Kirjanikest vendadest Krustenitest vanema, Pedro Krusteni (1897 – 1987) romaani keskmes on hiljaaegu maalt Tallinna elama asunud neiu Aino Liivik, kellele saab saatuslikuks armumine egoistlikku ja armukadedasse Kalle Jaanusesse. Kalle raskest iseloomust põhjustatud Ainos toimuv meelemuutus, tutvumine ja peatselt järgnev abielu teise noormehega, rõõmsameelse Priit Randlepaga käivitab põneva intriigi, mis hoiab tegelaste kõikuvat hingeelu ja süümepiinu jälgivat lugejat lõpuni elevil.

Raamat käsitleb Henrik Visnapuu viimaseid eluaastaid alates kodumaalt lahkumisest kuni ta ootamatu surmani New Yorgi lähedal. Kord lähemalt, kord kaugemalt Visnapuud vaadeldes annab Krusten meile meie kadunud luuletajast inimliku ning haarava pildi. See on omapärasemaid mälestusteoseid, mis meil ilmunud - ta kaardistab niihästi objektiivselt Visnapuu elukäigu kui ka viskab individuaalse pilgu oma kaaslasele. Teos on varustatud paljude originaalfotodega.

Lühijuttude raamatul «Kingitus» on teatud sarnasus ta esikromaani pealkirja «Südame rahu» taha peidetud sümboolikaga. Neis valitseb nii südamlik hääletoon kui ka rahu, sageli rõõm ümbritsevast maailmast, mida need lühilood kujutavad, mida autori terav silm on kinni püüdnud, ta vilunud ning osav käsi kirja pannud. Kaugelt rohkem kui pooles sajas loos manab autor meie silme ette maailma säravana ning huvitavana. Lühižanr on üks neid kirjandusliike, milles tundub elukogenud meistrikätt.

Selg vastu kollast piimanõu, põlved ruumikitsuse pärast püsti, sõidab Martin Vennart ollendri vankripäras istudes Kaldmetsa mõisa oma uuele töökohale. Otsapidi püsti on ta kuivetanud käte vahel ka tuliuus nikerdatud konksuga jalutuskepp... Kuidas see tuli, et aiaäri omanik Gottlieb Schnell just mind von Wittmarkile soovitas, kui see ta juures väljaõppinud aednikku otsimas käis, küsib ta endamisi. Küsib, kuigi teab. Eks võitnud ta Schnelli poolehoiu ainuüksi juba seega, et armastas kaugelt enne tööaja algust tõusta. Koidukukk loomu poolest, oli ta ka hoolas ja püüdlik. Ja siis meeldis talle aia varahommikuses üksinduses viibida seepärastki, et seal ei olnud veel peremehe varju. Aga just see nagu eemalehoidumine tõi ta Schnelli südamele lähedale.

"Laul kõrgel kaldal" on autori nn. Kaldametsa-triloogia teine raamat. Selle romaani peategelane on mõisaaednik Martin Vennarti vanem poeg Oskar. Koolitee ja kunstiõpingud viivad ta Kaldametsalt linna. Kangust ja hakkamist täis noormehe tavalisedki ettevõtmised muutuvad huvitavaiks ja põnevaiks, mässuaastal 1905 aga lausa ohtlikeks.

Ühte kõrvalisse tallu saabub kummaline võõras linnamees, kes tahab kangekaelselt talus ulualust saada. Kuigi vanaperemees on vastu, saab võõras kavalusega oma tahtmise.