Eesti ajalugu

Dramaatilisel 1944. aasta suvel evakueeritakse Rootsi teenistuses oleva SS-ohvitseri Ludwig Lienhardi kaasabil Eestist rannarootslasi. Kolm aastat hiljem on Lienhard ise põgeniku rollis. Rootsist lahkuma sunnitud ning tagaotsitav nii lääneriikide kui NSV Liidu poolt, võtab ta purjekal "Falken" ette dramaatilise põgenemisreisi üle talvetormise Läänemere ja Atlandi ookeani Argentiinasse. Tänapäeval on Ludwig Lienhardi nimi peaaegu unustatud, ent kunagi sõltus temast tuhandete Eesti inimeste saatus. Raamat kirjeldab haaravalt Lienhardi elu ja eriti tegevust Teise maailmasõja ajal ja järel, millest mitmed episoodid on siiani mässitud saladusteloori. Marcus Wallén on sündinud 1972. aastal Mariehamnis ning üles kasvanud Rootsis ja Ahvenamaal. Kaks aastakümmet on ta olnud ajalehe "Expressen" Stockholmi toimetuse ajakirjanik ja juht. 2019. aastal ilmus tema debüütraamat "Natside kuld ja hästi hoitud saladus" ("Naziguldet och de invigdas hemlighet", eesti keeles 2020).

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja "Aktuaalne kaamera". Või märgilised üksikhetked, nagu "Täna 25 aastat tagasi" ja "Horoskoop". Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

Filmikriitik Tristan Priimägi on valinud nende kaante vahele 101 Eesti filmi, mis annavad meie rohkem kui saja-aastasest filmiloost värvika läbilõike. Raamat aitab lugejal tõlgendada neid filme ajalises kontekstis, toob võrdlusi üleilmsete tähtteoste ja suundumustega, tunnustab arengut, uudseid mõtteid ja filmitehnilisi võtteid, puistab fakte ja põnevaid kaadritaguseid lugusid, selgitab seoseid ja viskab vihjeid, intrigeerib edasi mõtlema ja vanu filme uue pilguga uuesti vaatama. Raamatu filmiregistrist võib leida peaaegu 500 pealkirja ja isikunimede registrist ligi 800 nime.

Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid. Samuti saab lugeda kullasseppadest, kes neid esemeid lõid: nende päritolust, loomingust ja karjäärimustritest. Selleks, et huvilistel oleks võimalik kirjeldatud aardeid oma silmaga muuseumides kaeda, on ära märgitud ka nende praegused asukohad (mis alati ei kattu muuseumiga, mille kogusse ese kuulub).

"Sport on mõnus mängumaa, millel paremusjärjestus tavaliselt mustvalgelt ja ajalookindlalt kirjas seisab. Ent Eesti spordi 101 sündmust tähtsuse järjekorras kirja panna või ülepea jäägitu erapooletusega välja valida pole võimalik. Kes ütleks, kas Ernst Idla loodud üle-eestiline võimlemisvaimustus oli rohkem või vähem tähtis kui Kristjan Palusalu kaks olümpiakulda? Või malegeenius Paul Kerese kogu maailmas hinnatud härrasmehelik käitumine tähtsam kui tema tööd jäädvustanud Valter Heueri meistrisulg? Kas Heino Lipp tõstis meie rahva pead rohkem punavõimudest aheldatuna või tõstnuks olümpiavõitjana? Kas laitmatu Gerd Kanter on väärtuslikum kui ürgsed hambad-risti-mehed Aavo Pikkuus, Jüri Jaanson ja Erki Nool? Siinne on Tiit Karuksi valik. Igal teisel olnuks oma eelistused ja teine stiil, aga üks on kindel: Karuks on isikupärases stiilis võtnud kokku Eesti Spordi Loo." Gunnar Press, raamatu toimetaja.

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.

Raamatus "314 meetrit vabadust" räägitakse lühidal ja kujundlikul moel Teletorni sünni ja taassünni lugu, mille taustaks ja läbivaks teemaks üldine eesti rahva vabadusepüüdlus läbi aegade (lisaks graafiline ajatelg). Raamat algab 1991. aasta pöördeliste sündmuste kirjeldamisega, jutustatakse Nõukogude ajast ning torni taasavamisest ja seal aset leidvatest sündmustest.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Esimesed kirjalikud ülestähendused viinast Eestis pärinevad 1485. aastast, mil pruulijate Revali Suurgildi poolt anti välja seadus, mis keelas linnalähedaste asulate elanikel linnas viina müüa. Seda aastat loetakse piirituse valmistamise algusaastaks Eestis. Müügiks võisid viina valmistada üksnes Suurgildi liikmed, kaupmehed ja nende lesed. Raamat annab ülevaate piiritusetootmise ajaloost Eestis minevikus ja kaasajal.

Eesti silmapaistva ajaloolase ja arhivaari Otto Liivi (1905–1942) kirjatööde teise köitesse on koondatud tekste aastatest 1926–1938. Raamatu esimese osa fookus asub Põhjasõjal ja Rootsi aja Eestil ja eestlastel. Teine osa süveneb eesti ajaloo suhetele baltisaksa ajaloouurimisega ning kolmas meie arhiivinduse ülesehitamisele ja ajalootõlgendamise probleemidele. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus - ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Viimasest, kõiki Eesti perekondi puudutanud massirepressioonist möödub peagi 70 aastat. Eestis toimepandud võõrvõimu kuriteod, isegi kui need jäävad aega ligi kolmveerand sajandit tagasi, vajavad meenutamist. Nende lugude teadmine aitab meil mõista, kui väärtuslik on vaba ja iseseisev Eesti. Viimase viieteist aasta jooksul on Järvamaa Muuseumi Sõprade Seltsi liige Kaarel Aluoja kogunud ning ajalehes Järva Teataja avaldanud mälestusartikleid Järvamaa perede saatusest nõukogude okupatsiooni haardes. Neist 34 Järvamaaga seotud küüdilugu ilmuvad kogutoeses „Ära. 34 Järvamaa pere Siberi-tee".

Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose "En bok om Estlands svenskar" I köites. Ülevaates kirjeldatakse ümberasumise tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja eestirootslaste sulandumist Rootsi ühiskonda

Uurimusi Jüri Seliranna auks

Eestimaa Rahvarinde Eestseisuse liige Lembit Koik käsitleb Eesti 1988. ja 1989. aasta sündmusi nii, nagu ta ise need läbi elas, toetudes dokumentidele, toonastele väljaannetele ja isiklikele mälestustele. Ta kirjeldab neid kahte otsustavat aastat Eesti rahva ja riigi saatuse määramisel vastavalt tegelikult toimunule. Autor meenutab Baltimaade kolme rahva ühisrinnet võitluses vabaduse eest ning kodu- ja väliseestlaste koostööd. Rohkel pildimaterjalil võivad paljud iseend ja oma tuttavaid ära tunda ning neid mälestusväärseid sündmusi südamesoojusega meenutada.

See teos käsitleb põhiliselt 18. sajandi tallinlaste "varandusi". Literaatide-köite eessõnas loetleb Raimo Pullat üles rea võimalusi, mida varandusloendid allikana uurijale pakuvad: eelkõige on need informatiivsed linna-eliidi uurijale, võimaldavad jälgida mitte pelgalt varanduslikku seisu, vaid kultuuritarbimist kõige üldisemalt, muu hulgas teha järeldusi ka ühe või teise sotsiaalse grupi/konkreetse isiku väärtushoiakute kohta. Inventaride rõivanimistud on hindamatu allikas ajastu moeteadlikkuse analüüsimisel, sisustuse, lauanõude ja -kommete ning reisimise uurimisel.

Raamatus "Eesti 100 sündmust" püüab autor otsida vastust küsimusele, mis on kõige tähtsam sündmus Eesti ajaloos. Muidugi on ajaloosündmuste pingeritta seadmine vaieldav ja subjektiivne, kuid sellega kutsub autor lugejat kaasa mõtlema ja mõttes oma pingerida koostama. Valikus olevast sajast Eesti ajaloosündmusest on enamik toimunud viimasel sajandil, sest meid kõnetab rohkem lähemas minevikus toimunu. Et igal põlvkonnal on oma lugu, ka ajalugu, siis võib siinses sündmuste valikus näha ka autori põlvkonna arusaama minevikust, kuid tähelepanuta pole jäänud ka varasematel Eesti ajalooperioodidel toimunu. Seega, kes on vähegi mõelnud minevikusündmuste põhjuste ja tagajärgede, aga ka mõju üle, leiab siit raamatust uut mõtlemisainet. On selge, et ajalugu on üks suur tõlgendamine, milles kajastub vahendaja enda arusaam ja toimunusse suhtumine. Seetõttu ei tasu siit otsida lõplikku tõde, küll aga tahab autor ärgitada mõtlema Eesti ajaloos toimunu üle ja sellele oma tähendust andma. Sündmustest ülevaadete kirjutamisel on tuginetud rohkem kui 200 allikale. INDREK RIIGOR (s. 1978) Tartu ja Tallinna ülikoolis tudeerinud Indrek Riigor töötas 15 aastat ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja filosoofia õpetajana mitmes Eesti koolis. Õpetajatöö kõrval on ta aktiivselt osalenud Eesti hariduselus ja võtnud sõna haridusteemadel. Aastaid esindas ta õpetajaid eri tasanditel, olles sealhulgas Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esimees ja Tallinna ülelinnalise ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate aineühenduse juhataja. Ta on avaldanud mitmeid õppematerjale. Raamat "Eesti 100 sündmust" on sümboolne teetähis tema senises elutöös, mis nüüd jätkub koolijuhtimise valdkonnas.

Väikesemahuline üldentsüklopeedia, mille tabelid, andmejadad ja faktikirjeldused annavad mosaiikse tervikpildi Eesti loodusest, ajaloost, kultuurist ja majandusest.

Eesti ajakirjanduse algus aastatel 1766-1857.

Käesolevas gümnaasiumiõpikus sisalduv kujutab endast põhikoolis läbitud Eesti ajaloo kursuse suhtes n-ö teist kontsentrit. See võimaldas autoreil keskenduda olulisemale. Õpiku eesmärgiks on ärgitada noort inimest oma teadmistele lisa otsima, saadud tebe põhjal iseseisvalt mõtlema ja järeldama. Seda eesmärki teenivad vabam kirjastiil, rohke allkirjadega pildimaterjal, arvukad kaardid ja skeemid ning kordamisküsimused. Eesti ajalugu on püütud vaadelda Euroopa ja maailma ajaloo taustal. N-ö raudvara on ülejäänud tekstist selgelt välja toodud. Õpik on koostatud kehtiva ainekava põhjal.

Autori saatesõna: Järgnev valik Eesti sise- ja välispoliitilist olukorda käsitlevaid kirjutisi pärineb aastatest 1995-1999. Enamik neist on varem ilmunud eestikeelsetes perioodilistes väljaannetes Eesti Päevaleht, Rahva Hääl, Sõnumileht, Äripäev, Sirp, Kultuurileht, Looming. Olen neid pisut kohendanud ning lühendanud, mõned ka kokku liitnud, kuid vältinud tagantjärele targa parandusi. Sestap on tihtipeale mõttekas heita pilk loo lõpus seisvale kirjutamise kuupäevale. Kahjuks ei ole ma suutnud kaotada paljusid kordamisi, mis säärastes enam-vähem regulaarselt avaldatud seisukohavõttudes ning lühikommentaarides on vältimatud. Kolme-nelja-viie aasta taguseid kirjutisi üle lugedes võisin hea meelega tõdeda, et aeg ei seisa paigal ja nii mõnigi mure ning probleem, mis nõudis veel hiljuti suurt tähelepanu, on tänases Eesti riigis kaotanud toonase tähenduse ning tähtsuse. Muu hulgas püüab see valik kaardistada ning meenutada üht lühikest lõiku teel, mida oleme käimas.

Monograafia eesmärk on anda žanri üldistatud arengulugu aastail 1900-1940.

Aastaraamat annab põhjaliku ülevaate kultuuripärandi kaitsest ja arhitektuuri restaureerimisest Eestis.

Rein Kordese (pseud., Andrus Roolaht) koostatud väliseestlastele suunatud propagandateos käsitleb ajalugu oma "vaatenurgast" lähtuvalt. "Eesti emigrantide isehakanud juhid Rootsis on elanud ja elavad permanentses intriigideõhkkonnas. Vahetevahel toimuvad ka avalikud kokkupõrked, mida on kommenteeritud isegi Rootsi ajakirjanduses. Nii näiteks pühendas "Dagstidningen-Arbetaren" 15. augustil /1956/ kogu oma esilehekülje eesti emigrantlike "seltskonnategelaste" vastastikusele mudaloopimisele."

Laiale lugejaskonnale määratud ning rikkalikult illustreeritud (ligi 300 kaarti, fotot ja skeemi) koguteos, uusim ja ainus täielik kokkuvõte senise arheoloogilise uurimistöö tulemustest Eesti NSV-s. Autorid on jälginud Eesti muistse elanikkonna majanduse, ühiskondlike ja etniliste suhete ning kogu muistse kultuuri arengut. Eesti esiajalugu on seejuures käsitletud seostatuna naaberaladel toimunud arenguga.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani. Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.

Tegemist on ulatusliku ja sisutiheda ülevaatega Eestist ja eestlusest läbi aegade. Raamatu idee pärineb prantsuse politoloogiahuviliselt A. Bertricau'lt, kes on ühtlasi ka raamatu koostaja. Teose eesmärk on osaleda vaidlustes keele, kultuuri ja identiteedi seoste üle, geneetika, arheoloogia ja keeleteaduse panuse üle identiteedi kujunemisel. Raamatus avaldavad oma arvamusi väga erinevate poliitiliste tõekspidamiste ning elukogemusega inimesed (kirjanikud, teadlased, ajakirjanikud, ühiskonnategelased) Käsitletakse identiteedi ja iseseisvuse kõige olulisemaid tahke. Arutletakse ajalooliste, poliitiliste, geograafiliste, demograafiliste, geneetiliste, aga ka kulturoloogiliste aspektide üle. Raamat on vaba liigsest hinnangulisusest ja kategoorilisusest. Teoses on üle 300 lehekülje teatud perioodi või teemat käsitlevaid artikleid, kirjalikke intervjuusid, valgustamaks kaasaega intervjueeritava isikliku kogemuse põhjal ning debatte, mis lubavad fakte esitada erinevate ja vastandlike vaatenurkade alt. Arvamustest ja mõttevahetustest ei kooru ühetähenduslikke ja lihtsaid lahendusi. Lugejale endale jääb võimalus esitatud seisukohti kõrvutada ja võrrelda. Loodav mosaiikpilt iseloomustab ennekõike muutlikul taasiseseisvumise perioodil kujunenud arusaamu Eesti iseseisvusest ja identiteedist. Kronoloogia alates 9500 a eKr Sisukord: Eessõna L. Meri Tänuavaldus A. Bertricau Sissejuhatus A. Bertricau Üks väga vana rahvas H. Runnel Ääremärkusi identiteedi teemal R. Villems Varjude aeg T. Kulmar Mõttevahetus. A. Hvostov, M. Laar, H. Tiido Eesti XIII–XVI sajandini T. Kala Reformatsioonist rahvusliku ärkamiseni M.Laidre Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg E. Jansen Eesti ja maailm E. Mediainen Nõukogude aeg A. Tarand Mõttevahetus. Vastupanu, skepsis ja nõukogude inimene. J. Kaplinski, J. Kross, P.-E. Rummo, K. Kesküla Arvamus. J. Allik Läänes elavate eestlaste rahvuslik identiteet ja kultuur 1944 1991 R. Raag Arvamus. T. H. Ilves Arvamus. M.-A. Kelam Arvamus. L. Klaar Arvamus. A. Lepik von Wirén Arvamus. H. Nõu Eesti taasiseseisvumine M. Laar Arvamus. T. Kelam Arvamus. K. Arjakas Multikulturaalse Eesti eeldused R. Raud Mõttevahetus. Pragmaatiline ja rahvuslik lähenemine venekeelse elanikkonna küsimusele Eestis. S. Ivanov, J. Kaplinski, M. Nutt, D. Vseviov, H. Tiido Mõttevahetus. Globaliseerumine, integratsioon Euroopa struktuuridesse ja selle mõju rahvuslikule identiteedile ning kultuurile. A. Bertricau, J. Luik, H. Tiido Autorite tutvustus Kronoloogia

"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.

"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.

"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.

See raamat on koostatud teadmises, et keel on meie kõigi asi, ja veendumuses, et eesti keelt, meie emakeelt ja selle kujunemislugu on prestiižikas tunda. Lugejani on toodud meie keele ajaloo märgilise tähendusega sündmused ja saavutused. Raamatusse on valitud eesti keelt enim mõjutanud uurimuste, teoste ja ettevõtmiste kõrval ka kultuuriloolise tähendusega ühistegemisi, tutvustatud meie keeleelu korraldavaid institutsioone ja otsuseid, mis ühel või teisel moel on kaasa aidanud eesti keele käekäigule, eestluse kujunemisele, eesti keele väärtustamisele ja kaitsele.

Eesti kiriku lühiajalugu. Sisu: Saateks Kirik ja rahvas Vana-Liivimaa mitme võimu all Vene aeg Rahvuslik ärkamisaeg Teel iseseisvusele Sirguv Eesti vaimulikkond Iseseisva Eesti vaba rahvakirik Piiskoplik sinodaalne rahvakirik Eesti Vabariik loob vahekorra kirikuga Jumala mahasalgajate näiline edu Kõrgema kaitse all Issand on turvapaik

Tallinna Pedagoogikaülikooli professori pedagoogikadoktor Lembit Andreseni raamat annab ülevaate meie hariduse ja kasvatuse ajaloost, alates esimeste koolide tekkimisest kuni rahvusliku ülikooli rajamiseni. Kultuurihuvilisele lugejale tehakse esmakordselt kättesaadavaks kooliharidusega seotud küsimused iseseisvas Eestis kuni riigipöördeni 1940. Kooli ajalugu on vaadeldud koos õppekirjanduse ja lugemaõpetamise arengulooga. Töö põhiosa on kirjutatud autori isiklike uurimuste põhjal. Ajastu kooliolude parema valgustamise eesmärgil esitatakse näiteid mitmesugustest dokumentidest, mälestusraamatutest ja õpikutest. Teksti ilmestab rikkalik pildimaterjal. Raamatu lõpus tuuakse ära eesti hariduslooga seotud tähtsündmused kronoloogilises järjekorras. Esitatakse ka isiku- ja kohanimede register.

Eesti kroonika 1992 sisaldab 21 autori - teadlase ja publitsisti - 18 mahukat artiklit Eesti taasiseseisvumisaasta majanduslikust, poliitilisest ning kultuurilisest arengust.

Kroonika sisaldab tähtsamaid ja iseloomulikumaid fakte Eesti kunstielust alates rahvusliku kunsti sünniperioodist 1860-ndail aastail kuni nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. a. suvel. Koostamisel on püütud tugineda võimalikult tolleaegsele allikmaterjalile - perioodikale ja kataloogidele.

Arstiteaduse areng viimase saja aasta jooksul on olnud silmapaistev, vabas maailmas üldiselt ka lineaarne. Oludest, kus paljud nakkushaigused olid veel potentsiaalselt surmavad, pärilikkuse aineline olemus ebaselge ning naistel polnud võimalust ega õigustki oma fertiilsust kontrollida, oleme jõudnud antibiootikumide, DNA biheeliksi ja antibeebipillideni. Eesti viimase saja aasta ajalugu nii sirgjooneline pole olnud. Meil takistasid heaoluühiskonna arendamist Vene ja Saksa okupatsioon. Hitleri-Saksamaa ja NSV Liit on ka meditsiiniloos olulised peatükid, kusjuures arstiteaduse areng neis riikides polnud sugugi ühemõtteliselt positiivne. Käesolev raamat vaatlebki Eesti meditsiini arengulugu neis muutlikes oludes, mida ajalugu meie kodumaale pakkunud on.