Ballaadromaan käsitleb võõrsile sattunud noore munga põgenemist vangistusest, ta elu metsa- ja sooüksinduses, heitlusi iseenda ja vaenuliku ümbrusega. Tegevus toimub XVII sajandi algusaastate sõjast, katkust ja näljast laastatud Eestimaal, mil rahvus oli hävimise äärel ja iga inimene teise jaoks haruldus.

Romaani sündmustik toimub kolmel ajatasandil, mis omavahel põimuvad meespeategelaste kaudu... XVII sajandi Madalmaade kartograafiaõpilase Joni avastusretk Jäämerele kordub okeanograafiatudengi Enno õppereisina kolm ja pool sajandit hiljem; kolmas peategelane, Kreekas meelelahutuslikul ja visiooniderohkel reisil olev Tele on tegelikult seesama Enno, nüüd juba elukogenud ja ilma näinud mees. Kõigis neis reisides on tõsielu karmust ja unistuste haprust.

Elmo Kond, hariduselt geograaf, päriselus aga kirjanik, leiab end hommikul pärast järjekordset kursuse kokkutulekut valutava peaga üksi mahajäetuna peopaigast. Temalt on ära võetud kõik isiklikud asjad: rahakott, dokumendid, koduvõtmed. Ei tükikest leiba ega lonksukest vett. Üksnes kiri laual, millest selgub, et kunagised kursusekaaslased on otsustanud Elmot karistada tema eelmise romaani eest, kus nad end prototüüpidena ära tundsid ja solvusid. Sestap otsustasid kaaslased kirjanikuhärra proovile panna: kui temas on veel vähegi säilinud geograafi ja matkajahinge, peab ta ilma abivahenditeta, ainult iseenda nutikusele toetudes, läbima kaheksa päevaga jalgsi 200 kilomeetri pikkuse teekonna peopaigast Tallinnasse. Kõik probleemid, sealhulgas ööbimine ja toidumured, tuleb tal endal lahendada. Kui Elmo ülesandega hakkama saab – mis küll vaevalt juhtub – ootab teda jõuka kursusevenna väljapandud aastane stipendium. Mis jääb vaesel kirjanikul üle – kuidagi peab ta ju koju Tallinnasse saama. "Kättemaks. Romaan imelikust teekonnast" jäi Rein Põdra (1943‒2018) viimaseks lõpetatud tööks. Tema loomingus tõusevad esile kaks läbivat motiivi: retked ja rännakud ning keskendumine inimestevahelistele suhetele, konfliktsetele olukordadele ja neist lähtuvatele eetilistele probleemidele. Selles raamatus on ühendatud kirjaniku mõlemad meelisteemad.

Kaugel Põhja-Atlandi avarustes asub üksik saar, mille üle kõrgub Mägi, tegutsev vulkaan. Saare ainsateks asukateks on kaheksateist ilmajaama töötajat, kellel on karmide looduseolude tõttu lubatud saarel töötada vaid kaks vahetust, kokku üks aasta. Romaani peategelane Sverre Hansen, noor meteoroloog, satub saarele ettekavatsematult ja kogeb seal viibides mitmesuguseid, nii vaimseid kui ka füüsilisi katsumusi. Romaan on kirjutatud mina-vormis, sündmused on kajastatud läbi noore mehe silmade. Võõrapärane nimetus "kivitok” tähendab romaani kontekstis inimest, keda on armastuses ära põlatud. Saar on tegelikkuses olemas, selle looduse kirjeldused ja ajalugu on tõesed, kuid kõik persoonid ning kogu tegevustik on autori poolt välja mõeldud. Romaanil on kokkupuutepunkte sama autori 2012. aastal ilmunud teosega "Kauge”.

Raamatu tooniandva osa moodustavadseitse seni ilmumata novelli: kolm neist üsna erinäolistest kultuuriloolistest isiksustest (Pieter Bruegel, Valentin Serov, Ingmar Bergman), kaks perekondlikku pärimust ("Portree", "Graf Zeppelin") ning novellid inimestest kummalises kriisiolukorras ("Roheline okastraat") ja ühes sunnitud eetilises situatsioonis ("Pime reis"). Kultuuriloolise fooniga on ka näidend "Kuningapuu", mis räägib luuletaja Juhan Liivi kahest külaskäigust pastor Johan Kõpu peresse Laiusel.

“Äiatar” on minevikulise tagapõhjaga romaan, mille peategelasteks on neli naist – muinasaja neitsi, keskaegne nõid, XVII sajandi avalik naine, viimases sõjas üksijäänu. Nende lood sulavad lõpuks üheks – ülemlauluks Naisele, kes on nagu maa, igavesti ootav ja uuenev. Pealkiri tuleneb eesti mütoloogiast ja tähendab naissoost kurivaimu.

 Sisukord:

• Neitsi
• Arbuja
• Hoor
• Üksik