Ameerika klassikuid

Esimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan "Arrowsmith" (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.

Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».

"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.

Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899-1961) Esimese maailmasõja aineline romaan sõjast, separaatrahust ja armastusest.

"Ja päike tõuseb" on ameerika kirjanduse silmapaistvama esindaja Ernest Hemingway (1989-1961) esikromaan, mis ilmus esmakordselt aastal 1962. Romaani tegevus toimub Pariisis ja Hispaanias pärast Esimest maailmasõda, kahekümnendate aastate

Romaanis leidub küllaga seda, mille üle XXI sajandi alguses mõtiskleda. See romaan ongi mõtlemiseks, alates juba teadlikust võõritusvõttest, mida autor kasutab, saates oma kaasaegse Connecticuti jänki VI sajandisse, muistsete brittide legendaarse kuninga Arthuri õukonda. Twaini jänki püüab kuningas Arthuri riigi lihtrahvast viletsuseilmast, kiriku ja rüütelkonna türannia alt siiralt välja aidata.

Võõritus osutab paroodiale keskaegse ilmavaate ja pimeduse üle, aga ka nende ajalooromaanide üle, mis alates Walter Scottist on püüdnud lugejat püüda muistsete aegade nostalgilisse ulma.

Romaani tegevus viib lugeja 1936. - 1939. aastal toimunud Hispaania kodusõja aega. Peategelase, noore ameeriklase Robert Jordani kujutamisel sai Hemingway inspiratsiooni enda kogemustest sellessamas sõjas. Robert Jordan saabub faistide tagalasse kohalike partisanide salka ülesandega õhkida tähtis sild; see on eelduseks olulise rünnaku edule. Ülesanne on lootusetu ja seda aimavad ette nii Robert Jordan kui ka partisanisalkade juhid. Mägedes, partisanide juures kohtab ta aga noort tütarlast Mar?at, ja see kohtumine muudab noormehe viimased neli elupäeva ühtlasi ka tema elu kõige erilisemateks päevadeks. Oma napi, kuid kujundliku sulega maalib Hemingway pildi lihtsatest inimestest, nende lootustest ja unistustest; surmahirmust ja reetmisest; seltsimehelikkusest, sõprusest ja armastusest; suurtest ideedest, mille teostamisel ei kohkuta tagasi kõige õõvastavamatest tegudest. "Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule." John Donne. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

Ameerika kirjaniku Vladimir Nabokovi (1899-1977) menuromaan, mis tegi autori korrapealt maailmakuulsaks. Variserid on lugu vananeva mehe hukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks. Nõukogude Liidus jäi emigrandist kirjaniku looming kuni seisakuaja lõpuni keelu alla.

Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Olemasoleval eksemplaril on puudu ümbrispaber!

 

XIX sajandi ameerika kirjandus andis maailmakirjanduse varasalve terve rea suurkujusid. Üheks nimekamaks neist on kahtlemata Herman Melville. 1851. a. ilmus suur allegooriline romaan «Moby Dick», mis tollal ei leidnud lugejate hulgas kõlapinda. Praegu peetakse seda üheks silmapaistvamaks romaaniks ameerika kirjanduses. See on meisterlikult loodud allegooria vaalapüüdjate elust. Suurepäraselt on autor kujutanud inimese ürgset võitlust loodusega.

Millal saab Ameerikast Ameerika? Doctorow tundub kujutavat oma kodumaad kui määratu suurt räbalat, mis on täis pahede-pattude auke, kuid lohiseb igal juhul vääramatult edasi – seda võib välja lugeda irooniavälgatustest, mida on kroonika asjalikku kulgu tihedasti pikitud.

Doctorow kujutab USA-d XX sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani – aega, mis märkis Ameerika keha meeletut maist paisumist-laienemist, aga mille sekka eksis ometi romantilis-nostalgilise ragtime’i helisid – põgusaks lohutuseks neile, kes toores eluvõitluses jalge alla tallati.

Ameerika kirjaniku E. L. Doctorow' (sünd. 1931) romaan annab ülevaate Ameerika Ühendriikide eluolust sajandi alguses. Teos pakub koloriitse rea väljamõeldud ja tegelikult elanud inimesi. Fakti ja fiktsiooni originaalne põimimine ja huvitavalt fabuleeritud jutustus teevad raamatust kaasaelamisega loetava teose.

"Seitsmeviilumaja" tegevus hargneb Uus-Inglismaa puritaanlikus keskkonnas, kus minevikus sündinud ülekohus jääb üht suguvõsa needusena painama, et lõpuks siiski armastuse võluväel haihtuda.

Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike. Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque'i ja Hemingwayga (viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani. «Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.

Pulitzeri auhinnaga pärjatud romaan. Romaan kujutab endast New York City kõrgklassi elu 1870.aastatel ehk viiv enne elektrivalguse, telefoni ja autode ilmumist. See oli veel aeg, mil päritolu peeti kõige olulisemaks. Wharton ise kasvas üles just sellises ennasttäis seltskonnas.

Ameerika kirjandusklassiku loomingus kajastub XVII sajandi Uus-Inglismaa puritaanlik ühiskond. Romaani keskpunktis seisab noor naine, kes on mõistetud eluks ajaks kandma häbimärgina oma rinnal tulipunast kirjatähte A (abielurikkuja). Nathaniel Hawthorne (1804–1864) pärines Uus-Inglismaalt Salemi linnakesest. Tema vaarisa John Hathorne oli 17. sajandi Salemi nõiaprotsesside kohtunik, kelle üks surmamõistetu olevat ära neednud. Hirm selle ees võis olla põhjus, miks ta muutis oma nime nooruspäevil Hawthorne´iks. Tema romaanid ja novellid mängisid Ameerika kirjanduse kujunemisel olulist rolli.

Ameerika menukirjaniku Margaret Mitchelli (1900-1949) Pulizeri preemia võitnud bestseller, kõigi aegade ilukirjandusteostest kõige suurema kogutiraažiga romaan "Tuulest viidud" on tänaseks tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon - selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku.

Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon -- selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku. Ameerika menukirjaniku Pullitzeri preemia võitnud bestseller on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

Ameerika kirjanik Ray Bradbury (1920–2012) on eesti lugejale tuntud peamiselt kui romaanide „451° Fahrenheiti“ ja „Marsi kroonikad“ autor. Käesolev teos erineb kirjaniku muust loomingust, kuivõrd tegu on realistliku ja lüürilise koega lapsepõlveromaaniga. Ent rääkides kaheteistaastase Douglas Spauldingi suvest Illinoisi väikelinnas Greentownis, loob autor justkui terve inimelu mudeli ja pöördub seeläbi ikkagi täiskasvanud lugeja poole. Kuldkollane võilillevein on kui kõige ilusa, meeldiva ja elus allesjääva sümbol.