Romaan. Ü.E.K. ORTO 1950.a. romaanivõistlusel III auhinnaga kroonitud. “Jõudnud tänavanurgale, kus seisis valge kivimaja, mille seinu mööda ronisid üles rohelised väänkasvud, heitis Juhan Kuremaa pilgu käekellale, ja nähes, et oli saabunud kümme minutit enne töö algust, ei läinud ta väravast sisse, vaid astus edasi mööda laiade paekiviplaatidega sillutatud trotuaari. Oli päikesepaisteline suvehommik, praegu veel meeldivalt soe ja paras, aga tunni või paari pärast ähvardas kuumus muutuda juba roiutavaks. Ühtlaselt palavad ja kuivad ilmad olid püsinud paar nädalat, ja inimesi hakkas juba tüütama ja väsitama keskpäevane leitsak. Ainult hommikud olid ilusad ja värskendavad. …”

Väike jõeäärne turbaraba, linnast mitte väga kaugel. Ümberringi põllud ja noor kasemets. Ilm on soe ja päiksepaisteline. Aurukatla korstnast tõuseb suits otsejoones üles taeva poole. Elevaator jookseb pooltühjalt, ainult mõnes üksikus kannivahes on poolik labidatäis kollast vedelat turbakihti, mille paar viimast meest karjääri põhja siludes sinna visanud. Suurem osa mehi on juba august välja roninud, seisavad labidavartele nõjatades pressi kõrval ja ootavad puhkust nautides, kuni masinist selle edasisõiduks valmis seab. Õieti väsinud pole keegi, sest on alles varajane hommikupoolik ja töö pole mitte tüki-, vaid tunnitöö, pealegi on augumehed enamikus noorepoole mehed. Aga töömehele on väike hingetõmbus alati naudinguks, kui töötasu selletõttu ei vähene, ja seepärast kasutataksegi nüüd seda “seaduslikku” vaheaega täie julguse ja mõnuga ning õnnitletakse end aeglaste liigutuste ja üldse vaikseloomulise masinisti puhul, kellest muidu polnud kellegi eriti sooja ega külma. …