võlvitud sissekäigud usteta, aknad klaasideta. "Siia tulid mitmed preestrid, tütreke, aga ükski ei pidanud vastu. Kuni ühel Palmipuude pühal, ratsa eesli seljas nagu Jeesus, tuli isa Tinedo ja jäi meie juurde. Tema oli õige mees. Hoopis teistsugune kui isa Franceschini, seda küll, aga õige mees. Andku Jumal talle ta patud andeks!" Hermelinda naeratas alati, nimetades ta nime. Seepärast, et isa Tinedol polnud isa Franceschini elegantsi, haridust, kõneoskust ega päritolu. Ta oli lihtne maainimene, sutaan üll ja soe süda rinnas.