Rita Laube kirjutas raamatu sel ajal, kui ta tegeles rasketes peresuhetes olevate lastega. Autor kirjeldab loomulikku õppimist, mida ta koges oma last jälgides, lastega Spiel- und Lernortis töötades, ning loob pildi, kuidas igas vanuses inimesed võiksid Spiel- und Lernortile sarnastes keskustes uudishimust ja huvist lähtuvalt õppida. Autor pöördub raamatu alguses lugejate poole. Armsad lugejad, juba mõnda aega tegelen ma õppimise-teemaga. Esialgu valmis diplomitöö kavand, sellele järgnes diplomitöö. Nüüd hoiate käes mu raamatut. Raamatus kirjeldan ma loomulikku, ürgselt omast, salapärast, rõõmu täis, aktiivset õppimist, mida iga inimene endas kannab. Õppimine on mäng – kütkestav, loov, hästi tuttav. See on ühine, vastutustundlik ja vaba tegutsemine. See on spirituaalne, terviklik läbielamine ja intuitiivne tajumine. Seda ei tohi segada. Inimene säilitab selles loomulikkuses oma eheduse, oma vabaduse, oma usalduse ja oma väärikuse. Lapsed ja noored kogevad, et nad kuuluvad selle juurde. Nad tahavad vastastikust jagamist ja kontakti üksteisega. Kool kui institutsioon takistab loomuliku õppimise protsessi. Kooli osatähtsus väheneb. Kooli üle diskuteeritakse palju ja tehakse pidevalt muudatusi. Haridussüsteem ja riigikontroll suruvad maha tõeliselt loomuliku õppeprotsessi. Me lepime koolisüsteemiga. Koolis kasvatatakse lapsi ühiskonna hüvesid teenima.