Autobiograafiline romaan

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

"Eesmärk" on põnevusromaani reeglite järgi kirjutatud teos, mis on põhjalikult muutnud kogu Läänemaailma arusaamist juhtimisest. Autorit on juhtivates ärialastes väljaannetes tituleeritud "tööstuse juhtimise guruks" ja nimetatud geeniuseks. See on raamat, mida soovitada oma ettevõtluses töötavatele sõpradele, miks mitte ka ülemustele. Raamatus peituv sõnum on vahedaks relvaks kaasaegses konkurentsis.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost – keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?

"Hommikutunnid" on kirjanik Einar Sandeni autobiograafilise romaani esimene raamat. Auto vaatleb noore poisi silme läbi elu Tallinnas Eesti Vabariigi lõpuaastail ning Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal.

Katinka Rabe sündis Hovis, ta vanavanemate mõisas, väga suures voodis, kus olid sündinud, armastanud ja surnud nii Rabed kui Fataburid. Selle oli lasknud teha tema vanaema isa, Friedrich Fatabur, enese ja oma naise, Ingerist päritolnud pastoritütre jaoks; ja tõesti, selle voodi mõõtude kaudu kõnelesid Fataburi vaistud. Just säärase oli ta soovinud selle olevat: laia nagu laeva, kohase nii elu alguse kui lõpu jaoks, tumepunasest, poleeritud puust, nelja vägeva jalaga põrandas kinni, kaks kõrvalsammast kummaski otsas.

Lev Tolstoi memuaarid

"Martin Eden" (1909) kuulub Londoni loomingu kõrgperioodi. Teos on tugevalt autobiograafiline. Martin Eden on tugev isiksus. Ta on noor, terve, piiritult aus, täis elujõudu ja siirast usku inimestesse ja iseendasse. Martin – lihtne hariduseta madrus saavutab pärast üliinimlikena tunduvaid pingutusi kirjanikukuulsuse ja rikkuse. Martin, olles mõjutatud Spenceri ja Nietzsche filosoofiast, kujutades endast "tugevat üksikisikut", on kaotanud sidemed rahvaga, töölisklassiga, kelle hulgast ta pärineb.

Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall. Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019 "Palk" on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?

"Kui lugeja soovib, võib ta seda raamatut pidada romaaniks," ütleb Ernest Hemingway eessõnas. Ent mitte ainult soov hüljata memuaaride tavapärane vorm ning kätkeda meenutatav eluperiood ilukirjanduslikku rüüsse ei takistanud teosel "Pidu sinus eneses" saada elusündmuste kroonikaks. Oleks rõhk asetatud faktide loetelule, oleks mälestusteraamat jäänud varem teadaoleva kordamiseks. Sest inglise keeles on avaldatud kümneid ja kümneid elulugusid, mälestusi ja kirjanduskriitilisi teoseid, milles kord suurema või väiksema sensatsioonihimuga, kord vägagi asjalikult ning ausalt meenutatakse, analüüsitakse või kommenteeritakse Ernest Hemingway elu ja loomingut. Enn Soosaar

Juba mõnda aega on läänes eksisteerinud nn. dokumentromaan. Salme Ekbaumi uus teos on esimene läbinisti selles tehnikas töö eesti kirjanduses. Selle ideestik pärineb tegeliku elu sündmustest tõsieluliste tegelastega ja tõeliselt toimunud konfliktide ümber. Siin saab oma kirjandusliku läbivalgustuse Kanada eestlaskonda vapustanud konflikt kodumaaga suhtlemise probleemi taustal. Kuna vaatluste keskpunktis on autori mina-isik, annab see teosele subjektiivse värvingu, kuid loob samas psühholoogiliselt sügavasti läbituntud atmosfääri. Samas see püüab vaateviisi kõrgemale tõsta mustvalgest äärmusmentaliteedist.

Maailmakuulus kirjanik pani oma viimse teose kirja kohtuotsust ootava raugana, kelle nägemine ja kuulmine nõrgenesid päev-päevalt. Seda imelisem on tundeerksus ja vaimujõud, mis sellest raamatust hoovab. Uued muljed segunevad siin mälestustega, millele on antud novellistlik vorm. Marie Underi tõlgituna sisaldab sõnavõluri viimne raamat väärtusi rõõmuks ja mureks, naeruks ja pisaraiks, olles isiklikem ja psühholoogiliselt huvitavaim teos Knut Hamsuni loomingus.

"Rukkirahu" on üks neid väikesi aurikuid, mis olid 1930-ndail aastail tegevuses kaubaveoga Läänemere sadamate vahel. Jutustus rajaneb autori mälestustel omaenda meremeheelust ja muul tõsielulisel materjalil. Auriku "Rukkirahu" "prototüüp" ja suurem osa selle meeskonnast hukkusid 1941. aastal enne Osmussaarel asunud Nõukogude garnisoni evakueerimist sakslaste eest.

Autobiograafilisel ainesel põhinev sotsiaalne olustikuromaan, milles jälgitakse sitke ja trotsliku agulitütarlapse läbi raskuste kulgevat elu- ja arengukäiku. Romaani "Soomustüdruk" esitrükk (lühendatult) ilmus 1932. a., taastatud kärbetega ja ümbertöötatud teine trükk 1957. a.

Aristokraatlikus, kuid kommunismiideele andunud perekonnas kasvades põrkab Tamara juba varases nooruses stalinliku aja karidele. Ta kaotab järjepanu isa, ema ja õe. 22-aastaselt ta arreteeritakse ja saadetakse Siberisse. Noor ja märkimisväärselt kaunis neiu hakkab laagris tegelema teatriga ja viimastel vangistusaastatel saab temast laagri teatritrupi näitleja. Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega. Tamara elus tekib ridamisi olukordi, mis tavaliselt murravad elusaatusi ja muudavad inimese kibestunuks, kuid noor naine jääb alati väärikaks. Kõigi pettumuste, reetmiste ja kaotuste kiuste suudab ta endas säilitada inimliku veetluse. Tamara Petkevitši (1920–2017) haarav dokumentaalromaan annab karmi ülevaate vene rahva elust 1920.–1950. aastatel. Raamat on ühteaegu muserdavalt julm ja samas ka helge. Julm autorile osaks saanud saatuse, helge autori hingelise avatuse ja siiruse tõttu. 1970. aastatel valminud käsikiri avaldati Venemaal esmakordselt alles 1993. aastal.

 

Raamat on tõlgitud saksa, inglise, hispaania ja poola keelde. 1988. aastal pälvis Petkevitš Poola riigilt Rüütliristi teenete ordeni.

Autobiograafiline romaan eesti pagulaste elust Kanadas metsatöödel.

2., täiendatud ja parandatud trükk. Lauri Sommeri kureeritud ja järelsõnastatud "Tundmata palu" on kogumik Võrumaa parima poja Juhan Jaigi varjujäänud teostest. Jaik on siin oma parimas: Lõuna-Eesti loodus ja inimene, esimese vabariigi mürisev elumuutus, tondid, sänid ja vaimud. Raamatu esimesse poolde on valitud jutud juba tuttavalt jaigilikus stiilis – peen kui püssirohi. Teine pool avab aga meenutuste ja publitsistika kaudu päris tundmata autori. Koos Sommeri järelsõnaga kangastuvad Jaigi inspiratsiooniallikad, autobiograafilised momendid ning värske rakurss loometervikule.

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."

Jaan Krossi "Wikmani poisid" on autobiograafiliste sugemetega romaan, mis näitab lõiku Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda.