Tiina ärkab. Ta ei mõista esmalt põrmugi, kus viibib. Ümbrust hõlmab sügav pimedus, keegi hingab kuuldavalt. Õhus tundub ebamäärast hõngu – võõrast ja ometi nii ennetuntud, tuttavlikku. Ihu on nõrk, hing pisarateni hell, kuid kõigest hoolimata uhkab kuski südame kaugemast tagasopist esile tunne, mille nimeks rõõm. Liigutades märkab naine oma sidemes ülakeha ja tunneb vasakus rinnapooles teravat torget, millest kogu ihu tükiks ajaks jääb valusalt hõõguma. Samas meenubki kõik: ta viibib põgenikuna Rootsis ja lamab haiglas, üleeile leidis aset lõikus. Ta vasak rind, see ammune valulaps, oli teinud täispöörde halva poole. Vähk, arvasid “asjatundjad” tuttavad. Vähk, ütles läbivaataja arsti kinnine ilme. Vähk, mõtles ta ise. Vähk nagu ristiemal Eedul, kellel arstid vasaku rinna ära lõikasid, kuid kes sellest hoolimata suri, kuna kurja haiguse juured ulatusid palju kaugemale. “Inte farligt,” kinnitas aga sõbralik õde Inga ta meelemärkusele tulles, ja pühkinud ta näolt sinna valgunud pisarad, kordas veel: “Ni förstar, inte farligt” – Teie mõistate, mitte hädaohtlik, mis pidi tähendama, et ta kehast ei leitud seda kardetud ja kardetavat tõbe. …