Autobiograafiline romaan

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost – keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?

Järg romaanile "Angela tuhk". "Seisan koos radistidega laevalael ja vaatan Ameerika vilkuvaid tulesid. Ta ütleb, Oi jumal, see oli ilus õhtu, Frank. Kas pole see üldse üks tore maa? On küll." Nii lõpeb "Angela tuhk" ning raamatus "Jah, on küll" kirjeldab Frank McCourt, kuidas see suurte lootustega, kohmetu ja arglik nooruk kujunes õpetajaks, näitlejaks ja edukaks kirjanikuks. Nagu esimeses raamatus on Frank McCourtil õnnestunud ka siin isegi oma äpardusi ja pettumusi sooja huumoriga kujutada.

Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaan kujutab ühe Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistiperekonna lugu 50 aasta vältel ja nelja põlvkonna lõikes. Teost on nimetatud ka SDV "Buddenbrookideks". Romaanis kajastatakse ajavahemikku 1952–2001 ja tegevustik ulatub Saksamaalt nii itta kui läände – Siberist Mehhikoni. Refräänina kordub romaanis pereisa Wilhelmi 90. sünnipäev 1. oktoobril 1989, mida kirjeldatakse kuue tegelase silmade läbi. Eugen Ruge (snd 1954) on saksa kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Tema debüütromaan "Kahaneva valguse aegu" ilmus 2011. aastal ja pälvis kohe Saksa Raamatuauhinna. Eesti keeles on Ruge sulest ilmunud lühiromaan "Cabo de gata" (Loomingu Raamatukogu, 2016), mille ilmumise järel külastas autor ka kirjandusfestivali Prima Vista. Samuti on eesti keeles välja antud Eugen Ruge kommunistist isa Wolfgang Ruge raamat "Tõotatud maa" (Tänapäev, 2013).

„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.

See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.

Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.

Mis siis saab, kui oled sündinud madalal, kus inimese elutee peaks justkui mingi vääramatu seaduse käsul kulgema mööda ühtesid ja samu viletsuserööpaid, aga sinu hing ihkab midagi hoopis muud? See teistsugune maailm, kuhu sa tead end kuuluvat, on ju ometi kusagil olemas. On olemas inimesed, kelle jaoks see maailm on enesestmõistetav ja loomulik, kes on üles kasvanud teistsugustes majades, teistsuguste asjade ja ideede keskel, kelle kehadki on juba teistsugused. Kuidas nendeni jõuda? Kuidas murda välja oma paratamatusest, kui su ümbrus sind kõigest jõust sinna tagasi surub? Kuid alati, nagu selgub ka Édouard Louis’ kaasakiskuvast autobiograafilisest jutustusest, leidub selles ümbruses mõni inimene, kes arvab teisiti. Keegi, kes tuleb sulle appi, kes saab aru sinu metsikust soovist muutuda. Sa muutudki. Sinust saab keegi teine, kui oleks pidanud. Aga see on valus tee, sest eks tähenda muutumine mõnede arvates ka reetmist. Teiste jaoks saab su tunnistus oma muutumisest aga julgustuseks – muutuda ise, murda välja... Édouard Louis (snd 1992) maandus prantsuse kirjandusse 21-aastaselt suurt tähelepanu äratanud romaaniga "En finir avec Eddy Bellegueule" ("Aitab Eddy Bellegueule’ist") – niisugune oli nimelt tema sünninimi. "Muutuda: meetod" (2021) on tema autobiograafiliste ja perekonnalooliste teoste sarjast seni viimane ja omamoodi nende kõigi süntees. Édouard Louis’ raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja nende dramatiseeringuid toodud lavale mitme maa teatrites.

Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall. Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019 "Palk" on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?

Juba mõnda aega on läänes eksisteerinud nn. dokumentromaan. Salme Ekbaumi uus teos on esimene läbinisti selles tehnikas töö eesti kirjanduses. Selle ideestik pärineb tegeliku elu sündmustest tõsieluliste tegelastega ja tõeliselt toimunud konfliktide ümber. Siin saab oma kirjandusliku läbivalgustuse Kanada eestlaskonda vapustanud konflikt kodumaaga suhtlemise probleemi taustal. Kuna vaatluste keskpunktis on autori mina-isik, annab see teosele subjektiivse värvingu, kuid loob samas psühholoogiliselt sügavasti läbituntud atmosfääri. Samas see püüab vaateviisi kõrgemale tõsta mustvalgest äärmusmentaliteedist.

Maailmakuulus kirjanik pani oma viimse teose kirja kohtuotsust ootava raugana, kelle nägemine ja kuulmine nõrgenesid päev-päevalt. Seda imelisem on tundeerksus ja vaimujõud, mis sellest raamatust hoovab. Uued muljed segunevad siin mälestustega, millele on antud novellistlik vorm. Marie Underi tõlgituna sisaldab sõnavõluri viimne raamat väärtusi rõõmuks ja mureks, naeruks ja pisaraiks, olles isiklikem ja psühholoogiliselt huvitavaim teos Knut Hamsuni loomingus.

"Rukkirahu" on üks neid väikesi aurikuid, mis olid 1930-ndail aastail tegevuses kaubaveoga Läänemere sadamate vahel. Jutustus rajaneb autori mälestustel omaenda meremeheelust ja muul tõsielulisel materjalil. Auriku "Rukkirahu" "prototüüp" ja suurem osa selle meeskonnast hukkusid 1941. aastal enne Osmussaarel asunud Nõukogude garnisoni evakueerimist sakslaste eest.

Aristokraatlikus, kuid kommunismiideele andunud perekonnas kasvades põrkab Tamara juba varases nooruses stalinliku aja karidele. Ta kaotab järjepanu isa, ema ja õe. 22-aastaselt ta arreteeritakse ja saadetakse Siberisse. Noor ja märkimisväärselt kaunis neiu hakkab laagris tegelema teatriga ja viimastel vangistusaastatel saab temast laagri teatritrupi näitleja. Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega. Tamara elus tekib ridamisi olukordi, mis tavaliselt murravad elusaatusi ja muudavad inimese kibestunuks, kuid noor naine jääb alati väärikaks. Kõigi pettumuste, reetmiste ja kaotuste kiuste suudab ta endas säilitada inimliku veetluse. Tamara Petkevitši (1920–2017) haarav dokumentaalromaan annab karmi ülevaate vene rahva elust 1920.–1950. aastatel. Raamat on ühteaegu muserdavalt julm ja samas ka helge. Julm autorile osaks saanud saatuse, helge autori hingelise avatuse ja siiruse tõttu. 1970. aastatel valminud käsikiri avaldati Venemaal esmakordselt alles 1993. aastal.

 

Raamat on tõlgitud saksa, inglise, hispaania ja poola keelde. 1988. aastal pälvis Petkevitš Poola riigilt Rüütliristi teenete ordeni.

Autobiograafiline romaan eesti pagulaste elust Kanadas metsatöödel.

2., täiendatud ja parandatud trükk. Lauri Sommeri kureeritud ja järelsõnastatud "Tundmata palu" on kogumik Võrumaa parima poja Juhan Jaigi varjujäänud teostest. Jaik on siin oma parimas: Lõuna-Eesti loodus ja inimene, esimese vabariigi mürisev elumuutus, tondid, sänid ja vaimud. Raamatu esimesse poolde on valitud jutud juba tuttavalt jaigilikus stiilis – peen kui püssirohi. Teine pool avab aga meenutuste ja publitsistika kaudu päris tundmata autori. Koos Sommeri järelsõnaga kangastuvad Jaigi inspiratsiooniallikad, autobiograafilised momendid ning värske rakurss loometervikule.

1980. aasta Moskva olümpiamängudel kuldmedali võitnud veepallur Mait Riismani autobiograafiline romaan on uskumatu ja kaasahaarav lugu ühe Eesti poisi jõudmisest spordimaailma absoluutsesse tippu – olümpiavõitjaks. Pelguranna kaagil – nagu ta ennast nimetab – tuleb sel teel võidelda nii eestlaste kui venelastega, nii miilitsa kui KGB-ga, vahel aga lausa saatana endaga, kes ei väsi tema teele takistusi seadmast. Ometi leiab peategelane ikka ja jälle jaksu püsti tõusta ning edasi minna. Eestis ja Moskvas hargnev sündmusterikas süžee kütab lugeja huvi üles esimesest leheküljest ja hoiab pinget romaani lõpuni. Lähivaade nõukogude sporti on valusalt aus. Eneseotsingute, füüsilise piina ja tohutu tõestamisvajaduse kaudu hargneb taustal ühe tavalise eesti pere lugu, mida räsivad sõda, küüditamised ja nõukogude argipäev. Romaanile lisab väärtust ja vürtsi mitte ainult basseinis toimuv, vaid ka pilguheit 1970. aastate lõpu Moskva üliõpilas- ja kultuuriellu, eriti kohtumine maailmakuulsa Taganka teatri peanäitejuhi Juri Ljubimoviga, kellest romaani autoril valmis diplomitööna dokumentaalfilm. Mait Riisman on lõpetanud 1982. aastal Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna televisiooni eriala.

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."

Jaan Krossi "Wikmani poisid" on autobiograafiliste sugemetega romaan, mis näitab lõiku Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda.