Eesti ajalugu

Dramaatilisel 1944. aasta suvel evakueeritakse Rootsi teenistuses oleva SS-ohvitseri Ludwig Lienhardi kaasabil Eestist rannarootslasi. Kolm aastat hiljem on Lienhard ise põgeniku rollis. Rootsist lahkuma sunnitud ning tagaotsitav nii lääneriikide kui NSV Liidu poolt, võtab ta purjekal "Falken" ette dramaatilise põgenemisreisi üle talvetormise Läänemere ja Atlandi ookeani Argentiinasse. Tänapäeval on Ludwig Lienhardi nimi peaaegu unustatud, ent kunagi sõltus temast tuhandete Eesti inimeste saatus. Raamat kirjeldab haaravalt Lienhardi elu ja eriti tegevust Teise maailmasõja ajal ja järel, millest mitmed episoodid on siiani mässitud saladusteloori. Marcus Wallén on sündinud 1972. aastal Mariehamnis ning üles kasvanud Rootsis ja Ahvenamaal. Kaks aastakümmet on ta olnud ajalehe "Expressen" Stockholmi toimetuse ajakirjanik ja juht. 2019. aastal ilmus tema debüütraamat "Natside kuld ja hästi hoitud saladus" ("Naziguldet och de invigdas hemlighet", eesti keeles 2020).

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja "Aktuaalne kaamera". Või märgilised üksikhetked, nagu "Täna 25 aastat tagasi" ja "Horoskoop". Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.

Raamatus "314 meetrit vabadust" räägitakse lühidal ja kujundlikul moel Teletorni sünni ja taassünni lugu, mille taustaks ja läbivaks teemaks üldine eesti rahva vabadusepüüdlus läbi aegade (lisaks graafiline ajatelg). Raamat algab 1991. aasta pöördeliste sündmuste kirjeldamisega, jutustatakse Nõukogude ajast ning torni taasavamisest ja seal aset leidvatest sündmustest.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

2004. aasta on Eesti lipu aasta. 120 aastat tagasi Otepääl õnnistatud sinimustvalgest üliõpilaslipust sai meie rahvuslipp ja Eesti Vabariigi riigilipp. Aga Eestimaa kohal lehvivad ka 241 omavalitsuse lipud. Selles A ja O taskuteatmikus on esitatud kõigi Eesti maakondade, linnade ja valdade lipud ning vapid. Lisaks leiab iga omavalitsuse kohta teavet asukoha, territooriumi suuruse, seal paiknevate asulate ja külade, elanike arvu jm. kohta.

Raul Vaiksoo koostatud „Aja lugu” on väga mahukas ning erakordse metoodika alusel koostatud ajalookogumik, milles vaadeldakse Eesti ajalugu rööbiti Euroopa ja maailma ajalooga autori enda koostatud sadade täpsete ja värvikate ajalookaartide, diagrammide, enam kui tuhande foto, värvipildi ja joonistuse kaudu, millele on lisatud asjakohased selgitused ning loendamatult huvitavaid ajaloofakte. Raamat on ammendamatu teadmiste varasalv nii ajaloohuvilisele õppurile kui uue nurga alt näitlikustatud põnev materjal asjatundjale ning teadlaselegi. „Aja lugu“ vaatleb üksikasjalikult ajaloo kulgu alates „Suurest Paugust“ kuni varakeskaja lõpuni. Eesti ajaloo kaardid on esitatud koos Läti aladega ning meie rahvaste põimunud ajalugu on käsitletud üheskoos, nagu on Eesti ajalugu käsitledes näidatud kronoloogilisi seoseid ka kaugema Vana Maailma ajalooga. Raamat pakub ülevaatlikku infot maailmakultuuri arengust. Selle ilmestamiseks on autor loonud ja välja töötanud skeemid: tähestike kujunemisest, mandrite tekkest, inimkonna tekkest, tsivilisatsioonide tekkimisest, ajaloolistest arengutest Eestis ja maailmas vanaajal ning keskajal, Eesti muinasaja kokkuvõtte, vanaaja kokkuvõtte, piibliloo kaardid, numeratsioonide tekkimisest ja kujunemisest, mõõtühikutest mõõtesüsteemidest, keelte tekkimisest ja levikust, vanaaja riikide ajatabelitest ja valitsejatest, jne. Tuginetud on suurele allikate hulgale, kusjuures kasutatud on vaid süvateaduslikke ja tunnustatud teadlaste uurimusi nii Eestis, Lätis kui ka mujal maailmas. Kaardid, skeemid, diagrammid ja tabelid jne on pea kõik autori enda rekonstruktsioonid ja eranditult kõik autori enda kujundatud. Et luua terviklikku ettekujutust ajaloost, on poliitilis-majandusliku ja kultuuriajaloo kõrval esitatud ka piirkondade geograafiline ja geoloogiline ajalugu. Raamatus on 448 värvilehekülge, 170 kaarti, 150 diagrammi ja tabelit ning üle 1100 foto, värvipildi ja joonistuse.

7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme" materjalid.

Eesti silmapaistva ajaloolase ja arhivaari Otto Liivi (1905–1942) kirjatööde teise köitesse on koondatud tekste aastatest 1926–1938. Raamatu esimese osa fookus asub Põhjasõjal ja Rootsi aja Eestil ja eestlastel. Teine osa süveneb eesti ajaloo suhetele baltisaksa ajaloouurimisega ning kolmas meie arhiivinduse ülesehitamisele ja ajalootõlgendamise probleemidele. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus - ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Käesoleva raamatu kirjutamise tingis vajadus tutvustada Eesti muistiseid ja nende kaitsega seotud küsimusi võimalikult laiadele rahvahulkadele, et iga inimene tunneks muististe teaduslikku väärtust ja teaks, kuidas toimida nende avastamisel. Raamat annab lühiülevaate arheoloogiateaduste ajaloost Eestis. Vaadeldakse meie vabariigi iga rajooni asustust ja iseloomulikumaid muistiseid. Rikkalikult illustreeritud raamat on mõeldud kodu-uurijaile, õpilastele, kultuuritöötajaile ja kõigile ajaloost ning arheoloogiast huvitatud lugejaile.

182-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat (eesti, inglise ja saksa keeles)

1919. aasta oli Baltikum üks poliitiliselt rahutuim piirkond maailmas. Soome mässas, Saksa armee trampis läbi Eesti, Läti ja Leedu ja valgete väed marssisid revolutsioonilise Petrogradi peale. Selles meeletult rahutus õhkkonnas pöördusid äsja isiseisvunud Balti riigid abi saamiseks lääneliitlaste poole. Suurbritannia saatis appi väikese kerge ristlejate ja destroierite flotilli, keda juhtis kontraadmiral Walter Cowan. Omamata selgeid juhiseid, pidi Cowan ise välja töötama oma strateegia, mille ta ka tõhusalt teostas. Pärast hulljulge ja kartmatu taktika rakendamist, millele kaasnes rünnak peaaegu vallutamatuks peetud Vene mereväebaasi Kroonlinna südamesse, trumpasid Inglise laevad kavalate manöövritega üle sakslased ja venelased. See operatsioon ei taganud mitte ainult (ajutise) vabaduse Eestile, Lätile ja Leedule, vaid lõi ka püsivad sidemed nende riikide ja Suurbritannia vahel. Raamatut, mille esmatrüki pealkiri oli "Cowaki sõda" on täiendanud uue materjaliga autori poeg, kes on kirjutanud ka eessõna eestikeelsele väljaandele.

See teos käsitleb põhiliselt 18. sajandi tallinlaste "varandusi". Literaatide-köite eessõnas loetleb Raimo Pullat üles rea võimalusi, mida varandusloendid allikana uurijale pakuvad: eelkõige on need informatiivsed linna-eliidi uurijale, võimaldavad jälgida mitte pelgalt varanduslikku seisu, vaid kultuuritarbimist kõige üldisemalt, muu hulgas teha järeldusi ka ühe või teise sotsiaalse grupi/konkreetse isiku väärtushoiakute kohta. Inventaride rõivanimistud on hindamatu allikas ajastu moeteadlikkuse analüüsimisel, sisustuse, lauanõude ja -kommete ning reisimise uurimisel.

1920. aasta oli Eesti ajaloos sündmusterohke. Sel aastal sõlmiti Tartu rahu, võeti vastu põhiseadus, toimusid Riigikogu valimised, konstitueerus EKP, algas maareformi elluviimine. Välispoliitilises elus taotleti aktiivselt Eesti tunnustamist teiste riikide poolt. Loodi üpris asjalikud kaubandussuhted Nõukogude Venemaaga. Tülitseti Lätiga piiri pärast. Aastat iseloomustas terav klassivõitlus, majanduslikud streigid vaheldusid poliitilistega, ilmnesid mitmed sügavad vastuolud riigis. Ajaloodoktor Jüri Andi raamat on mõeldud Eesti ajaloost huvitatute laiale ringile.

Väikesemahuline üldentsüklopeedia, mille tabelid, andmejadad ja faktikirjeldused annavad mosaiikse tervikpildi Eesti loodusest, ajaloost, kultuurist ja majandusest.

Eesti ajakirjanduse algus aastatel 1766-1857.

Eest NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikme Artur Vassara 70. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverentsi ettekannete teesid, Tallinn, 18. nov. 1981 Sisukord: E. Jansen Artur Vassar ajaloolasena L. Jaanits Neoliitilised kultuurivaldkonnad Eestis ja Lätis K. Kaplinski Tallinna käsitöölised 15.-16. sajandil T. Karjahärm Talumaa sundväljaostu reformikatse Balti kubermangudes 1915.-1916. aastal O. Karma Kunda 1883. aasta streigist J. Kivimäe Voorimehed suurkaupmehe teenistuses S. Kivimäe Eesti talurahva ümberasumine 20. sajandi algul S. Laul Tagapõll muinaseesti naise rõivastuses J. Linnus Artur Vassara etnograafiaharrastused V. Lõugas Kana ja muna Baltimaade arheoloogilises materjalis H. Palli Allikamassiivide kasutamine ajalooteaduses R. Pullat Nõukogude Eesti linnade rahanduse arengust T. Rosenberg Vabadikeküsimus Liivimaal 19. sajandi esimesel poolel A. Traat Hirsnikud G. Troska Maima küla ajaloost V. Trummal Mõnda Tartu linnuse idakülje arheoloogilisest uurimisest E. Tõnisson Summitas castri tähendusest Henriku Liivimaa kroonikas A. Viires Eesti rahvakunst ajalooallikana E. Öpik Mõni sõna kalendrijuttu, iseäranis odrast ja külvinädalatest

Väljaanne sisaldab Eesti Ajalooarhiivi ligikaudu 3200 fondi eesti-, vene- ja mõningail juhtudel ka saksakeelset nimetust, järjekorranumbrit, säilikute arvu ja olemasoleva materjali piirdaatumeid.

Rikkalikult illustreeritud raamatu on kirjutanud autorite kollektiiv ja väljaandes käsitletakse paljusid varasemaid tabuteemasid, nagu Vabadussõda, Eesti Vabariigi tekkimine ja areng, aastate 1939-1941 sündmused, küüditamine ning sundkollektiviseerimine, venestuse rünnak.

160-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites õpik 2. osa

Käesolev raamat on ajaprintsiibist lähtuv ülevaade kogu teadaolevast Eesti ajaloost, mis ulatub umbes aastast 14 000 eKr kuni kaasajani. Allikate arvukusest tulenevalt on eri perioodide kohta materjali erineval hulgal, esikohal on poliitiline ajalugu, kuid peale selle on käsitletud ka kultuurisündmusi jms. Kui varasema ajaloo sündmuste puhul on sündmusi kohati õige mitme aastase vahega, siis uuema aja puhul edenetakse kuupäevaliselt. Raamatu on koostanud seitse Tartu Ülikooli õppejõudu (Sulev Vahtre, Ain Mäesalu, Mati Laur, Tiit Rosenberg, Allan Liim, Ago Pajur ja Tõnu Tannberg) ning viimase seitsme aasta sündmused lisanud Tauno Vahter. Tegu on 2007. ja 2015. aastal ilmunud kronoloogiaraamatute parandatud ja täiendatud väljaandega.

Sisukord: * Eesti II rahvaloendus (1. III 1934.). * Rahvastik. * Sündivus, surevus ja abielluvus. * Rahvaliiklemine üle piiri ja väljaränd. * Tervishoid. * Haridus. * Tööolud. * Süütegevus. * Maaomandus ja -kasutamine. * Toiduviljade kasvatus. * Kiutaimede kasvatus. * Loomasöödad. * Veisekasvatus. * Muude loomade kasvatus. * Põllumajandusesaaduste turustamine. * Talundite varanduste väärtus. * Väliskaubandus. * Tööstus. * Rahandus. * Riigimajandus. * Kaubalaevastik ja laevasõit. * Raudteed. * Maanteed, mootorsõidukid ja autobuseliinid.

Autori saatesõna: Järgnev valik Eesti sise- ja välispoliitilist olukorda käsitlevaid kirjutisi pärineb aastatest 1995-1999. Enamik neist on varem ilmunud eestikeelsetes perioodilistes väljaannetes Eesti Päevaleht, Rahva Hääl, Sõnumileht, Äripäev, Sirp, Kultuurileht, Looming. Olen neid pisut kohendanud ning lühendanud, mõned ka kokku liitnud, kuid vältinud tagantjärele targa parandusi. Sestap on tihtipeale mõttekas heita pilk loo lõpus seisvale kirjutamise kuupäevale. Kahjuks ei ole ma suutnud kaotada paljusid kordamisi, mis säärastes enam-vähem regulaarselt avaldatud seisukohavõttudes ning lühikommentaarides on vältimatud. Kolme-nelja-viie aasta taguseid kirjutisi üle lugedes võisin hea meelega tõdeda, et aeg ei seisa paigal ja nii mõnigi mure ning probleem, mis nõudis veel hiljuti suurt tähelepanu, on tänases Eesti riigis kaotanud toonase tähenduse ning tähtsuse. Muu hulgas püüab see valik kaardistada ning meenutada üht lühikest lõiku teel, mida oleme käimas.

Monograafia eesmärk on anda žanri üldistatud arengulugu aastail 1900-1940.

Aastaraamat annab põhjaliku ülevaate kultuuripärandi kaitsest ja arhitektuuri restaureerimisest Eestis.

Rein Kordese (pseud., Andrus Roolaht) koostatud väliseestlastele suunatud propagandateos käsitleb ajalugu oma "vaatenurgast" lähtuvalt. "Eesti emigrantide isehakanud juhid Rootsis on elanud ja elavad permanentses intriigideõhkkonnas. Vahetevahel toimuvad ka avalikud kokkupõrked, mida on kommenteeritud isegi Rootsi ajakirjanduses. Nii näiteks pühendas "Dagstidningen-Arbetaren" 15. augustil /1956/ kogu oma esilehekülje eesti emigrantlike "seltskonnategelaste" vastastikusele mudaloopimisele."

Laiale lugejaskonnale määratud ning rikkalikult illustreeritud (ligi 300 kaarti, fotot ja skeemi) koguteos, uusim ja ainus täielik kokkuvõte senise arheoloogilise uurimistöö tulemustest Eesti NSV-s. Autorid on jälginud Eesti muistse elanikkonna majanduse, ühiskondlike ja etniliste suhete ning kogu muistse kultuuri arengut. Eesti esiajalugu on seejuures käsitletud seostatuna naaberaladel toimunud arenguga.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

Külma sõja uurimine on viimasel kümnendil nii Eestis kui kogu maailmas üha suurenevat tähelepanu pälvinud. Ometi ei ole seda perioodi seni uuritud läbi Eesti ja eestluse prisma. Käesolev raamat astub sammu selle tühimiku täitmise poole ning annab huvilistele võimaluse nimetatud ajajärgust põhjalik ülevaade saada. Kuigi esmapilgul tundub keeruline siduda midagi nii suurt ja hoomamatut kui külm sõda millegi nii väiksega nagu Eesti, pakub raamat välja ühe võimaliku lahenduse. Läbi teksti- ja pildimaterjali on autor taaselustanud kõik olulised külma sõja sündmused ning need osalejate mälestuste kaudu ja Eestiga kokku sidunud. Kristjan Luts (s 1985) on Eesti Sõjamuuseumi-kindral Laidoneri Muuseumi teadur. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo eriala bakalaureuseõppe 2006. aastal cum laude, praegu magistriõppes. Tema põhiline uurimisvaldkond on külma sõja aegne maailm ja eestlaste osavõtt külma sõja konfliktidest nii Nõukogude Liidu kui ka lääneriikide mundris. Lisaks teaduritööle on ta ka näituse "Eesti ja külm sõda" projektijuht ning mälestuste kogumise projekti "Eesti sõdur võõras mundris" koordinaator.

See raamat on koostatud teadmises, et keel on meie kõigi asi, ja veendumuses, et eesti keelt, meie emakeelt ja selle kujunemislugu on prestiižikas tunda. Lugejani on toodud meie keele ajaloo märgilise tähendusega sündmused ja saavutused. Raamatusse on valitud eesti keelt enim mõjutanud uurimuste, teoste ja ettevõtmiste kõrval ka kultuuriloolise tähendusega ühistegemisi, tutvustatud meie keeleelu korraldavaid institutsioone ja otsuseid, mis ühel või teisel moel on kaasa aidanud eesti keele käekäigule, eestluse kujunemisele, eesti keele väärtustamisele ja kaitsele.

Tallinna Pedagoogikaülikooli professori pedagoogikadoktor Lembit Andreseni raamat annab ülevaate meie hariduse ja kasvatuse ajaloost, alates esimeste koolide tekkimisest kuni rahvusliku ülikooli rajamiseni. Kultuurihuvilisele lugejale tehakse esmakordselt kättesaadavaks kooliharidusega seotud küsimused iseseisvas Eestis kuni riigipöördeni 1940. Kooli ajalugu on vaadeldud koos õppekirjanduse ja lugemaõpetamise arengulooga. Töö põhiosa on kirjutatud autori isiklike uurimuste põhjal. Ajastu kooliolude parema valgustamise eesmärgil esitatakse näiteid mitmesugustest dokumentidest, mälestusraamatutest ja õpikutest. Teksti ilmestab rikkalik pildimaterjal. Raamatu lõpus tuuakse ära eesti hariduslooga seotud tähtsündmused kronoloogilises järjekorras. Esitatakse ka isiku- ja kohanimede register.

Sisukord: 1939. a. välispoliitilisi sündmusi (H. Tammer) Eesti sisepoliitiline elu 1939. a. (H. Tammer) Eesti majanduslik seisukord 1939. a. (J. Taklaja) Koolielu 1939. aastal (J. Käis) Vabaharidusala (A. Leinjärv) Aasta spordibilanss 1939 (A. Kalamees) Ülevaade Eesti muusikaelust 1939. a. (V. Jakobson) Teater (E. Reining) Kujutav kunst 1939 (R. Paris) Eesti kirjandus 1939 (O. Urgart) Ideoloogiline ja usuelu (O. Urgart ja A. Annist) Tähtsamaid sündmusi 1939

Eesti kroonika 1992 sisaldab 21 autori - teadlase ja publitsisti - 18 mahukat artiklit Eesti taasiseseisvumisaasta majanduslikust, poliitilisest ning kultuurilisest arengust.

Kroonika sisaldab tähtsamaid ja iseloomulikumaid fakte Eesti kunstielust alates rahvusliku kunsti sünniperioodist 1860-ndail aastail kuni nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. a. suvel. Koostamisel on püütud tugineda võimalikult tolleaegsele allikmaterjalile - perioodikale ja kataloogidele.

Looduskaitse on väga inimlik ja isiklik valdkond. Selle on kutsunud esile inimtegevus ning looduskaitset teostavad sageli silmapaistvad üksikisikud. Inimestel on looduskaitset vaja omavaheliste suhete korraldamiseks, loodus ise tuleks ilma inimeseta suurepäraselt toime. Juhani Püttsepp kirjeldab läbi inimliku ja üksikisiku vaatenurga Eesti looduskaitse 100-aastast lugu. Lugejal on võimalus paigutada end minevikus sündinu, tänapäeva arengusuundade ja tulevikuideede võrgustikku.

Mereröövlid ehk piraadid on andnud ohtralt ainet paljudele kirjanikele ja filmitegijatele. Kas te aga teate, et eestlastelgi on oma mererööviminevik? Tõsi, mitte just avamerel, pigem rannarööviga seoses. Rannaõigus ehk karile või madalikule jooksnud laevade rüüstamine oli randlaste elatusallikaks palju aastasadu. See raamat räägibki nii rand- kui ka mereröövlitest – kõik seotud Eesti ja Läänemerega. Ajaloolistele faktidele lisavad värvi erinevad mereröövlitega seotud pärimused ja legendid eesti rahvaluulest.