Oma uues romaanis toob Paulo Coelho lugeja ette Mata Hari salapärase elu. Mata Hari oli tantsija, kes ei peljanud alasti lavale astuda, paljude rikaste ja mõjukate meeste armuke ja julge teenäitaja, kes oli üle 20. sajandi alguse provintslikust piiratusest, teenides sellega ära Pariisi suurilmadaamide kadeduse ja viha. Paulo Coelho esitab Mata Hari loo kirjade kaudu, mille peategelane kirjutab Pariisi Saint-Lazare’i vanglas, kus ta viibib kahtlustatuna spionaažis. Need kirjad on otsekui testament, mille adressaadiks on Mata Hari tütar, kellele ema tahab selgitada, miks ta otsustas omal ajal kodust lahkuda ja elule iseseisva naisena vastu astuda. Kirjadest saame aimu ka Mata Hari kujunemisest kõigi aegade üheks tuntuimaks spiooniks. „Ma ei tea, kas mind tulevikus mäletatakse, aga kui see peaks juhtuma, siis ei tahaks ma, et minus nähtaks ohvrit, vaid et minusse suhtutaks kui inimesse, kes elas julgelt ja maksis selle eest ka kartmatult seda hinda, mida talt nõuti,” ütleb raamatu peategelane. Ja hind oli tõepoolest kõrge: Mata Hari pidi maksma oma eluga. Tema hukkamise sajanda aastapäeva eel toob Paulo Coelho tolle fantastilise naise elavalt lugejate silme ette ning näitab, et ka kõige kõrgemad puud kasvavad vaid väikesest seemnest, nagu õpetas tulevasele tantsijannale tema ema.