"Oleviku minevikud" on 2004. aastal ilmunud "Ajaloolase käsiraamatu" edasiarendus. Oleviku uued globaalsed väljakutsed on avaldanud oma mõju ka ajaloomõttele ja minevikukäsitlusele, sest möödanikku mõõdetakse ikka oleviku mõõdupuuga. Iga uus põlvkond toob kaasa uusi metodoloogilisi arusaamu. See omakorda teisendab vahekordi akadeemilistes positsioonides, mida võidakse tõlgendada kriisina ajalooteaduses. Ajaloo ja poliitika seos ei võimalda ajaloolasel sulguda elavandiluust torni. Sageli peab ta võtma seisukoha "konflikteeruvate minevikkude" suhtes, kaitsma akadeemilist vabadust ja humanismi. Pärast kommunismi kokkuvarisemist muutus lähiajalugu Ida-Euroopas väga aktuaalseks, sellel on tugev poliitiline värving ja välispoliitiline dimensioon. Ebareaalsest "ajaloo lõpu" ideest loobumine on tekitanud arutelusid "ajaloo tagasipöördumisest". Kogu maailmas püütakse olevikku seletada politoloogiliselt mõistetud mineviku varal, kõneldakse ajaloo kordumisest ja õppetundisest, mida jagavad ohtralt nii meedia kui ka populistlikud poliitikud ja arvamusliidrid. Ajaloolaste ja mõnede intellektuaalide vastuseis ajaloo varjamatule ärakasutamisele ei muuda asjade seisu.

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".