Tuntud prantsuse kirjaniku Romain Rolland'i (1866–1944) viimane suurteos "Võlutud hing" on kirjutatud aastatel 1922–1933. "Annette ja Sylvie" on selle romaanitsükli esimene raamat, kus peategelaseks on kodanlikus perekonnas kasvanud neiu, kes täisealiseks saades jääb vanemateta ja varanduseta. Tal tuleb omal jõul elust läbi lüüa ja suurte loobumiste hinnaga kaitsta oma eneseväärikust ja õigusi. Tutvudes oma isa, Pariisi tuntud arhitekti Raoul Rivière'i paberitega, avastab Annette, et tema jumaldatud isal on olnud ka salaelu – kirjavahetus Delphine'i ja tema tütre Sylvie'ga. Viimane nimetas Raouli oma isaks. Pärast pikki siseheitlusi otsustab Annette Sylvie'd otsima minna...

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland