Peeter Oja kirjeldab mängleva kergusega raamatu kui kirjandusliku kogumi sündi. Selles teoses, oskuslikult nurki ümardades, julgustab autor isegi kirjandusest kaugel seisjaid sulge haarama. Subtiilselt ja delikaatselt poeb autor lugeja põue, kattes tema hingekeeled literatuurse tekiga. Oma hoogsa tempo ja ootamatute mõttekäikudega aheldab sõnasepp viimase kui skeptiku selle paeluva raamatu külge.