"Päeva maja, öö maja" kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ja selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest: täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima, jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikuks, kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga "mütoloogiline realism". Olga Tokarczuk on üks tuntumaid Poola proosakirjanikke, "Päeva maja, öö maja" on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu "Maailma kõige inetum naisterahvas" (LR 2005) ja romaan "Algus ja teised ajad" (2012).

Kusagil Prantsusmaa-Hispaania piiril Püreneedes peaks kloostrivaremetesse olema peidetud Raamat, millesse kätketud teadmine võib muuta maailma saatust või isegi nooruse tagasi tuua. 1685. aastal suunduvad Pariisist Raamatut otsima alkeemiaga tegelev Markii, pankur de Berle, tumm kutsar koos oma kollase koeraga ja kurtisaan Veronica. Nobeli laureaadi Olga Tokarczuki debüütromaan "Ühe Raamatu otsijate teekond" ilmus 1993. aastal ja pälvis Poola Kirjastajate Liidu auhinna. See on otsapidi nii armastus- kui ka seiklusromaan, lugeja ette toodud Tokarczukile omases paeluvas stiilis. Selles romaanis on ka juba suur osa Tokarczuki hilisemate teoste motiividest.