Romaani tegevustik toimub Lätis ja Eestis 1968. aasta augustis, mil Nõukogude Liidu väed okupeerivad Tšehhoslovakkia. Romaan on mitmetasandiline, selle põhiteema on aeg, mineviku ja tuleviku seosed.

1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”?
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.

2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.

3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.

4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.

5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.

6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.

Sisu: ¤ Pilvede püha (1965) ¤ Taevaste tuul (1966) ¤ Lauludemüüja (1968) ¤ Hääl (1968) ¤ Ole kus oled (1971) ¤ Pildi sisse minek (1973) ¤ Põliskevad (1975)

Raamat ühendab endas kunstniku maale, kirjaniku tekste ja fotograafi neid kõige paremaid tabatud hetki. Kunstnik Epp Maria Kokamäe päevaraamatut ja mõtisklusi täiendavad Viivi Luige päevapildid Roomast, selle asukatest ja saabunud külalistest. Kõiki tekste illustreerivad Epp Maria Kokamäe maalid ja Johannes Arro fotod. Lisaks üllatusena DVD, millel on minifilmid kunstnikust, tema päevast Haapsalus ja Sepamaa talus.

Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta. Kuid kuidas sa ei valeta, kui oled inimene ja sul on nii hele kui tume pool? Kuid kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis on sulle püha ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud. See tundub sõnades nii suurejooneline, liiga ilus, kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma jälle tõe suunas pöörata. "Vale mitu olekut".

"Kas tema tahab, et maa peal poleks muud kui see ring ja selle ringi sees tema isa oma vana palituga? Mille eest Mark siis isa karistada tahab? Selle eest, et ta tema isa on? Ega Mark tegelikult karistada ei tahagi, ta tahab isa ringi sisse panna, et teised temale ligi ei pääseks. Mark teab, et ei pääse. [—] Kui ta nüüd tõesti sirkli kätte võtaks ja kõigi inimeste ümber ringe hakkaks joonistama, nagu ta oma isa ümber tahtis joonistada, siis ei saaks ta suurt muud midagi teada kui seda, et must ring, mis silmas on, ühendab Margi isa ja teisi inimesi tihasega. Seda ei taha Mark teada. Seda ta juba teab."

Käesolev kogumik sisaldab aastatel 1974-76 ilmunud kolme raamatukese jutte hakkajast maapoisist Leopoldist.

Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
 rängast rõõmust samuti kui
 rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
 paistab mitme inimpõlve taha
 igast talust.

Luuletusest „Rängast rõõmust”

⃰ ⃰ ⃰

Oli küll mul tõesti oma kelk.
Oli koer ja koera nimi Tommi.
Tookord oli meil see nudi lehm.
See sõi silku, paberit ja kommi.

Luuletusest „Elukäik”

 

„Raamat, mis inimest liigutab, on inimkonna julgeoleku tagatis,” ütles Viivi Luik kõnes Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäeva tähistamisel 8. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Ta enda värskelt ilmunud luule valikkogu „Jõhker tähistaevas” on üks selle tõestusi. Raamatust leiate Viivi Luige luulet varasemast üheksast luulekogust, raamatu lõpuosas on üksikkogudes seni ilmumata värsse. Tema luule sõnum, kogu õhustik on intensiivselt jõuline, samas seletamatult õrn ja justkui lohutav.

Raadiod kogelevad,
televiisor maigutab suud.
Ehk ei tulegi kevad,
vaid midagi hoopis muud.

Viivi Luik „Rängast rõõmust” (1982).

Teose „Selle kevade tervitus” saatesõnas tuletab VIIVI LUIK meelde oma eelmist esseedekogu „Pildi ilu rikkumise paratamatus” (2017): „„Pildi ilu...” eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: „Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.” Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: „Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.”

Raamatu pealkiri „Selle kevade tervitus” ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud ühes väga ammuses luuletuses kogus „Rängast rõõmust...”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.

Raamat sisaldab Viivi Luige viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Siin on seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised, kuuldemäng „Koera süda” ja ooperilibreto „Pilli hääl”. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest.

Lugedes leiate end ajarändurina, kes elab ühekorraga nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka on nii, nagu ta kirjutas kunagi isikuromaanis „Seitsmes rahukevad” (1985): Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, aeg ja mõtteviis muutus.