Ta jõudis mõtelda: Sellest pole midagi, ma võin pidurdada mootoriga. Siis oli ta kurvist väljas ja silmas rahvuskaartlast, kes umbes kolmekümne meetri kaugusel autole ette hüppas ja peatumiseks märku andis. Kaks meest seisid teeserval. Nende rattad olid madalate põõsaste najale toetatud. Tal polnud valikuvõimalust. Ta sõitis edasi. Teele tormanud rahvuskaartlane jõudis vaevu kõrvale karata, kui ta juba valvepostist mööda vuhises. Tagant ei kuuldunud ühtegi lasku. Willi Mohr ei kartnud. Ta peas välgatas mõte, et nüüd, kui ta neist mööda oli pääsenud, oli tal veel lootust. Nad tuli kannult maha raputada ja eksiteele juhtida. Näiteks võis ta mõnele kõrvalteele pöörata. Siis sobiva peidupaiga otsida, salakauba maha laadida ja minema sõita, et see hiljem vaikselt ära tuua. Ta võis... Kolmsada meetrit kontrollpostist allpool seisis tee ääres jalgratas. Veidi kõrgemal mäenõlval lamas keskealine unise näoga ja kärbitud hallide vurrudega rahvuskaartlane. Ta sihtis ruttamata ja tulistas Willi Mohri tavalisest kuuemillimeetrisest vintrauaga sõjaväekarabiinist vähem kui viiekümne sammu kauguselt.