Urgern-Sternberg mattis 1921. aastal Mongoolia stepiliiva kõigi aegade teadaolevalt suurima peitevaranduse (briljandid, kuld, ehted, kultusesemed, vanad käsikirjad), mida otsitakse tänase päevani. Selle raamatu lugejale avaneb varanduse saladus.

Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainul oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist. Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav -- hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

Olev Remsu on sünnilt rännumees. Kas pole Remsu üks veider mees? Selle asemel, et rahulikult kodus istuda, laseb tema mööda maamuna ringi. Ehk saab nähtud paiku hinnata selle järgi, kuhu hing kõige rohkem tagasi igatseb. Remsu mõtleb pisut ja vastab: Jeruusalemm, Tahiti, Marrakech ja...

Autor ütleb teose kohta nii: ""Lapsepõlvest Malleta" on hilispubeka karm ja halastuseta enesevaatlus. Romaani tegevus toimub 1970-ndate aastate lõpus Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva sillaehitajate rühmas, nõnda on teos esimene nn malevaromaan eesti kirjanduses. Ehitatakse muuseas Pärnu Papiniidu silda. EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan nimetas tööd ühel ideoloogianõupidamisel meie suurepärase komsomoliürituse – ehitusmaleva – pahatahtlikuks laimamiseks, küsis, milleks kirjastus avaldab seesugust Nõukogude-vastast prahti. Teost piitsutasid hoolikalt komsomoli- ja malevaringkonnad, ent toonaste juhtkriitikutelt Vaino Vahingult ja Linnar Priimäelt pälvis romaan üksnes kiidusõnu, kusjuures viimane pidas seda kaua autori paremaks teoseks üldse!"

Kes oli Urgern-Sternberg? Parun 1500 aasta vanusest suguvõsast; idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest; Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut; impotent või homo, kes oli abielus temast puutumatuks jäänud Hiina printsessiga; budist, kelle surma kohta on kakskümmend kaks versiooni, kuid kes kõige tõenäolisemalt veetis oma elu lõpuaastad Tiibetis dalai-laama juures.

Konstantin Päts on Venemaal, Tveri oblastis asuvas Buraševo haiglas paradoksaalses olukorras: kui ta räägib õigust, et on president, siis arvavad arstid ta Napoleonite, Leninite ja teiste hulka; kui ta oma staatuse maha salgaks, siis kuulutataks patsient nr 12 terveks. Kas on üldse vahet une, ettekujutuse ja reaalsuse vahel? Ehk on reaalsus ainult meie ettekujutus? Selles romaanis pole midagi kindlat peale aja, mis kulgeb oma sängis. Ruum see-eest väändub ja moondub, tegelased ühes sellega.