«Eesti looduse kannatuse aastad» on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse. Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma. See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.

Mõtterändur on tiivustav ja lootusrikas mõtterännak elu suurte küsimuste juurde. Mis on kodu? See on paik, kust algavad ja lõpevad kõik ajalood. Väike majake metsa ääres, mis mahutab endasse terve maailma. Nõiutud ait, kuhu universum heidab puhkama. Vastused suurtele küsimustele, mida inimene küsib endalt sauna taga tiigi ääres, võivad olla peidus New Yorgis, Tiibetis või hoopis mõnes Linnutee kaugemas nurgas, ent kui keegi ükskord sinna peaks jõudma, siis seal tundub, et need varjavad end ikkagi sauna taga tiigis. Maailm on imeline paik!