Ühe väikese metsa serval kasvas igivana Tamm, nii vana, et keegi õieti ei teadnud, kui vana ta on. Oma sünnipäeva ei mäletanud ka Tamm ise. Mühisedes jutustas ta vahel uudishimulikele, et tolle aasta suvel olevat kasvanud temast suuremad lilled, teinekord aga unustas oma jutu ja kinnitas, et tolle aasta sügisel olevat põldudel kõik naerid ära mädanenud. Tõeline vanaätt oli see Tamm, ehk küll kõik nagu ühest suust teda metsade valitsejaks kutsusid. Juba ammu ei õitsenud ta enam ega kasvatanud tammetõrusid. Tamm oli isegi selle unustanud, kui palju tal lapsi on…