Šotimaa võimuvõitlusest alguse saanud perekonnatragöödia viib Ballantrae tiitlipärija salapärastele reisidele ja eksootilistele maadele, tormisele merele piraadilaeval ja ameerika indiaanlaste keskele. Lugeja leiab end ootamatute dramaatiliste pöörete, kirgede, seikluste ja ohtrate lahendust ootavate saladuste kütkestavas maailmas, täis inimlikku ülevust ja armetust. Kuid kõik pole kaugeltki nii lihtne. Kui kahe venna surmaheitlus metsikul talvisel kõnnumaal üllatava lõpplahenduse leiab, kas osakbki keegi siis enam öelda, kust läheb hea ja kurja piir.

Seiklusjuttude autorina tuntuks saanud Robert Louis Stevensoni "Must Nool" käsitleb Inglismaa ajaloo perioodi, mil Yorkide ja Lancasterite dünastiate vahel toimus Inglise trooni pärast äge võitlus: Rooside sõda. Yorkide ja Lancasterite suguvõsa vappide järgi nime saanud sõda kestis kolmkümmend aastat (1455–1485). Väga paljud aadlikud käisid selle sõja jooksul pidevalt ühest leerist teise, olles kord Yorkide, kord Lancasterite poolt — kuidas aga parajasti sobivamana tundus. Selliseid mõisnikke esindab romaanis sir Daniel Brackley. Niisugune poolte vahetamine tekitas kogu maal suure segaduse, mis omakorda kutsus esile taltsutamatu rüüstamise ja omavolitsemise. Seda ei suutnud talupojad pikalt kannatada. Romaanis näeme üht sellist talupoegade ja lihtsate inimeste protesti avaldust — lindpriidest koosnevat "Musta Noole" salka, kes püüab kaitsta alamate kihtide huve.

Järgmisel hetkel surus Alan viinapudeli mu suule ja sundis mind neelama tubli lonksu, mis mulle vere pähe tagasi lõi. Siis pani ta käed suu juurde ja karjus mulle kõrva: "Hüppa või upu!", pööras mulle selja, hüppas üle laiema jõeharu ning maandus õnnelikult teisel kaldal. Olin nüüd kaljul üksinda ja mul oli rohkem ruumi. Viin kohises kõrvus, Alani eeskuju seisis värskelt silme ees ja mul oli küllalt oidu taipamiseks, et kui ma ei hüppa kohe, ei tee ma seda iial. Lasksin põlved nõtku ja viskusin kogu kehaga ettepoole selle meeleheite ja vihaga, mis mul vahel julgust asendasid. Kindel on, et mu hüpe ulatus üle jõe ainult tänu käte abile; peod libisesid, jäid pidama, libisesid jälle ja ma hakkasin juba tagasi vette vajuma, kui Alan mu algul juustest, siis kraest kinni haaras ja mu suure vaevaga kuivale tõmbas. Ta ei lausunud sõnagi, vaid pistis kohe jälle elu eest jooksma ja ma pidin ukerdama jalule ning talle järele liduma. Olin juba enne väsinud, nüüd aga omadega üsna läbi, mu pihud olid marraskil ja pea viinast kirju. Joostes nõtkusid mul jalad all ja külje sisse lõi piste, mis tahtis hinge võtta, nii et kui Alan lõpuks kaljude vahel ühe kõrge rünka kõrval peatuma jäi, oli see David Balfouri jaoks viimane aeg.