Jutustused.

Kevade: pildikesi koolipõlvest. I-II

 

Tõelise jutuvestja andega Lutsu tegi kuulsaks tema esimene romaan "Kevade" (1912). Südamliku ja humoorika loo Paunvere kooli lõbusatest juhtumistest annab autor edasi äärmise soravusega. Peategelasi on raamatul palju. Kes ei teaks neid legendaarseid, veidi ehk müütilisigi tegelasi: pisut nipsakat heledapäist Raja Teelet, alati mõtlikku ja õrnahingelist Arnot, krutskimeeste lemmikut Tootsi või halenaljakat, ent visa Kiirt. "Kevade" on raamat elust enesest – siin on nii muresid kui ka rõõme, nii raskusi kui ka vedamist. Tegemist on raamatuga, mida korraga palju lugeda ei tahakski - lihtsalt ei raatsi, sest mitusada põnevat, naljakat ja lihtsalt toredat lehekülge saavad liigagi kiiresti läbi. 

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis.
Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Nn. Tootsi-lugude ("Kevade", "Suvi") järg, kus jätkub jutustus nii varasemast tuttavate kui ka uute tegelaste ettevõtmistest.

Teos esitab rea humoristlikke pilte lugejale enamalt jaolt juba "Kevadest" tuttavate, vahepeal täisealiseks saanud tegelaste elujuhtumustest.

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Eesti rahvakirjaniku 100. sünniaastapäevaks koostatud valikkogu, kuhu on koondatud tema lasteloomingu paremik. Lisaks korduvalt avaldatud, ülipopulaarsele "Nukitsamehele" on selles kogumikus ka kirjanduslikuks harulduseks muutunud, enamasti 1920. aastail kirjutatud palad "Inderliin", "Lauka poiste ootamatu teekond", loomalood "Parbu-jutt" ning "Pett ja Parbu" ja paar mälestuskildu. Neid kõiki iseloomustab soe, mõnus huumor ja ladus jutustamisviis.

Käesolev kogumik sisaldab kaks eesti kirjandusklassiku mälestusraamatut, lisaks nimijutustusele ka jutustuse "Kuldsete lehtede all". Mõlemas teoses jutustab autor oma nooruse kõige huvitavamatest aastastest – kooliajast.

Käesolev kogumik sisaldab kolm eesti kirjandusklassiku memuaarteost "Vanad teerajad", "Talvised teed" ning "Läbi tuule ja vee", milles autor pajatab oma lapsepõlvest ja esimesest kooliaastast.

Jutustus moodsest ehituskunstist ning korterikriisist.

Tsitaadid raamatust: "Aga kus on püss ja mõõk?" küsib vend pettunult. Pole mul seda ega teist. "Noh, mis soldat sa’s oled? Millega sa ennast kaitsed, kui keegi sulle kallale kipub?" "Nendega," näitan ma oma kahte rusikat. "Ja kes mulle julgebki kippuda kallale, kui mul on peas kuninga kübar." Ometi kord elus siiski läheb mul toredasti. – Niihästi linnades kui maal lõhutakse mu "Kapsapäid" ning autoritasu tuleb rohkesti. Lähen upsakaks, ütlen üles oma koha apteegis, hakkan elukutseliseks kirjanikuks, olgugi et üks tasane hääl mu sees ütleb: "Ära tee seda!"

Sisukord:

Paunvere

Kapsapea

Ärimehed

Pärijad

Laul õnnest

Mahajäetud maja

Sootuluke

Siniallik

Ülemiste vanake

Onu paremad päevad

Kalevi kojutulek

Valimised

Tõelise jutuvestja andega Lutsu tegi kuulsaks tema esimene romaan "Kevade" (1912). Südamliku ja humoorika loo Paunvere kooli lõbusatest juhtumistest annab autor edasi äärmise soravusega. Peategelasi on raamatul palju. Kes ei teaks neid legendaarseid, veidi ehk müütilisigi tegelasi: pisut nipsakat heledapäist Raja Teelet, alati mõtlikku ja õrnahingelist Arnot, krutskimeeste lemmikut Tootsi või halenaljakat, ent visa Kiirt. "Kevade" on raamat elust enesest – siin on nii muresid kui ka rõõme, nii raskusi kui ka vedamist. Tegemist on raamatuga, mida korraga palju lugeda ei tahakski - lihtsalt ei raatsi, sest mitusada põnevat, naljakat ja lihtsalt toredat lehekülge saavad liigagi kiiresti läbi. 12. trükk

1934. aastal esmailmunud ja autori poolt novelliks nimetatud "Vaikset nurgakest" on vaadeldud "Tagahoovi" vähema venna või järjena. Tegevus on kandunud eesõue ja vaatluse alla võetud eestivenelaste asemel baltisaksa rahvusvähemus. Oskar Lutsu mahe huumor asendub siin sageli terava satiiriga. Loo minategelane Heino Anderson jääb võrreldes teiste, ehk teravamalt väljajoonistatud karakteritega arnolikuks taanduja-tüübiks, kes võib oma tegemiste ja tegematajätmiste üle kauaks valuliselt kahtlema jääda. Ometi tasub silmas pidada, et Luts on oma teose ridade vahele rohkemat peitnud, kui neil ridadel endil seisab.