Romaani tegelaste noorus ja keskkoolilõpp jääb veel iseseisva Eesti Vabariigi aega, kuid peagi algab Teine maailmasõda ja lööb kõigi plaanid segi. Jah, me kõik olime ja oleme kuhugi teel. Võib süüdistada aega, võib süüdistada eeltingimusi, mis paljudest meist aitasid teha seda, mis nad olid. Võib otsida arvutuid põhjendusi ja vabandusi. Aga kaks asja on selged. On ümberlükkamatud. On alati olnud. Inimesel on alati olnud ja on võime mõelda. Kellel on võime mõelda, sellel on võime valida. M e i l oli võime ja võimalus valida. N e i l seal klassis on võime ja võimalus valida. Ja keegi ei suuda kummutada ajaloo igavest seadust: me otsustame ja peame otsustama inimeste üle selle järele, mida nad tegid ning teevad, mitte selle järele, mida nad oleksid võinud teha, kui... kui...kui... Inimkonna elu ei tunne "kuisid" ja "olekseid". Ja hinnang iga inimese elule antakse alati selle järgi, mis o l i.

Nagu oma loomingus enamasti, nii käsitleb autor ka selles romaanis tänapäevaprobleeme. Peategelaseks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eesmärkide tähtsust inimese elus.

Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on toodud tähelepanu keskpunkti meie koolielu aktuaalseid, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel – oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajast.

-Seitsmendas läänes, -Nelikümmend küünalt, -Jumalat ei ole kodus.

Viimaseks jäänud romaanis vaatab kirjanik tagasi oma lapsepõlvele. Kirjeldab oma esimesi mälestusi, koolitee algust, esimest suurt armastust ning katsetusi kirjanikuna jõudes viimaks II maailmasõja algusaastaisse, kus temast oli sirgunud 14-aastane noormees.

Romaani sündmustik algab Siberi laagri poole sõitvas tapirongis. Surev poliitvang teeb oma kaaslasele ettepaneku nimed ära vahetada: seeläbi saaks ellujääja, pikaks ajaks kinnimõistetud Verner Kivistik, palju varem vabadusse. Vahetus saabki teoks ja edasises ongi jälgitud Verner Kivistiku elu võõra nime all.

Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama palju varem. Miks ma seda ei teinud? Miks asun ma nonde sündmuste kallale alles nüüd, mil kõigest on möödas juba kaheksa aastat? Mulle tundub, et ma sarnanesin tollal mehega, kes on kuskil meres laevalt vette kukkunud, endalegi teadmata kuidas pärast tundidepikkust olemisse jäämise ja olemisest lahkumise vahel pendeldamist kaldale jõudnud ja nüüd kohkvelsilmi vaatab tagasi kohale, kus õnnetus juhtus. Ta püüab seostada paika, kus ta viibib, paigaga, kus ta oli enne neid tunde, ning aimab, et see kipub tal üle jõu käima.

Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel; sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.

Minavormis romaanis pihib alkoholismi sundravile saadetud mees oma elust.

Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigutrepp, millele on astunud teose üks peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides.