Raamatusse on kogutud Pereraadio palvel kirjutatud vaimulikud mõtisklused, mis said loetud raadios AD 2019. Vaimulikke tekste kirjutatakse tavaliselt konkreetsele Piibli kirjakohale mõeldes, kuid mitte tingimata. Seega on raamatus väga erinevaid tekste. Mis aga puutub Piibli kirjakohtadesse, siis jätsin need kohati üsna pikad, sest Piiblisse süvenedes leiame me palju teadmisi selle aja kontekstis, mil need on kirja pandud. Natuke keerulisem on mõista, mida annavad need teadmised meile praegu. Muidugi on meil raskem tunnetada tegelikkust eestlastena siin ja praegu, kui elades juudina tolleaegses Palestiinas, mil sündmused aset leidsid. Kuid küsimust, mida annab see ajalooline tekst ja teadmine mulle isiklikult praeguses elus, tuleks küsida alati, et mõista loetut sügavamalt. Mingil hetkel on inimene valmis kokku puutuma millegagi, mis on temast mõõtmatult suurem, armastavam ja mis olulisim – tingimusteta mõõtmatult andestavam, kui inimene seda kunagi olla suudab. Kui me mõistame, vähemalt püüame mõista – armu, mis Jumalast hoovab, avardub ka meie eneste süda, mis teeb armu ja helduse jagamise igapäevaseks vajaduseks. Sest kuigi me ei saa ära teenida Jumala armu, on midagi, mida saab teha – olla armuline Jumala vastu. Jumal ju suur ja võimas, mis armu Temal siis vaja, aga unustades armu Jumala vastu, ei jagu seda ka inimestele. Armuline Jumala vastu? Eesti keeles tuleb ikka vastu olla, kuigi oled poolt, olgu siis: olla armuline Jumalale. Olla lahke ja armuline Jumalale, sest inimesed tulevad ja lähevad, aga Jumal on, Tema ei kao kuhugi.

Me kõik justkui teame, kes on nartsissist ja kuidas ta käitub. Aga mis on nartsissism ja kuhu peaksime oma pilgu suunama, kui soovime sellele küsimusele vastust? Seetõttu ongi raamat pühendatud neile, kellele põhiküsimus – kes ma olen – pole vaid filosoofiline küsimus. Nartsissism oma põhiolemuselt on minu meelest inimese eneseväärikuse sünonüüm ja sümbol. Ükski nartsissist aga pole väärikas inimene, ta võib olla ülimalt väljapeetud, uhke, silmapaistev, kuid temas puudub eneseväärikus. See on kahjustada saanud ja ta ei oska ka võimaliku erakordse mõistuse, intelligentsi, mitmekordse hariduse juures selle kahjustusega hakkama saada. Ja mõista, et eneseväärikas inimene mitte kunagi ei kahjusta ennast ega teist, ei alahinda, ammugi alanda, rääkimata juba psüühilisest ja/või füüsilisest vägivallast. Ja seda sellepärast, et eneseväärikus ei luba. Nartsissist on inimene, kel puudub julgus iseenese süda murda. Ja niikaua, kuni tal seda julgust pole, murduvad südamed neil