AVASTA

"Mir Iskusstva" oli vene kunstnike rühmitus või ühing, mis tekkis 19. sajandi lõpul ja sai tuntuks samanimelise ajakirja ning näituste kaudu. Ühing kuulutas oma eesmärgiks otsida kunstis uusi teid ning lõi lahku vene kunsti juhtivatest jõududest peredvižnikutest ja Kunstide Akadeemiast. Rohkete illustratsioonide ja reprodega raamat annab ülevaate rühmituse tegevusest ja selles tegutsenud kunstnike loomingust.

Siia on valitud ehitised, mis kajastavad inimkonna tehnilise mõtte arengut ja on silmapaistvad kas uudse tarinduse või täiuslikkuse poolest. ajalise järjestuse kõrval väljendab tehtud valik ka ehituse geograafilist levikut. Suur osakaal on antud 20. sajandi ehitistele ning samuti meie kodumaistele kõrvutamaks neid maailma ehitustasemega. Album on mõeldud eelkõige noorukitele, ent võib huvi pakkuda ka kõige laiemale lugejaringile.

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja "Aktuaalne kaamera". Või märgilised üksikhetked, nagu "Täna 25 aastat tagasi" ja "Horoskoop". Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

Trükis koosneb tosinast novellist. Neid kõiki ühendab see, et tegevus leiab aset jõulude ajal. Kuid pühalikku rahu ei oska tegelased saavutada, sest nad jäävad igasuguste probleemidega räheldes oludele jalgu ning mässivad end jaburatesse ja ennekuulmatutesse situatsioonidesse. Tegu oleks justkui lihtsate inimestega, kellel on aga keeruline hingeelu ja kes ei oska ega tahagi normaalselt elada.

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1968. aasta kujundasid koos neli ajaloolist tegurit: kodanikuõiguste liikumise eeskuju, mis oli sel ajal nii uus ja originaalne; põlvkond, kes tundis end niivõrd erineva ja võõrdununa, et nad keeldusid tunnistamast mistahes võimu; sõda, mida ühiselt üle kogu maailma niimoodi vihati, et see andis kõigile mässumeelsetele põhjuse sõda otsida. Kõik see leidis aset ajal, mil televisioon hakkas täisealiseks saama, kuid oli siiski veel niivõrd uus, et seda ei kontrollitud, puhastatud ega pandud kenasse pakendisse nagu tänapäeval. 1968. aastal oli samal päeval filmitud materjali teleülekanne teisest maailma otsast iseenesest juba haarav ja uus tehnoloogiline ime.

Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.

Raamatus "314 meetrit vabadust" räägitakse lühidal ja kujundlikul moel Teletorni sünni ja taassünni lugu, mille taustaks ja läbivaks teemaks üldine eesti rahva vabadusepüüdlus läbi aegade (lisaks graafiline ajatelg). Raamat algab 1991. aasta pöördeliste sündmuste kirjeldamisega, jutustatakse Nõukogude ajast ning torni taasavamisest ja seal aset leidvatest sündmustest.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

2004. aasta on Eesti lipu aasta. 120 aastat tagasi Otepääl õnnistatud sinimustvalgest üliõpilaslipust sai meie rahvuslipp ja Eesti Vabariigi riigilipp. Aga Eestimaa kohal lehvivad ka 241 omavalitsuse lipud. Selles A ja O taskuteatmikus on esitatud kõigi Eesti maakondade, linnade ja valdade lipud ning vapid. Lisaks leiab iga omavalitsuse kohta teavet asukoha, territooriumi suuruse, seal paiknevate asulate ja külade, elanike arvu jm. kohta.

1986. aastal mõisteti ühes Iraani külas abielurikkumise pärast surma 35-aastane naine Soraya Manoutcheri. Üheksa aastat hiljem tunnistas printsess Diana leebe hääle ja ajuti siivsalt langetatud pilguga avalikult üles, et ka tema on abielu rikkunud. Soraya loobiti kividega surnuks, Diana ülendati pärast traagilist hukkumist muinasjutuprintsessiks, isegi pühakuks. Nad mõlemad rikkusid abielu, kuid ühele oli see surmapatt, teisele pikantne seltskondlik äpardus. Kleopatra, Edward II, Henry VII, Peeter I, lord Nelson, Napoleon, Wagner, Pavarotti jt -- alates kuningas Taaveti ajast kuni 20. sajandi lõpu prominentineni on alati abielu rikutud, kuid selle tagajärjed on olnud sootuks erinevad. Abielurikkujaid on hukatud, sandistatud ja pagendatud, kuid neid on ka sharmantsete armukestena veelgi enam ihaldatud.

2003. aastal möödus sada aastat päevast, mil vennad Wrightid tegid teoks inimkonna ammuse unistuse -- lennata juhitava lennumasinaga. Lennundushuvilistest polnud tollal puudust ka Eestimaal. Hollandi rahvusvaheliselt tuntud lennunudsajaloolane Frederick Gerdessen, Tallina Tehnikaülikooli dotsent Toivo Kitvel ja Lennuameti inspektor Johannes Tilk annavad ülevaate nii Eestist pärit lennunduspioneeridest kui ka nende töö jätkajaist Eestis kuni aastani 1940. Raamat kirjeldab, kuidas rajati Eestis oma lennuväge, edendati lennutransporti ja ehitati lennukeid, mis ei jäänud alla mujal maailmas konstrueerituile.

Reino Urm: "Pühendan selle loo oma vanematele, kellele minu elukäik on valmistanud kirjeldamatut muret ja valu."

Vabastagem vaim kammitsaist ja alustagem teekonda mõiste KODANIK olemuse lahtimõtestamisest kodanikeriigi toimimise põhimõtete juurde

Elustiiliraamatu "Aias sajab saia" autorid Lia Virkus ja Siire Vanaselja viivad lugeja tervet aastat hõlmavale aiaringile, märkama selle rõõme ja võimalusi nii kaunil maikuul kui nukras novembris. Kui toiduvõlurist Lia ja loova loomuga rohenäpust Siire kokku liita ning laiali lahutada, saaks ilmselt kaks keskmist kokka-aiahoolikut. Õnneks pole säärane tehe võimalik ning nii on mõlemad autorid saanud raamatusse panna oma parimad teadmised ja isiklikud kogemused. Siire on enda meelest maailma kõige laisem aednik, ometi on tema lumest lumeni õitsev aed mõne külalise arvates liigagi korras. Raamatus jagabki ta kuust kuusse praktilisi näpunäiteid, kuidas ta seda teeb, ja innustab lugejaid loovaid lahendusi otsima. Ikka selleks, et aiarõõm ei kaoks. Lia pakub retsepte ning nippe, kuidas kõik see hea ja parem, mis meie aedades ja aiaservades kasvab, toiduks saab. Tooraineid jagub kapsast ja karulaugust sireliõite ja suvikõrvitsani! On vana head köögiklassikat ja retsepte, mis üllatavad ning panevad nii mõndagi taime teise pilguga vaatama. Proovige kasvõi võilillemett ja pojengivett! Mõlemad autorid tegid lahti nii oma aia värava kui käisid ka teiste aedu uudistamas. Millised lood neis aedades peituvad, kes seal kasvavad ja kas külaliste kooki ka pakuti, selgub juba raamatus.

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

Väljapaistva vene nõukogude orientalisti ja ajaloofilosoofi akadeemik Nikolai Konradi (1891-1970) valitud ajaloolaste tööde kogumik sisaldab tema elu lõpupoole olulisemaid artikleid, milles käsitletakse ajalooteaduse üldisi probleeme ja visandatakse ajalooprotsessi üldskeem vanaajal ja keskajal, lähtudes Lääne- ja Idamaade ajaloo võrdlevast analüüsist; ühtlasi esitatakse ja põhjendatakse renessanssi universaalsuse konseptsioon, puudutatakse baroki ja valgustusajastu probleeme, vaadeldakse maailmakirjanduse ajaloo küsimusi, antakse ülevaade orientalistika ülesandeist, kritiseeritakse argumenteeritult europotsentrismi ning näidatakse humanistliku alge kui ühiskondliku progressi põhiteguri toimet ajalooprotsessis. Autori tõsihumanistlikud arutlused inimkonna kultuurilise ja teadusliku arenguloo üle seoses nüüdiskultuuri olukorraga aitavad süvendada ning avardada inimese ja tema ajaloo mõistmist. N. Konradi ja kuulsa inglise ajaloolase A. J. Toynbee (1889-1975) kirjavahetusest, milles eri aspektidest vaetakse ajalootunnetuse põhiprobleeme ning mõtiskletakse inimkultuuri arenguteede üle.

Eesti silmapaistva ajaloolase ja arhivaari Otto Liivi (1905–1942) kirjatööde teise köitesse on koondatud tekste aastatest 1926–1938. Raamatu esimese osa fookus asub Põhjasõjal ja Rootsi aja Eestil ja eestlastel. Teine osa süveneb eesti ajaloo suhetele baltisaksa ajaloouurimisega ning kolmas meie arhiivinduse ülesehitamisele ja ajalootõlgendamise probleemidele. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus - ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Raamat käsitleb 20. sajandi ajaloolis-poliitilisi sündmusi ja nende telgitaguseid globaalsemalt Euroopa mastaabis. Majandusteadlasena, väliskommentaatorina, poliitikuna ja ajaloohuvilisena otsib autor oma kogemuste ja nägemuste läbi ajaloolist tõde, mille leidmine on tõesti läbi aegade olnud väga keeruline ja suuresti subjektiivne. See on tavaliselt peidetud selle rahva läbielamistesse, ajaloolistesse kogemustesse ja tõekspidamistesse, kelle hulgast üks või teine autor tuleb. Igal rahval on oma faktid ja sündmused, mida ta esile tõstab ning oluliseks peab. Tormiline 20. sajand nõudis eesti rahvalt suuri kaotusi ja tõi kaasa ränki kannatusi. Sellest on nende kaante vahel juttu.

Evelyn Waugh - 1930. aastate inglise kirjanduse enfant terrible, nüüdne kuulsus - on ise pidanud "Allakäiku ja langust" üheks oma lemmikraamatuks. Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea. Romaani erakordset populaarsust näitavad kümned kordustrükid Inglismaal ja Ameerikas.

Sisu: Jaak Sammet. Eesti allveelaevade saamisloost Brian D. Head. Briti allveelaevade areng 1919-1939 Peedu Sammalsoo. Eestlastest ohvitserid Vene allveelaevastikus aastail 1914-1920 Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade ohvitserkond Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade meeskondade formeerimine 1933-1940 Magnus Ilmjärv. Nurjunud laevatehing Vladimir Kopelman. Eesti meeskondade kõrvaldamine allveelaevadelt 1940. ja 1941. aastal Hartmut Ehlers. Allveelaevade suurtükirelvastus Vladimir Kopelman. Allveelaeva "Lembit" seadmestiku säilimine Urmas Dresen. Allveelaeva "Lembit" eksponeerimise tulevikuvisioon Eksponeerimiseks säilitatavad allveelaevad maailmas

"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?

Sisu: Müüt ja tegelikkus Ameerika poliitikas Konstitutsiooni alused Föderalism ja valitsustevahelised suhted Õiguste ja vabaduste traditsioon Avalik arvamus ja poliitikas osalemine Parteid Kampaaniad ja valimised Huvigrupid Meedia ja poliitika Kongress Presidentuur Bürokraatia Kohtud, kohtunikud ja õigus Sisepoliitika ja poliitika kujundamine Välis- ja kaitsepoliitika Viited Soovitatav kirjandus

Kuigi teose pealkiri viitab nn. laagriainestikule, on sedapuhku tegemist pigem isikuromaaniga. Peategelane Kirke, elukutselt kunstnik, sõidab vabatahtlikult Angara äärde oma asumisele saadetud mehe juurde, Siberi-piltides on esiplaanil Kirke läbielamised, keerulised suhted mehega, igatsus kodu ja tütre järele, loominguprobleemid. Teineteisele vastanduvad kaevandusasula ängistav räpasus ja hallus ning Siberi kaunis loodus, sunnitööliste ja väljasaadetute traagiline saatus ning mälestused kunagisest õnnelikust elust.

Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose "En bok om Estlands svenskar" I köites. Ülevaates kirjeldatakse ümberasumise tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja eestirootslaste sulandumist Rootsi ühiskonda

Käesoleva raamatu kirjutamise tingis vajadus tutvustada Eesti muistiseid ja nende kaitsega seotud küsimusi võimalikult laiadele rahvahulkadele, et iga inimene tunneks muististe teaduslikku väärtust ja teaks, kuidas toimida nende avastamisel. Raamat annab lühiülevaate arheoloogiateaduste ajaloost Eestis. Vaadeldakse meie vabariigi iga rajooni asustust ja iseloomulikumaid muistiseid. Rikkalikult illustreeritud raamat on mõeldud kodu-uurijaile, õpilastele, kultuuritöötajaile ja kõigile ajaloost ning arheoloogiast huvitatud lugejaile.

Käesoleva raamatu kirjutamise tingis vajadus tutvustada Eesti muistiseid ja nende kaitsega seotud küsimusi võimalikult laiadele rahvahulkadele, et iga inimene tunneks muististe teaduslikku väärtust ja teaks, kuidas toimida nende avastamisel. Raamat annab lühiülevaate arheoloogiateaduste ajaloost Eestis. Vaadeldakse meie vabariigi iga rajooni asustust ja iseloomulikumaid muistiseid. Rikkalikult illustreeritud raamat on mõeldud kodu-uurijaile, õpilastele, kultuuritöötajaile ja kõigile ajaloost ning arheoloogiast huvitatud lugejaile. Teine, parandatud ja täiendatud trükk.

182-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat (eesti, inglise ja saksa keeles)

Lea Leppiku koostatud Arhiivijuht 1. köide on põhjalik ja detailne teos, mis käsitleb Eesti riigi-, kohtu- ja omavalitsusasutuste arhiivimaterjale. See 534-leheküljeline raamat pakub üksikasjalikku ülevaadet erinevatest asutustest, alates riiklikest administratiivasutustest kuni kohtuasutusteni, sisaldades informatsiooni politsei-, vangla-, sõjaväeasutuste, I maailmasõja ajutiste asutuste, kindlustusasutuste ja paljude teiste institutsioonide arhiividokumentide kohta. Raamat on väärtuslik allikas ajaloolastele, teadlastele, arhivaaridele ja kõigile, kes on huvitatud Eesti ajaloolisest halduskorraldusest ja asutuste dokumentatsioonist.

Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing. Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht. Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides. "Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastus, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki." Andrei Hvostov

Esimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan "Arrowsmith" (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.

Erinevad kalad, toidud

Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup

Raamat valgustab valehäbita abielu mitmesuguseid intiimküsimusi kogu inimese elu vältel, näitab inimese kui soolise olendi kujunemist ja arenemist sugulises liinis. Autorid on pidevalt rõhutanud lapsepõlvekogemuste, seega kasvatuse erilist tähtsust isiksuse väljakujunemisel. See suunab lugeja, eriti lastevanemate tähelepanu vajadusele eneseharimiseks ja oma käitumise pidevaks kontrollimiseks, sest vanematevaheliste suhete iseloom määrab suures osas laste täisväärtuslikkuse tulevases sugulises sättumuses. Raamat juhib noorte tähelepanu tõsiasjale, et suguelulised raskused noorte abikaasade vahel on sama loomulikud kui lapsel kukkumine käima õppides ja abikaasad ei tohiks teha liiga vara otsusi abielulise sobivuse kohta. Arvo Haug

Teos on esimene raamat sarjast, mis käsitleb inimest Euroopa ajaloo erinevatel epohhidel. Üksikute seisuste ja elukutsete esindajate portreede varal annavad Euroopa tunnustatumad ajaloolased lugejale võimaluse tutvuda vastava epohhi inimeste maailmaga. XVII sajand oli Euroopa ajaloos suurte kriiside aeg, kus ühiskond tunnetas selgelt pidevat ohustatust ja ebastabiilsust. Kujutavas kunstis ja arhitektuuris domineerisid näivus ja illusioon, mis ei peegeldanud aga sotsiaalset reaalsust. Barokiajastut kujundasid kõige enam ususõjana alanud ja suure riikidevahelise konfliktina lõppenud 30-aastane sõda, vastureformatsioon ja absolutism. Just sel ajastul esile tõusnud kuninga austamine ja absolutistlik kuningavõim tekitasid rahva sügava viha monarhistliku riigi ja selle võimuavalduste vastu. Seda vastuolulist suhet rahva ja suverääni vahel, aga ka religioosseid ja sotsiaalseid konflikte püütaksegi raamatus valgustada, viies kokku ajaloolise tegelikkuse ja XVII sajandi inimeste stereotüübid. Teose autoriteks on Euroopa tunnustatumad ajaloolased.

Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.

Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.

Terence Conran on üks maailma juhtivaid disainereid ja mööblitootjaid, aga lisaks on ta ka tuntud gurmaan ja mitmete Londoni ja Pariisi restoranide omanik.Conrani pere kokaraamatusse on kogutud Terence ja Vicki Conrani tavaline kodune menüü: siin leidub midagi igaks aastaajaks ja igaks elujuhtumiks -- nii tavalisi kui esinduslikke roogi, nii igapäevalõunaks kui sõprade kostitamiseks, nii toas kui värskes õhus nautimiseks.