Ajalooline romaan

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Anya Setoni ajalooline romaan Inglismaa ajaloost 11. sajandil, normannide vallutusretkest Inglismaale ning Norra viikingite avastusretkest Gröönimaale ja Ameerikasse.

Camille Claudel (1864-1943) - kuulsa prantsuse skulptori Auguste Rodin'i õpilane, abiline, kaastööline, modell, muusa ja kauaaegne armuke. Rodini kaudu teda tuntigi, sest kes oleks 19. sajandi Prantsusmaal uskunud, et naisterahvas võiks saada tõeliseks skulptoriks. Camille' saatus kujunes traagiliseks. Rodin kasutas ära ta annet ja ideid, kolmkümmend aastat tuli tal veeta vaimuhaiglasse suletuna. Sinna saatis oma tavatu õe vahepeal endale kirjanikuna nime teinud Paul Claudel - hilisem Prantsuse Akadeemia liige. Ometi mäletatakse Camille'd praegugi - eriti viimasel ajal on huvi ta vastu taas tärganud.

Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.

Charlotte Löwensköldis kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.

Türgi sõdade ajal oli linn pidevalt rünnakute objektiks. Buda vallutanud Ottomani impeeriumi sõdalased piirasid 1522. a. Egeri linna ümber, kuid neil ei õnnestunud linna vallutada vaatamata sellele, et türklasi oli linnakaitsjatest pea 6 korda rohkem. 40-päevase piiramise ajal kaitsesid linna ka vaprad Egeri naised. Seda Egeri kaitsmist peetakse Ungari ajaloos madjarite suurimaks võiduks. Egeri kaitsjad kirjutas surematuks Géza Gàrdonyi oma romaaniga "Egeri tähed".

Nimeka austria kirjaniku Stefan Zweigi (1881–1942) viimane teos, 1944. a. ilmunud mälestusteraamat, milles pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele.

"Elu ja armastus" on täpne pealkiri teosele, milles teineteisele vastu seatakse tõsine armastus ja tegeliku elu närusus. Romaan ilmus 1934. aastal ja kuulub kirjaniku viimaste romaanide hulka. Selles kirjeldatakse keskkooli lõpetanud vaese maaneiu tagajärjetut töökoha otsimist linnas ja sattumist üksiku jõuka ärimehe küüsi, kelle juurde ta esialgu palgatakse teenijaks ja kes siis sõlmib temaga lühiajalise abielu.

See raamat ei ole tõlge soome keelest. Eestis elav soome ajakirjanik Jorma Rotko on kirjutanud ajaloolise romaani seikleja Erik Strandist eesti keeles. Romaani tegevus hõlmab ajavahemikku 1908–1940, tegevus toimub Eestis, Venemaal, Pariisis jne, tegelasteks ajaloolised isikud koos väljamõeldud persoonidega. Autor ütleb ise, et tahab eesti keeles kirjutada sellepärast, et tunneb end pooleestlasena, kuna on Eestis elanud varsti juba 17 aastat. Igatahes peavad eesti kirjanduskriitikud nüüd otsustama: kas on tegu eesti kirjandusega, kui soomlane on kirjutanud eestikeelse raamatu Vene asjadest?

Need kaks armastust olid keisrinna Elisabeth ja näitlejanna Katharina Schratt. Keiser, absolutismi-idee viimaseid kandjaid eelmise ja käesoleva sajandi Euroopas, oli tegelikult üksildane mees ka eraelus. Habsburgide dünastia läks oma loojangule vastu Austria-Ungari keisrikoja intriigide saatel.

Romaani "Grand Hôteli fenomenaalsed naised" tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool. Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga. Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.

Tuntud menukirjaniku põnev romaan Teise maailmasõja ajal lääneliitlaste sõjaabiga Murmanskisse seilanud laevakaravani võitlusest saksa sõjalaevade ja lennukitega. Tugineb suurel määral tema enda poolt läbielatule. See on üks parimaid Teise maailmasõja merelahingute ainetel kirjutatud raamatuid, mis tegi autori üleöö kuulsaks.

Norra kirjanduse klassiku Sigrid Undseti (1882-1949) keskajaainelise romaanidiloogia "Olav Audunipoeg" I osa, milles kujutatakse nimitegelase elukulgu lapseeast kuni keskikka jõudmiseni, tema armastuse lugu oma kasuõe vastu. Selle armastuse nimel sooritab ta raske kuriteo, mille paine mõjutab kogu tema ülejäänud elu.

Selles ajaloolises romaanis, mis kujutab XVII-XVIII sajandi vahetuse Inglismaad, on vastandatud kaks maailma – kõrk ja kõikvõimas aristokraatia ja põrmu surutud lihtrahvas.

Romaan annab laiahaardelise pildi Ivan IV-ndast, kellele bojaarid andsid hüüdnimeks Groznõi I osa: Tsaar Ivan IV palavaimaks unistuseks on jõuda välja mere äärde, omada sadamaid Läänemere kallastel, selleks et kaubelda otseselt Euroopa maadega. Ning Moskva riigis hakatakse tegema ettevalmistusi suureks sõjaks. Sõjaettevalmistuste kõrval leiab tsaar Ivan aega ka oma perekonna jaoks: autor näitab teda hellitamas oma väikesi poegi Ivani ja Fjodorit, nõu pidamas armastatud tsaarinna Anastasiaga. Oma võimu kindlustamiseks lähendab tsaar endale lihtsamast soost inimesi, tõrjudes kõrvale bojaare, kes seetõttu hauvad tsaari vastu kurje plaane ning ei poolda sõjakäiku Liivimaale. Sõja algus on edukas: Vene sõjavägi saab enda kätte Narva, Vastseliina, Tartu ja rea teisi kindlusi. Kuid bojaaride salasepitsused muutuvad üha tugevamaks, nad otsivad liitu Poola-Leedu kuningaga, tsaar kahtlustab neid ka oma abikaasa Anastassia surmas. Kõigest hoolimata tehakse veel laialdasemaid ettevalmistusi Liivi sõja jätkamiseks.

Tiberius Claudius Caesari (sündinud 743. a. ja surnud 801. a. pärast Rooma linna rajamist), ROOMA IMPE- RAATORI murerikas valitsemisaeg te- ma enda käega kirja panduna; samuti tema tapmine kurikuulsa Agrippina (imperaator Nero ema) käe läbi ning tema hilisem jumalaks kuulutamine, mida kirjeldavad juba teised isikud.

Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamis

Romaan eestlaste vabadusvõitlusest XIV sajandil

Leena Landeri "Käsk" räägib Soome ajaloo traagilisimast kevadest aastal 1918. Kodusõda on lõppenud valgete võiduga, punaste põgenike vool liigub kaootiliselt ida poole, mõnel pool toimub veel üksikuid lahinguid, suur osa mässulistest on juba vangilaagrites. Peagi kõlavad kogupaugud ning tuhandeid mehi, naisi ja vanakesigi langeb hukkamiskomandode püssitorude ees; nad maetakse ühishaudadesse - nimetult, matusetalituseta. Need kiired surmaotsused langetasid ning lasid täide viia rutakalt määratud kohapealsed välikohtud. Raamatu tegevuskohaks ongi üks selline vangide viisakalt nimetatud "kogumispunkt", Ruukkijoe laager, kuhu ühel kevadpäeval saabuvad 8 päeva eest kadunuks jäänud jääger Aaro ning tundmatu ülimalt kurnatud, ent uhke ja kangekaelne naisvang, kes alul keeldub sõnagi rääkimast... Kellelgi romaani tegelastest ei või olla täit kindlust ei oma saatuse ja tuleviku ega vaimutervisegi suhtes - ainus, mis on kindel, on käesolev hetk. Ometigi, hoolimata sõja süngest taustast ja surmast, mis luurab kõikjal, pole "Käsk" pessimistlik romaan, vaid jõuline ja mitmekihiline, huumoriga põimitud lugu ellujäämisest, väikeste inimeste suurtest tegudest, inimlikkusest kesk mõistusevastasust ja ebainimlikkust. Ja ka iga tegelase mineviku uus läbikaalumine - "inventuur ja konto sulgemine". Ning on aprill, kevad hakkab võimust võtma, terendub uue elu algus ja "uppunud laevad tõstetakse üles ning katkised paadid parandatakse"...

1523. aastal põgeneb öö varjus Nimbscheni kloostrist üheksa nunna. Mässuliste eestvedajaks on aadlipreili Katharina von Bora (1499 - 1552) ja nende tee viib otse Wittenbergi, Martin Lutheri juurde. Mõnede arvates upsakas ja võimuahne, teiste meelest tark ja toimekas, ei kohku Katharina tagasi sellegi ees, et ise Lutherile abieluettepanekut teha. Nõnda saab temast abikaasa kõrval üks 16. sajandi silmapaistvamaid naisi, kel on kaasarääkimisõigus ka mehe elutöös, keda on maalinud Lucas Cranach ja Tizian. Usust taganenud munk ja ärajooksnud nunn - Wittenbergi ööbik ja Wittenbergi hommikutäht.

Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse. Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada. Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks. Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.

Ajalooline romaan Liivimaa ajaloost ja Kaupost.

Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.

Romaani tegevusaeg ulatub augustist oktoobrini ab urbe condita 1116, meie ajaarvamise järgi aastal 363.

Ristiusu hüljanud Rooma keisri mõttekujutuslik päevik on 1978. aastal ilmunud "Keiser Julianuse" täienduseks ja teisenduseks. Erinevate eluvaadete, mõtteviiside, kultuuriideaalide kõrvutamine, küsimus progressi olemusest ja isiku osast ajaloos (ideaalide säilitajana ja loojana), inimese loodud poliitilise mehhanismi, tema vaimuelu ja hingeliste vajaduste seostumise probleem ütleb tänapäeva lugejale mõndagi olulist.

Poola ajaloolase jutustus, mis viib lugeja I sajandisse e.m.a., viimaste Ptolemaiose soost Egiptuse kuningate ja esmajoones kuninganna Kleopatra valitsemisaega, tollaste võimuvõitluste ja intriigide keerisesse, Pompeiuse, Caesari ja Antoniuse vallutuste perioodi. Raamat on kirjutatud haaravalt, poliitilised sündmused ja sõjaretked vahelduvad Kleopatra armudraamadega kuni kangelanna traagilise lõpuni.

"Koidutäht" on esimene raamat samanimelises ajaloolist noorsooromaani kätkevas triloogias (teine raamat "Rüütlite saar", kolmas "Pärlimantel")

Itaalia noorukil Piol on õnnestunud koos sõber Saffeti ja truu koera Volpinoga vabastada vesiiri lossist, Smürnast, Bianca-Bella. Nad põgenevad lõuna poole, et Marmarise sadama kaudu jõuda Rhodose saarele ja sealt edasi Konstantinoopolisse suunduda. Kuid vesiir Abdulhamid ibn Helu mehed on neil kannul. Vesiiri ei huvita niivõrd mitte Bianca-Bella, kui oma varanduse tagasisaamine...

Tänapäeva ühe tuntuima prantsuse kirjaniku, 2002. aastal maineka Goncourt'i kirjanduspreemia pälvinud Pascal Quignardi (s 1948) romaani "Kõik maailma hommikud" peategelasteks on 17. sajandi kuulus prantsuse vioolameister Sainte Colombe ning Louis XIV õukonnamuusik ja helilooja Marin Marais. Autorile iseloomulikus äärmiselt napis ja samas väga poeetilises stiilis jutustatakse muusikute elust, loomingust ja armastustest. 1991. aastal valmis romaani põhjal ka ülimenukas film (režissöör Alain Corneau).

Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!

Balthasar Russowi romaan

 

Balthasar Russowi romaani II osa

Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!

Balthasar Russowi romaan

Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!

Tetraloogia viimane köide viib lõpule Liivimaa krooniku Balthasar Russowi romaani.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik "Kolõma jutud" avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust. Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Koloneliproua» on ühe öö romaan, sisemonoloog, mis laieneb oma ajastu läbilõikeks. See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb. See on ka lugu ühest teisest liidust – põrgulikust abielust. See on lugu võimust, võimu haaramisest ja sellele alistumisest: abielus, äsja iseseisvunud riigis ja Euroopas. Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant. Raamatu tõlkeõigused on müüdud rohkem kui kahekümnesse riiki.

1654. aastal seisab Kristiina trepil. Ta on otsustanud loobuda troonist, vormikohasest luterlusest ja abielust. Ta ees on kolm astet, millega ta kaotab riigi, võimu ja hiilguse - peaaegu kõik. Peale au.

Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus... Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli"teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.