See raamat on ülevaatlik reportaaž Eesti praegusest olukorrast ja eestlaste ettevõtmistest viimase paari aasta jooksul. Kirjeldatakse rahvarinde ja roheliste tegevust, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti loometöötajate aktsioone, arutletakse rahvusküsimuste, eesti keele olukorra, migratsiooni ja majandusliku olukorra üle.

Käesolevas raamatus on Eesti ja Nõukogude Liidu poliitilist ja majanduslikku olukorda laiemalt analüüsitud. Missugune koht Eestil ikkagi on suure impeeriumi koosseisus? On ta seal täieõiguslik liige? Kas on üldse võimalusi iseseisvumiseks? Mida eesti rahvas on pidanud taluma stalinliku terrori ja brežnevliku stagnatsiooni aastatel? Raamatu peatükid on vürtsitatud rahvasaadik Tiit Made muljetega Moskvas toimunud rahvasaadikute kongressil ja Ülemnõukogu istungitesaalis toimunust. Lugeja saab pildi NSV Liidu majanduse kriisi sügavusest, loeb rahvusküsimuse ummikseisust, migratsiooniprobleemidest, suhtumisest sõjaväkke ja lootusena näivast võitlusest selle määramis- ning valitsemiskire vastu.

See on esimene meenutustesugemetega raamat laulvast revolutsioonist, kus sündmusi on käsitletud teemade kaupa. Sündmustik hakkab rulluma märtsist 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai NLKP Keskkomitee peasekretär ning käivitusid perestroika ja glasnost. Eesti rahva poliitilise aktiivsuse raputas üles fosforiidisõda. Autor on omaette peatükkidena värvikalt käsitlenud Loomeliitude pleenumit, Hirvepargi meeleavaldusi, nelja mehe isemajandamise ettepanekut, Rahvarinde üliaktiivset tegevust liikumisel suveräänsuse ja sõltumatuse poole, Rohelise Liikumise aktsioone, eestlaste tegutsemist Kremlis Rahvasaadikute Kongressil, Toome ja Savisaare valitsuste ettevõtmisi, ängistavat migratsiooni ja Interliikumise pingutusi säilitada Moskva kontrolli Eesti üle, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee opositsiooniliselt innustavat tegevust, EKP hääbumist, Ülemnõukogu otsustavat rolli iseseisvuse toojana, väliseestlaste lülitumist kodumaa poliitilisse ellu jt. tollaseid sise- ja välispoliitilist elu mõjutanud institutsioonide ja ühenduste ettevõtmisi; kulminatsioon on augustiputš ja Toompea lossis toimunud kahe pingelise päeva reportaaž, mille lõpptulemuseks oli 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamine. Raamatus on palju dokumentaalfotosid ning ligi 500 isikunime.

20. Augusti Klubi liikme Tiit Made üheksas ajalooraamat "Eestlaste vabanemise tee" võtab samm-sammult ja kronoloogiliselt kokku eestlaste taasiseseisvumise ja nõukogude okupatsioonist vabanemise ajaloolised aastad. Oli vaja ületada nii omavahelisi vastuolusid kui ka Eestisse Nõukogude okupatsiooni aastatel elama asunud venekeelse elanikkonna tugevat impeeriumimeelset vastuseisu. Osati kasutada Kremli punaste diktaatorite omavahelist võimuvõitlust, laveerida okupandi poolt üles seatud karide vahel ja mitte tähele panna tema ähvardusi. Sageli tuli olla kindlameelne kui rahvusvaheline poliitiline üldsus ei mõistnud, miks eestlased üldse peavad olema iseseisvad. Nõukogude impeeriumi lagunemist ära kasutades suutsid eestlased teist korda ühe sajandi jooksul kätte võita vabaduse, iseseisvuse ja enesemääramisõiguse. Idapiiri taguselt agressiivselt maadevallutajalt võeti veretu revanš poole sajandi pikkuse koloniseerimise ja alanduste eest. Selle raamatu sündmused hakkavad rulluma kui 1985. aasta märtsis tuli Kremlis võimule tulemärgiga kommunist Mihhail Gorbatšov, kellest sai kurjuse impeeriumi Nõukogude Liidu hauakaevaja ning lõppevad 31. augustiga 1994, kui Eestist lahkus viimane veoautotäid okupatsioonisõdureid.

Raamat käsitleb 20. sajandi ajaloolis-poliitilisi sündmusi ja nende telgitaguseid globaalsemalt Euroopa mastaabis. Majandusteadlasena, väliskommentaatorina, poliitikuna ja ajaloohuvilisena otsib autor oma kogemuste ja nägemuste läbi ajaloolist tõde, mille leidmine on tõesti läbi aegade olnud väga keeruline ja suuresti subjektiivne. See on tavaliselt peidetud selle rahva läbielamistesse, ajaloolistesse kogemustesse ja tõekspidamistesse, kelle hulgast üks või teine autor tuleb. Igal rahval on oma faktid ja sündmused, mida ta esile tõstab ning oluliseks peab. Tormiline 20. sajand nõudis eesti rahvalt suuri kaotusi ja tõi kaasa ränki kannatusi. Sellest on nende kaante vahel juttu.

Diplomaatilises korpuses töötanud inimesed on oma tööst rääkides reeglina sõnakehvad, tavainimese jaoks katab saatkondades toimuvat aga tihe saladuseloor. Eestis said okupatsiooniaastatel võimaluse töötada Nõukogude saatkondades vaid paarkümmend inimest. Aastatel 1974–1977 Rootsis Nõukogude Liidu suursaatkonna konsulaarosakonnas atašeena töötanud Tiit Made kirjeldab elavalt ja realistlikult saatkonna tööülesandeid, diplomaatide omavahelisi suhteid ja konsulaarosakonna argipäevarutiini. Raamatus rulluvad lahti meenutused elust Nõukogude Liidu suursaatkonnas Stockholmis ajal, mil maailmas peeti veel hasartselt külma sõda ning Rootsis nõudis suur eestlaste kogukond jätkuvalt häälekalt Eesti okupeerimise lõpetamist. Lugeja saab aimu, kuidas nõukogude ühiskonna välissuhtlemine poliitilise ja majandusliku stagnatsiooni tingimustes toimis, samuti pildi tollasest Rootsi ühiskonnast, selle elukorraldusest ja elatustasemest. On lehekülgi eesti pagulaste tegevusest ja autori kohtumistest nendega, aga ka Rootsit tollal külastanud Nõukogude ja Eesti NSV prominentidega. Need on seni ainsad – ja peaaegu ainuvõimalikud – eestlaste poolt kirjutatud mälestused elukorraldusest ühes Nõukogude saatkonnas.