Tema lõug oli õieli ja vappus: ta naeris. See oli Issand Jumal, kes elustus tema näol läbi värviliste ruutude langevas päikeseoreoolis, mis liikus koos temaga, et kaduda ja jälle ülendatud saada Aabramina, Iisakuna ja uuesti Kõigevägevamana. Naerupisarad tema silmis sünnitasid sõõre, kodarakimpe ja vikerkaari. Lõug õieli, käte vahel torni mudel, silmad poolsuletud: rõõmujoovastus! «Poole oma elust olen oodanud seda päeva!» Tema vastas, teisel pool pukklaual lebavat katedraali mudelit, seisis kantsler, raugalikult kahvatu nägu tumedaks varjutatud. «Ei tea, auväärt isa. Ei tea.»

1983.a. Nobeli preemia pälvinud autori enda lemmikteose, romaani «Pärijad» (1955) keskmes on väikese neandertallaste ühiskonna kokkupõrge palju kõrgemal arenguastmel asuva kiviajainimeste hõimuga. Tegelikult on see mõistulugu inimesest meis kõigis, kes me oleme ürginimeste pärijad. Sümbolistlik on ka romaan «Merehädaline Martin» (1956), mis viib meid üksikule ebaühtlasele kaljule keset Atlandi ookeani, kuhu on sattunud pärast sõjalaeva torpedeerimist mereväeohvitser Christopher Martin. Seal elab ta tegelikkuses või hallutsinatsioonides või surmaeelseil hetkil läbi kõik oma tähtsamad eluseigad ja eneseotsingud, oma kaotused, tegematajätmised -- mingil kombel kogu ebaõnnestunud elu.