Biograafiad ja memuaarid

Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.

Tsitaat Tiit Lääne koostatu raamatust "120 aastat jalgrattasporti Eestis": Eriti pidulikuks kujunes 8. augustil 1893. aastal Viljandis korraldatud esimene jalgrattavõistlus. Ratturid läksid rongkäigus Käsitööliste Seltsist Tallinna tänaval praeguse bussijaama kohal asunud stardipaika. Esinduslik oli ka kohtunikepere eesotsas "otsuse" (pea)kohtuniku linnapea M. Schöleriga. Sõideti Klaassepa kõrtsini ja tagasi - kokku 8 versta. Võistlejad lähetati kolmeminutiliste vahedega paarikaupa. Kümnest startinust võitis P. Hendrikson - tema aeg oli 18.20,0.

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Reisikirjas kirjeldab autor Hiina elu-olu 1950-ndatel aastatel, samuti ajalugu, kultuuri- ja kunstielu, rahvameditsiini minevikku ja tänapäeva. Illustreeritud fotodega

Käesoleva teose kirjutajas on õnnelikult ühte isikusse koondunud teadlase, kirjamehe ja avastaja võimed. Beebe'is näeme moodsat teadlast, kes ei ole ennast isoleerinud ainult teadusliku töölaua taha, vaid kes püüab seoses olla kaasaegse seltskonna ja mõttemaailmaga. Tundes selle seose suurt tähtsust nii uurijale kui ka rahvale, valmib alati koos teadusliku kirjeldusega uurimissaavutisist ka laiematele kultuursetele ringidele määratud populaarteaduslik raamat. Sel teel on tema sulest ilmunudd terve sari teoseid. W. Beebe sündis 1877. a New Yorkis, õppis Columbia ülikoolis, sai 1899. a New Yorki Zooloogilise Seltsi ornitoloogia osakonna kuraatoriks ja hiljem sama seltsi troopiliste uurimiste osakonna direktoriks. Tema esimeseks uurimisalaks olid linnud, hiljemini aga siirdus ta mereloomastiku uurimisele.

Sisu: Saateks Põlvnemis- ja kujunemisolud Haridustee Õpetajatöö. Loomingulised impulsid. Esikteos Pidalitõveromaanid Kaldumine psühhologismi. Romaan "Kuldne värav" Maailmavaatelise selgumise poole. Romaan "Tulemees" Teel sotsialistliku realismi kirjandusse. Lühiproosa. Näidendid. Publitsistika Tetraloogia "Tuuline rand" Lõppvaatlus Viited A. Hindi teosed A. Hindi teoste kronoloogiline loetelu Isikunimede register

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

Selles raamatus on portreelood inimestest, kellel on teiste aitamise vajadus. Nende tegevuses on erilisuse võlu. Nad kiirgavad headust ja säravate isiksustena on nad paljudel aidanud avada ust heategevuses osalemiseks. Need kaheksa portreelugu on ka Eesti aja lood. Igaühe lugu on nagu aja sild lähiminevikust tänapäeva. Rännak koos nende armsate ja ärksate kaasteelistega on emotsionaalselt rikastav ning annab elujõudu ja julgust ka neile, kes on eluraskustesse sattunud. Raamatus jagavad oma kogemusi Ester Laos, Katarina Seeherr, Meelis Luks, Urmas Soomere, Alina Nüganen, Ingergerd Pihlak, Mary Lindkvist ja Õie Orulaid.

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Käesolev monograafia tutvustab lugejat maalija ja tarbekunstnik Adamson-Ericu loominguga, kuhu kuuluvad peale maali ja väiksemaarvulise graafika ning teatridekoratsiooni peaaegu kõik tarbekunsti harud, mida Eestis üldse on viljeldud. Teost illustreerib ligi üheksakümmend pilditahvlit, millest osa on värvilised.

Inimesena oli Adele Reindorff sirgjooneline. Ta on kasvanud ja arenenud koos oma ajaga, koos teda ümbritseva ajaga, sest ta on alati elanud avara südamega ja käinud oma kunstnikuteed lahtiste silmadega.

Eduard Heinlal on olnud pilku omaaegse kulturi jäädvustamiseks, eriti noorpõlvepäevi meenutades. Tema kirjeldused Tuhala ja Ravila mõisate aianduse kohta ei ole mitte ainult nauditavad lugeda, vaid aitavad paremini mõista 20. saj. alguse Eesti mõisakultuuri. Märkmed ärimees Johannes Jänese lillekasvatuse kohta revolutsioonilises Peterburis lisavad oma pintslitõmbeid Eesti kultuuriloo pildile. Kõike seda on kirjutaja vaadelnud inimliku kaasaelamisega. Heinla on kirjutanud oma mälestused elutarga heatahtlikkusega, milles ei puudu ei tõsimeelsust ega sõbralikku muigamistki.

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.

Karl Ast Rumori mälestused, mida ta kirjutas kõrges eas ja Eestist kaugel. Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, aktiivne ja muutusterohke, teda teatakse revolutsionääri, poliitiku, kirjaniku, ajakirjaniku, diplomaadi ja maailmarändurina. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971."Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963. a Lundis.

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. "Liblikalennus" saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.

Eesti kõigi aegade suurima naismaratonijooksja Jane Salumäe lugu räägib naisest, kes veetis lapsepõlve Tallinna agulis, kaotas varakult vanemad, kuid suutis kitsaste olude kiuste jõuda maailma parimate pikamaajooksjate hulka. Tema võistlustee käis ameerika raudteena üles-alla, hiilgavad võidud suurmaratonidel vaheldusid nappide kaotuste või katkestamistega tiitlivõistlustel. Sama tormiline on olnud tema eraelu. "Maraton nõuab kõige suuremat inimlikku vastupidavust," tunnistab sportlane, kellele kuuluvad siiani mitmed Eesti rekordid. "Nelikümmend kaks kilomeetrit, kaks ja pool tundi puhast eneseületust. Et seda aastate pikku teha, peab jooksmine ikka väga palju meeldima. Mina armastan joosta! Lähen rajale, lülitan end muust maailmast välja – jääb ainult liikumine ja võrreldamatu vabadusetunne…"

Selle raamatu sünnisõnad lausuti enam kui kakskümmend aastat tagasi. Pühapäeval, 4. novembril 1951 olin konservatooriumis Helena Futtari etlemisõhtul. Publiku hulgas nägin tollaseid professoreid Aarne Anttilat ja Martti Haaviot. Vaheajal vaatasid nad teineteisele kavalalt otsa, sosistasid midagi omavahel ja kutsusid siis minu enda juurde. Martti Haavio tegi ettepaneku, et ma hakkaksin kirjutama Aino Kallase elulugu, mille jaoks tema surnud naine Elsa Enajärvi-Haavio oli materjali kogunud. Antti Haavio lisas, et see oleks hea väitekirja teema. Ettepanek äratas mu fantaasia ja pärast järelemõtlemist nõustusin sellega. Ma ei võinud siis teada, millega olin nõustunud ja kui kaua see töö aega nõuab. Liiatigi ei võinud ma toona aimata, et kumbki ettepaneku tegijaist ei näe selle töö valmimist. Aarne Anttila sai juba aasta pärast traagiliselt surma. Martti Haavio surmateade saabus just siis, kui olin selle teose käsikirja ülikooli viimas. Habent sua fata libelli.

Raul Vaiksoo koostatud „Aja lugu” on väga mahukas ning erakordse metoodika alusel koostatud ajalookogumik, milles vaadeldakse Eesti ajalugu rööbiti Euroopa ja maailma ajalooga autori enda koostatud sadade täpsete ja värvikate ajalookaartide, diagrammide, enam kui tuhande foto, värvipildi ja joonistuse kaudu, millele on lisatud asjakohased selgitused ning loendamatult huvitavaid ajaloofakte. Raamat on ammendamatu teadmiste varasalv nii ajaloohuvilisele õppurile kui uue nurga alt näitlikustatud põnev materjal asjatundjale ning teadlaselegi. „Aja lugu“ vaatleb üksikasjalikult ajaloo kulgu alates „Suurest Paugust“ kuni varakeskaja lõpuni. Eesti ajaloo kaardid on esitatud koos Läti aladega ning meie rahvaste põimunud ajalugu on käsitletud üheskoos, nagu on Eesti ajalugu käsitledes näidatud kronoloogilisi seoseid ka kaugema Vana Maailma ajalooga. Raamat pakub ülevaatlikku infot maailmakultuuri arengust. Selle ilmestamiseks on autor loonud ja välja töötanud skeemid: tähestike kujunemisest, mandrite tekkest, inimkonna tekkest, tsivilisatsioonide tekkimisest, ajaloolistest arengutest Eestis ja maailmas vanaajal ning keskajal, Eesti muinasaja kokkuvõtte, vanaaja kokkuvõtte, piibliloo kaardid, numeratsioonide tekkimisest ja kujunemisest, mõõtühikutest mõõtesüsteemidest, keelte tekkimisest ja levikust, vanaaja riikide ajatabelitest ja valitsejatest, jne. Tuginetud on suurele allikate hulgale, kusjuures kasutatud on vaid süvateaduslikke ja tunnustatud teadlaste uurimusi nii Eestis, Lätis kui ka mujal maailmas. Kaardid, skeemid, diagrammid ja tabelid jne on pea kõik autori enda rekonstruktsioonid ja eranditult kõik autori enda kujundatud. Et luua terviklikku ettekujutust ajaloost, on poliitilis-majandusliku ja kultuuriajaloo kõrval esitatud ka piirkondade geograafiline ja geoloogiline ajalugu. Raamatus on 448 värvilehekülge, 170 kaarti, 150 diagrammi ja tabelit ning üle 1100 foto, värvipildi ja joonistuse.

"Ajamasinaga Türgimaal" on kirjaniku ja kirjandusloolase Oskar Kruusi reisikiri, kus tänapäeva kuljetega põimuvad rohked ekskursid Väike-Aasia ajalukku ja religiooniprobleemidesse, on mõtiskletud Trooja, Pergamoni, Mileetose ning teiste ajalooliste linnade varemetel, jälgitud eesti-türgi kirjandussuhteid.

Kunstiteaduste kandidaadi T. Elmanovotši raamat nõukogude keskmise põlvkonna silmapaistvast režissöörist Andrei Tarkovskist ja tema loomingust. Fotode ja selgitavate joonistega illustreeritud raamat teeb meile lähedaseks ja mõistetavaks filmid "Andrei Rubljov", "Solaris", "Peegel" ja "Stalker".

35 intervjuud Eesti ühiskonnaelu tegelaste ning arvamusliidritega

Oli aasta 1936, kui isa minule Tallinnas Tornide väljakul üht linna kaunistavat fontääni tutvustas. Ennäe, seal ta meid ootaski, imeilus pronksi valatud noorik, pea kohal lai vaagen, millelt nirisemas õrnad veejoad metalasele tumedale ihule. Küllap rõõmustas ta meiega kohtumise üle. Salapärane naisefiguur keset sillerdavat veepinda, mida ümbritses massiivne Soome graniidist peenelt viimistletud ääris. Tookord ei osanud ma arvatagi, et see punakas graniiditükk võib saada mind isaga ühendavaks sümboolseks lüliks.

Raamatu koostaja, kirjandusmuuseumi teadusdirektori Sirje Oleski sõnul saatis Orase-Ivaski kirjavahtuse Iirimaalt Eestisse Astrid Ivask. Raamatusse on kogutud 200 kirja ehk kogu Orase-Ivaski 24 aastat väldanud kirjavahetus. Tegu on esimese raamatuga, mis on koostatud Eestisse saadetud pagulasmaterjalide, arhiivimaterjalide põhjal. See peaks näitama, et väliseestlased võivad siia kultuuriloolist materjali rahus saata - need võetakse vastu ja neist tehakse midagi.

Mälestusteraamat autori kujunemisest väga mitmekesisel ajajärgul. On ta ju sündinud Eesti Vabariigis, elanud üle kahe riigi okupatsioonid, maailmasõja, küüditamisperioodid, õppinud arstiks, töötanud maal ja merel, nii Seewaldis kui ministeeriumis, osalenud Eesti vabadusvõitluses nii kodus kui Kremli lahinguväljal, olnud kolme Riigikogu liige, keskkonnakomisjoni esimees ja praegu pensionil.

Raamat kiropraktik Allan Gary Oolo elust ja edust

Näitlejana lummab ta vaatajat oma "kõva mehe" sarmiga, režissöörina hämmastab kunstilise nõtkuse ja tehnilise üksikasjalikkusega. Hollywoodi ikoonina on Clint Eastwood üks suuremaid elavaid kinolegende. Tuntud filmiajakirjanik Marc Eliot uurib oma tuntud põhjalikkuses Eastwoodi põnevat ja tormilist karjääri, vaadeldes ühesuguse põhjalikkusega nii tema õnnestumisi kui läbikukkumisi, unustamata seejuures ka näitleja eraelu. Raamat sisaldab ka rohkesti pilte.

Eesti džässi esileedi Anne Erm nimetab oma armastuseks number üks muusikat ning on öelnud sedagi, et džässifestivalid on tema elu. Kui Anne Erm poleks omal ajal Jazzkaart tegema hakanud, kui palju teaksid eestlased siis maailma supernimedest ja vastupidi – kui palju teaks maailm eesti džässist. See raamat kõnelebki sellest, mida õigupoolest tähendab kutsumusele elatud elu, mida tähendavad Annele inimesed tema ümber ja teda ümbritsevatele inimestele Anne ise. Kas pühendumine ja loobumine käivad käsikäes?

Autoreid on kaksteist. Maailma avasilmi vaatamisele tuleb ikka juurde üks omapoolne täiendus: inimese oma tegevus- ja ametiala vaatenurgast nägemine. Siinkohal olgu märgitud, et kolm autoreist on teadurid: Raimund Ubar - arvutusmasinate spetsialist, Kalju Laas - rahvastikugeograaf ja Enn Kreem - astrofüüsik; Luule Sirp ja Johannes Undusk esindavad Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingut; Bruno Pao on varustaja, Rein Kallas "Saare Kaluri" tootmisjuht, Leonid Parašin töötab kirjastuskomitees; Harri Vilpart laulab meeskooris; Tiiu Voogla rändas ehitusmalevlasena; Mati Kalkun on ajakirjanik ja Vahur Raid näituste direktor. Paigad, mis praeguses kogumikus Antarktika ja Saaremaa vahepeale jäävad, on Austria, Belgia, Donbass, Holland, Island, Jordaania, Kamtšatka, Kuramaa, Küpros, Liibanon, Luksemburg, Mehhiko, Saksa DV, Saksa FV, Süüria, Taganrog ja Tšukotka.

Tiit Pruuli raamat avab Liibanonis pantvangis olnud seitsme eestlase vabastamise tagamaid. Põnevusraamatust saab teada, kuidas tegutsesid Eesti välisministeerium, kaitsepolitsei, välisluure ja teised ametiasutused ning üksiküritajad nii Eestis kui ka mujal maailmas. Raamatus on seniavaldamata dokumente, andmeid läbirääkimisest, röövitute sugulaste päevikukatkeid. Samuti antakse põhjalik ülevaade Lähis-Ida ajaloost, kultuurist ja poliitikast.

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Inglise filoloog, tõlkija Anne Lange on kirjutanud raamatu Ants Orase elust ja loomingust. Ants Oras oli inglise orientatsiooni tooja eesti kirjandusellu 30-ndail aastail, uue luuletajatepõlvkonna ("Arbujad") koondaja Tartus, esteetiliselt nõudliku normi kehtestanud kirjanduskriitik, üliõpilasseltsi "Veljesto" ja Eesti PEN-klubi üks algatajaid. Enne sõda Tartu ja Helsingi, pärast põgenemist Läände Florida ülikooli professor. Ta on tõlkinud inglise ja mitmest muustki keelest eesti keelde peamiselt luulet, kuid ka Shakespeare'i näidendeid, Goethe "Fausti" ja Vergiliuse "Aeneise". Olles ebasoovitav isik nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonivõimude silmis, põgenes Oras koos oma lähedastega 1943. aastal Soome, sealt edasi Rootsi ja lõpuks USA-sse. Tema memuaarteos "Baltic Eclipse" (1948) kuulutas maailmale Nõukogude ja Saksa ülekohtust Balti riikides aastail 1939-44.

See raamat räägib nii afgaanidest kui ka ühe eesti naise elust Afganistanis aastatel 2006-2008. Hoides end eemal relvastatud kaaskonnast, reisis autor üheteistkümnes provintsis ning sai hurmatud afgaanide väärikusest, traditsioone austavast elustiilist ja suurejoonelistest maastikest. Raamatus on juttu ka igapäevasest eluolust Kabuli kodus ilma okastraatide ja valvuriteta.

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel. Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas Francis Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus "Armunud Hemingway" näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

Selle raamatu autor Andres Ellamaa kinnitab, et ei valinud ise arsti elukutset, vaid arstiamet valis teda. Sama hästi oleks võinud valijaks olla inseneri, treiali või raamatukoguhoidja amet. Valitavast oleks ikkagi saanud püüdlik, oma kohustusi täitev ja ametile lojaalne töötegija. Oma raamatus annab ta selgitusi, miks temast siiski arst sai. Ligi pool sajandit seda ametit pidanud doktor Ellamaa on seisukohal, et humaanmeditsiin ei ole täppisteadus ja mis tahes arstliku tegevuse lõppresultaat võib osutuda ootamatuks. Ta on kindlalt veendunud, et arst saab ja peab olema patsiendi advokaat, kes tugineb loodusseadustele ning inimkonna kogutud tarkusele. Arst saab neile tugineda, kuid ei saa nende vastu. Lugeja leiab siit meenutusi ka Andres Ellamaa ametikaaslastest, kes kõik on ühel või teisel moel ta elu mõjutanud. Loomulikult ei jää käsitlemata igipõline teema – patsiendi ja arsti suhted.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

"Ma lihtsalt elan täiel rinnal ja mõtlen, et iga päeva tuleb võtta nii, nagu see oleks ainus, mis sul on," ütles Astrid Lindgren. "Päev nagu elu" on esimene uus põhjamaine Astrid Lindgreni biograafia pärast 40 aastat. See tungib naerusuise lastekirjaniku fassaadi taha ning kirjeldab kirjaniku mõtteid ja tegevust, võitlusi, triumfe ja lüüasaamisi, unistusi ja masendust. Raamat põhineb suurel hulgal seni avaldamata kirjadel, päevikutel ja fotodel ning pooleteise aasta jooksul peetud vestlustel Astrid Lindgreni tütre Karin Nymaniga, kes jälgis lähedalt oma kuulsa ema karjääri ja vastuolulisi suhteid kuulsuse, rikkuse, üksinduse, võimu ja võimumeestega.

Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.

"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.

Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu kubiseb uskumatutest lugudest. Kõige kurioossematest jutustab selles raamatus Ida-Saksamaal üles kasvanud kirjanik Jakob Hein

Dagmar Normet on Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja, kelle esimene raamat ilmus 1948. Aastast 1956 vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lasteraamatuid, näidendeid ja stsenaariume. Käesolevas raamatus kirjeldab autor värvikalt teda ümbritsenud elu alates varasest lapsepõlvest kahekümnendate aastate Eestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sellesse vahemikku mauvad õpingud Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, Inglise Kolledžis ja Tartu Ülikoolis ning arvukad kokkupuued paljude täna tuntud inimestega, nende hulgas Helga Tõnson, Helene Kuma, Ernst Idla, Ilmar Laaban, Dina Slutsk jpt.

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.