Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Teosevalimik sisaldab lisaks nimijutustusele veel jutustused "Vaesed inimesed", "Valged ööd", "Tasane" ning "Mängur". Romaan Vaesed inimesed ilmus esmakordselt N. Nekrassovi poolt väljaantud almanahhis «Peterburi kogumik» 1846. aasta jaanuaris. See on kirjaniku esimene ilukirjanduslik teos. Autori enda sõnade järgi alustas ta selle kirjutamist 1844. aasta algul. Töö kestis 1845. a. maini. Valmis teose luges Dostojevski ette temaga ühes korteris elavale D. Grigorovitšile, see andis käsikirja lugemiseks N. Nekrassovile, too omakorda V. Belinskile. Saanud nende kõigi poolt kõrge hinnangu, võeti käsikiri kohe kirjastamiseks. Pärast romaani esmatrükki almanahhis tegi Dostojevski sellesse eraldi väljaannet ette valmistades põhjalikumaid parandusi. Teos ilmus eri raamatuna 1847. aastal. Jutustuse Teisik esmatrükk ilmus ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1846. a. nr. 2 alapealkirjaga «Härra Goljadkini seiklused». Teose kirjutamist alustas kirjanik arvatavasti üsna «Vaeste inimeste» lõpetamise järel 1845. aasta juunis Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud suveks vennale külla. Töö jätkus sügisel Peterburis, kus V. Belinski abil ja õhutusel sõlmiti «Otetšestvennõje Zapiski» toimetaja A. Krajeviga eelkokkulepe uue jutustuse avaldamiseks ajakirjas järgneva aasta alguses. Autor suutis lõpetada käsikirja päris kaheteistkümnendal tunnil - 28. jaanuaril 1846. a., ning 1. veebruaril ilmus see trükis. Arvukad negatiivsed hinnangud kriitikas viisid Dostojevski juba samal aastal mõttele jutustus põhjalikult ümber töötada. Ümbertöötamisel vabanes jutustus paljudest teisejärgulistest episoodidest ja motiividest ning kordustest, mis olid venitanud ning hajutanud tegevust. Muutus ka alapealkiri. Jutustus Valged ööd ilmus esmakordselt ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1848. aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel «Peterburi kroonika», kus leidub mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikust inimtüübist. Romaan Mängur ilmus «Kogutud teoste» 3. köites 1866. aasta lõpul, seejärel ka eraldi väljaandena. Teose mõte oli tekkinud juba 1863. aasta sügisel, kui Dostojevski viibis välismaal. Ta alustas selle kirjutamist, kuid jättis pooleli. 1873. aastast alates avaldas Dostojevski nädalakirjas «Graždanin» rubriiki «Kirjaniku päevik». A-il 1876 ja 1877 ilmus see igakuise eraldi vihikutena, sisaldades peale päevakajaliste publitsistlike materjalide ka ilukirjanduslikke töid - jutustusi ja memuaare. Jutustus Tasane ilmuski esmakordselt «Kirjaniku päevikus» 1876. a. novembrivihikus ning seejärel 1877. aastal ajakirja «Graždanin» tasuta kaasaandes «Vene kogumik» kahes trükis. Teose mõte oli kirjanikul tekkinud juba 1869. aastal, kuid selle lõplikuks realiseerimiseks andis tõuke kellegi noore õmblejanna enesetapp Peterburis 1876. aasta septembri lõpul. Jutustus valmis sama aasta oktoobris-novembris.

Autori tähelepanu on pälvinud laps, kes sattunud ebaharilikesse elu- ja kasvutingimustesse. Haaravalt ja emotsionaalselt kirjeldab ta lapse hingeelu, igatsust südamesoojuse, kodu ja armastuse järele.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

„Tuule vari”, mille sündmused langevad ajavahemikku 1945–1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esimest korda sellesse paika, saab ta raamatukoguriiulite labürindist valida endale ühe teose, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli –, on kellegi Julián Caraxi romaan „Tuule vari”. Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse ning märkamatult on nii tema kui ka tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes. „Tuule vari” on praeguseks tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde ning selle raamatuga võrdset müügiedu on hispaaniakeelsete autorite teostest nautinud vaid García Márqueze „Sada aastat üksildust” ja Cervantese „Don Quijote”.

Sisaldab bibliograafiat ja registrit. Ühiskonna- ja kultuurikriitilised artiklid, kirjandusküsimused, teatrikirjad, reisimärkmed.

"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.

Romaani tegevus toimub vahetult pärast Eestimaa liitmist Vene impeeriumiga. Sündmustikku, mida peamiselt kannavad kolm noort randlast, on põimitud ka rohket etnograafilist ainestikku.

Tänutunde harjutamine väikeste lastega on sama lihtne nagu nendega rääkida positiivselt ümbritsevast maailmast ja päevategemistest. Lapsi tuleks julgustada tähele panema ja hindama olemasolevaid asju, mitte neid, mida neil ei ole. Lapsed, kes harjutavad tänutunnet, on emotsionaalselt küpsemad ja õnnelikumad. See raamat on nagu lühike päevakokkuvõte, kus üks väike laps annab teada, mille eest tema tänulik on. Raamatut võib lugeda lastele ette otsast lõpuni või siis peatuda mingitel lehekülgedel ja koos arutada ning lisada enda päevategemisi, mis positiivselt meelde jäid. Raamatu lõpust leiab näpunäiteid, kuidas pereringis tänutunnet praktiseerida. Minu soov on viia tänulikkuse elumuutvat maagilist jõudu paljudesse Eesti peredesse. Elen Marunevitš

Tõenäoliselt on inimene kasutanud ravimtaimi ajaloo algusest peale. Kindlaid tõendeid ravimtaimede kasutamise kohta leidub Vana-Egiptuse papüürustes, mis on koostatud II aastatuhandel eKr. Keskajal sündis Euroopas palju tekste, milles on peale taimede botaanilise kirjelduse mainitud ka nende raviomadusi. Ravimtaimi aitab ära tunda taimede välimääraja, kust saame ka teada, mis puhul ja kuidas ravimtaime korjata ja kasutada. Raamatus „Ravimtaimede väike välimääraja" on • 170 tuntud ravimtaime tüüpiliste tunnuste kirjeldus ja nende taimede kasutamise õpetus • värvifotod iga taime kohta, mis hõlbustavad ravimtaimede leidmist loodusest • palju uusi ja huvitavaid fakte ravimtaimede kohta. Käsitletavad ravimtaimed on rühmitatud taimede õite värvuse järgi.

Sisu:
Tapmise eeluurimine
Riigi või ühiskonna vara riisumise eeluurimine
Liiklusõnnetuse eeluurimine
Ametialaste kuritegude eeluurimine

Palju aastaid kasutusel olnud nn 1968. aasta tõlge. Avastatud trükivead on selles piiblitrükis parandatud. Õhukesel paberil ja käepärases formaadis.

Vähe sellest, et mind jälitab luul – rõdul kekslev känguru, nüüd on ka tööl jama lahti. Mina, Jevlampia Romanova, olen ametis valgustkartvaid teenuseid pakkuvas agentuuris. Järjekordset tööülesannet täites asun teenijana kliendi majja elama ning avastan üsna pea, et mu tööandja Anna mees peab armukest. Laon süüdistavad fotod ülemuse lauale, arvates, et mu missioon on täidetud. Kuid Anna soovib, et ma jätkaksin tema mehe järel luuramist. Majaisanda sünnipäevapeol mürgitatakse tsüaniidiga üks külalistest, kelles ma tunnen vaevata ära peremehe armukese. Ning kohe hakkab kõik viltu kiskuma: mu ülemus tapetakse, Anna arreteeritakse, mind lastakse töölt lahti. Ent mul pole kombeks meelt heita, seepärast asun Anna tütre palvel julgelt asja uurima…

Jaan Krossi teoseid on tõlgitud veerandsajasse keelde ja teda on mitu korda esitatud Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. 1980. aastate algusest on Kross oma eluloo ainest kajastanud mitmes novellikogus ja romaanis. Mälestusteraamat "Kallid kaasteelised" ilmus 2003. a, II köide järgnes postuumselt 2008. Nüüd uuesti välja antav I köide hõlmab aega 1960. aastate alguseni. President Lennart Meri on öelnud: "Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga."

Üks tuntumaid eesti kirjanikke Jaan Kross sündis 19. veebruaril 1920 Tallinnas masinatehase meistri ja mõisasepa tütre järeltulijana. Tema isa arreteeriti 1944. a lõpul ning hukkus 1946. a Nõukogude vangilaagris. Kross kasvas Kalamaja linnaosas, õppis J. Westholmi gümnaasiumis ja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Pärast Eesti okupeerimist osales ta 1940. a nn juulivalimiste rahvuslike vastaskandidaatide ülesseadmise aktsioonis. Vabastamise asemel uueks okupatsiooniks kujunenud Saksa ajal oli Kross esmalt ajalehe "Postimees" tõlk ja välisuudiste toimetaja, seejärel Tallinna Linnapanga sekretär ning Eesti Leegioni kindralinspektuuri tõlk.

Samal ajal oli ta Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kaastööline, mistõttu oli 1944. aastal vangistatud. Pärast Nõukogude uue okupatsiooni algust oli Kross ETKVLi juriskonsult ning Tartu ülikooli riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedri assistent. 1946. a arreteeriti Jaan Kross taas ning järgmisel aastal mõisteti talle viieaastane laagrikaristus, mida ta kandis põhiliselt Komimaal Intas. Pärast vabanemist 1951. a tuli tal minna asumisele Krasnojarski kraisse.

Stalini surma järel vabanes ta sealt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Kross on olnud Riigikogu liige Mõõdukate nimekirjas 1992–1993 ja Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Eesti NSVs anti talle rahvakirjaniku tiitel, Eesti Vabariik väärtustas teda Riigivapi I klassi teenetemärgiga. Mitu korda esitati ta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Jaan Kross suri 27. detsembril 2007. a Tallinnas.

Eesti NSV teenelise kunstitegelase, lavastaja ja näitleja Priit Põldroosi (1902-1968) mälestusteraamat hõlmab aega varasest noorpõlvest kuni avaliku töökäigu algusaastateni, kõrvalepõiked viivad aga mitmete kultuuri-, teatri- ja aluprobleemide juurde. Saatesõna teatriloolaselt Lea Tormiselt. Illustreeritud fotodega.

Paavst Johannes Paulus II oli oma pika ametiaja jooksul tunnistajaks paljudele 20. sajandi pöördepunktidele. Mitu aastakümmet oli tal juhtiv roll paljudes Euroopa ja kogu maailma ajaloo olulistes protsessides. Käesolev raamat esitab väikese ülevaate tema kogemustest ning mõtisklused, mis on sündinud keset kurjust, ent tuginevad tema kindlale veendumusele, et headuse vägi saavutab lõpuks võidu. Hinnangutes praegusaja sündmuste erinevatele aspektidele, mis leidsid väljenduse sarjas "vestlused kolmanda aastatuhande koidikul", on Püha Isa mõtisklenud käesoleva tegelikkuse üle mineviku valguses, otsides praegu toimuva juuri, et anda oma kaasaegsetele – nii üksikisikutele kui rahvastele – võimalus "mälu" kaudu selgemalt teadvustada oma tõelist "identiteeti".

1994. aaastal, kui puhkes esimene "tšetšeeni sõda", elas Tšetšeenia pealinnas Groznõis peaaegu pool miljonit inimest. 1999. septembris algas teine "tšetšeeni sõda". Pommid ei teinud vahet, mis rahvusest inimesi tappa. Varemetes linnas püüavad paigale jäänud elanikud endal ja perel hinge sees hoida. Selles raamatus jutustavadki kuus naist, kuidas nad sellega toime tulevad.