Nero Wolfe´il on käes tõeline õuduste nädal. Tema koju tikuvad kõikvõimalikud veidrikud närimistubakat nätsutavast kauboist Briti aadlimeheni. Mõne peab Wolfe peitma hädaohtude eest lillekasti, mõnega poolitama oma praetüki... mõnda aga tabab ootamatult vägivaldne surm. Taas peab Wolfe leidma mõrtsuka, et kodus jälle rahu majja saada.

"Perekondlik asi" toob roima Nero Wolfe'ile koju kätte. Kuid keegi ei saa Wolfe'i majas karistamatult mõrva sooritada. Roimari tabamisest saab Wolfe'ile veel suurem auküsimus kui tavaliselt ning ta ei kohku tagasi millegi ees. Tõsine oht litsentsi kaotada, pogris veedetud nädalalõpp, suure poliitika ja korruptsiooni maile juhtivad niidiotsad – sõjateele asunud Wolfe'i ei pidurda miski. Tõeline süüdlane luurab aga lähemal, kui arvata osatakse.

Vaikinud kõnemehes selgub, et mõrvatud mehe hääl võib kõneleda ka haua tagant... kui see on salvestatud helikandjale. Salvestise leidmine on ühtede asjaosaliste jaoks ainus lootus, teiste jaoks suurim hirm. Peitusemäng ise on aga hädaohtlik. Nero Wolfe’il tuleb panna mängu oma mugavus ja vabadus, mõnel inimesel aga koguni elu.

Eradetektiiv Tecumseh Fox on sõprade palvel toetanud noort andekat viiulikunstnikku ning viisakusest ka kontserdile kohale tulnud. Kontsert jääb muusikule ootamatult viimaseks. Tema enesetapust vapustatud lähedased usuvad esialgu, et teo põhjustas õrnahingelise kunstiinimese meeleheide ebaõnnestunud etteaste pärast. Süüdistused ja kahtlustused, mida vastastikku loopima asutakse, tunduvad kõigile peamiselt leina väljaelamisena.

Nero Wolfe usub mõnda aega tõsimeeli, et ajalehte kuulutuse panemisest piisab roima ärahoidmiseks. Töötegemisele alati orhideesid ja kokakunsti eelistava Wolfe'i seisukohast toob loo algus talle niisiis ideaalse juhtumi: tunnike tööd, priske honorar, ja võibki tagasi kasvuhoonesse siirduda. Siin teeb suur detektiiv aga valearvestuse. Juhtum ei piirdu sugugi ühe roimaga ning Wolfe leiab end heitliku meelega klientide, tõredate seadusesilmade ning omaenese palgatud abiliste tüütust saginast. Sunnituna seeläbi üheks ööks lausa naabri juurde pakku hiilima, peab ta kodurahu taastamiseks tegem seda, mida ikka – paljastama kurjategija.

"Haned-luiged, tulge koju!" algab kõige kummalisema palvega, mille ükski klient Wolfe´ile esitanud: noor naine soovib tema majas nädal aega kellegi teadmata elada. Wolfe´i keeldumisest saab alguse sündmuste ahel, mille sunnil tööd vihkaval detektiivil tuleb lõpuks lahendada kolm mõrva. Pikka aega teevad tundmatu mõrtsuka roimad uurijad õige nõutuks. Archie heitumust näitab kas või see, et selles loos näeme teda enneolematul kombel politseiga koostööd tegemas. Enda jaoks pingutavaid samme astub ka Nero Wolfe, et oma kodurahu - ja selle tarvis ka seadus ja õiglus - taas jalule seada.

"Kolm ust surmani" sisaldab kolm lühemat jutustust, nagu autorile oma roimalugusid ikka serveerida meeldib. Neis juttudes näeme Nero Wolffe'i rikkumas kõige skandaalsemal kombel oma põhimõtteid. Ta töötab tasuta, sõidab autoga, kõnnib jalgsi pimedas metsas, majutab enda kodus kahte naisterahvast... Oh, õudust!..Archie, inspektor Cramer, Saul Panzer ning teised lugejale juba tuttavad tegelased on õnneks seevastu oma paremas vormis, et Wolfe'i meeletustega sammu pidada ning anda oma panus kurjategijate paljastamisse.

35. tänaval pööras ta jällegi lääne poole.Siis ma hakkasingi kahtlustama. Loomulikult. Ta läks edasi, otsejoones nagu püssikuul. Kui ta ka 9. avenüüst möödudes ikka läände suundus, ei olnud enam mingit kahtlust. Ma lähenesin talle. Ta hakkas majade numbreid vaatama, jõudis välistrepi juurde ja hakks üles minema. Ma ütlen sulle, vennas, minu käest nad ei pääse. Mina saan oma mehe ikka kätte. Seda meest olin ma jälitanud läbi terve New Yorgi, rippudes tal sabas nagu buldog, otse Nero Wolfe'i ukseni.

"Liiga palju naisi" seab Wolfe'i ja Archie silmitsi arvutute kaunite naistega. Wolfe'is tekitab see mõistagi õudust, Archies esialgu vaimustust. Aga kui selgub, et nad on silmitsi ka peaaegu tabamatu meistermõrvariga, tuleb mõlemal end kokku võtta ja kõik oma võimed mängu panna, et kaunitare kurja käe läbi mõne võrra vähemaks ei jääks.