Eestlased

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Pildikroonika eluteest ja -tööst

Selles raamatus on portreelood inimestest, kellel on teiste aitamise vajadus. Nende tegevuses on erilisuse võlu. Nad kiirgavad headust ja säravate isiksustena on nad paljudel aidanud avada ust heategevuses osalemiseks. Need kaheksa portreelugu on ka Eesti aja lood. Igaühe lugu on nagu aja sild lähiminevikust tänapäeva. Rännak koos nende armsate ja ärksate kaasteelistega on emotsionaalselt rikastav ning annab elujõudu ja julgust ka neile, kes on eluraskustesse sattunud. Raamatus jagavad oma kogemusi Ester Laos, Katarina Seeherr, Meelis Luks, Urmas Soomere, Alina Nüganen, Ingergerd Pihlak, Mary Lindkvist ja Õie Orulaid.

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.

Karl Ast Rumori mälestused, mida ta kirjutas kõrges eas ja Eestist kaugel. Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, aktiivne ja muutusterohke, teda teatakse revolutsionääri, poliitiku, kirjaniku, ajakirjaniku, diplomaadi ja maailmarändurina. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971."Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963. a Lundis.

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. "Liblikalennus" saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.

Selle raamatu sünnisõnad lausuti enam kui kakskümmend aastat tagasi. Pühapäeval, 4. novembril 1951 olin konservatooriumis Helena Futtari etlemisõhtul. Publiku hulgas nägin tollaseid professoreid Aarne Anttilat ja Martti Haaviot. Vaheajal vaatasid nad teineteisele kavalalt otsa, sosistasid midagi omavahel ja kutsusid siis minu enda juurde. Martti Haavio tegi ettepaneku, et ma hakkaksin kirjutama Aino Kallase elulugu, mille jaoks tema surnud naine Elsa Enajärvi-Haavio oli materjali kogunud. Antti Haavio lisas, et see oleks hea väitekirja teema. Ettepanek äratas mu fantaasia ja pärast järelemõtlemist nõustusin sellega. Ma ei võinud siis teada, millega olin nõustunud ja kui kaua see töö aega nõuab. Liiatigi ei võinud ma toona aimata, et kumbki ettepaneku tegijaist ei näe selle töö valmimist. Aarne Anttila sai juba aasta pärast traagiliselt surma. Martti Haavio surmateade saabus just siis, kui olin selle teose käsikirja ülikooli viimas. Habent sua fata libelli.

35 intervjuud Eesti ühiskonnaelu tegelaste ning arvamusliidritega

Oli aasta 1936, kui isa minule Tallinnas Tornide väljakul üht linna kaunistavat fontääni tutvustas. Ennäe, seal ta meid ootaski, imeilus pronksi valatud noorik, pea kohal lai vaagen, millelt nirisemas õrnad veejoad metalasele tumedale ihule. Küllap rõõmustas ta meiega kohtumise üle. Salapärane naisefiguur keset sillerdavat veepinda, mida ümbritses massiivne Soome graniidist peenelt viimistletud ääris. Tookord ei osanud ma arvatagi, et see punakas graniiditükk võib saada mind isaga ühendavaks sümboolseks lüliks.

Raamatu koostaja, kirjandusmuuseumi teadusdirektori Sirje Oleski sõnul saatis Orase-Ivaski kirjavahtuse Iirimaalt Eestisse Astrid Ivask. Raamatusse on kogutud 200 kirja ehk kogu Orase-Ivaski 24 aastat väldanud kirjavahetus. Tegu on esimese raamatuga, mis on koostatud Eestisse saadetud pagulasmaterjalide, arhiivimaterjalide põhjal. See peaks näitama, et väliseestlased võivad siia kultuuriloolist materjali rahus saata - need võetakse vastu ja neist tehakse midagi.

Mälestusteraamat autori kujunemisest väga mitmekesisel ajajärgul. On ta ju sündinud Eesti Vabariigis, elanud üle kahe riigi okupatsioonid, maailmasõja, küüditamisperioodid, õppinud arstiks, töötanud maal ja merel, nii Seewaldis kui ministeeriumis, osalenud Eesti vabadusvõitluses nii kodus kui Kremli lahinguväljal, olnud kolme Riigikogu liige, keskkonnakomisjoni esimees ja praegu pensionil.

Eesti džässi esileedi Anne Erm nimetab oma armastuseks number üks muusikat ning on öelnud sedagi, et džässifestivalid on tema elu. Kui Anne Erm poleks omal ajal Jazzkaart tegema hakanud, kui palju teaksid eestlased siis maailma supernimedest ja vastupidi – kui palju teaks maailm eesti džässist. See raamat kõnelebki sellest, mida õigupoolest tähendab kutsumusele elatud elu, mida tähendavad Annele inimesed tema ümber ja teda ümbritsevatele inimestele Anne ise. Kas pühendumine ja loobumine käivad käsikäes?

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Selle raamatu autor Andres Ellamaa kinnitab, et ei valinud ise arsti elukutset, vaid arstiamet valis teda. Sama hästi oleks võinud valijaks olla inseneri, treiali või raamatukoguhoidja amet. Valitavast oleks ikkagi saanud püüdlik, oma kohustusi täitev ja ametile lojaalne töötegija. Oma raamatus annab ta selgitusi, miks temast siiski arst sai. Ligi pool sajandit seda ametit pidanud doktor Ellamaa on seisukohal, et humaanmeditsiin ei ole täppisteadus ja mis tahes arstliku tegevuse lõppresultaat võib osutuda ootamatuks. Ta on kindlalt veendunud, et arst saab ja peab olema patsiendi advokaat, kes tugineb loodusseadustele ning inimkonna kogutud tarkusele. Arst saab neile tugineda, kuid ei saa nende vastu. Lugeja leiab siit meenutusi ka Andres Ellamaa ametikaaslastest, kes kõik on ühel või teisel moel ta elu mõjutanud. Loomulikult ei jää käsitlemata igipõline teema – patsiendi ja arsti suhted.

Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu kubiseb uskumatutest lugudest. Kõige kurioossematest jutustab selles raamatus Ida-Saksamaal üles kasvanud kirjanik Jakob Hein

Dagmar Normet on Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja, kelle esimene raamat ilmus 1948. Aastast 1956 vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lasteraamatuid, näidendeid ja stsenaariume. Käesolevas raamatus kirjeldab autor värvikalt teda ümbritsenud elu alates varasest lapsepõlvest kahekümnendate aastate Eestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sellesse vahemikku mauvad õpingud Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, Inglise Kolledžis ja Tartu Ülikoolis ning arvukad kokkupuued paljude täna tuntud inimestega, nende hulgas Helga Tõnson, Helene Kuma, Ernst Idla, Ilmar Laaban, Dina Slutsk jpt.

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.

Nende kaante vahele on talletatud Tiiu Randviiru mälestused lapsepõlvest ja kooliajast, aga muidugi ka tema erakordsest tantsijakarjäärist ning silmapaistvatest kaasteelistest ja õpilastest. Abiks mälestuste talletamisel oli Arne Mikk, niisiis kirjutasid selle raamatu kaks kauaaegset estoonlast.

Tiiu Randviir on Eesti tuntuimaid priimabaleriine ja balletipedagooge. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Tema rohkelt nii Eestis kui ka mujal tunnustust leidnud lavakarjäär lõppes 1979. aastal, pärast seda töötas ta balletipedagoogina Eestis, Saksamaal, Austrias ja Soomes. Tema õpilaste hulgas on näiteks Irina Härm, Tatjana Voronina, Kaie Kõrb, Marina Kesler, Age Oks, Maria Seletskaja ja Ketlin Oja.

Arne Mikk on rikkaliku kogemustepagasiga lavastaja ja teatritegelane. Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus õppis Aleksander Arderi lauluklassis. Ta on palju lavastanud nii kodu- kui välismaal ning oli üks Estonia Seltsi taasasutajatest. Aastatel 2008–2024 oli ta Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht. Kogu tema teguderohke elu on olnud seotud Rahvusooper Estoniaga.

Anonüümse Eesti modelli lugu elust enesest

Tissident taskuhääling sai alguse 2018. aastal, mil saate autorid Marianne Ubalcht ja Sille-Kadri Simer istusid esimest korda stuudios laua taha ning hakkasid omavahel tuttavaks saama. Naiste omavahelistest vestlustest kasvas välja pikaaegne sõprus ning nende lugude rääkimise kõrvale hakkas saade-saatelt aina enam saabuma kuulajatelt kirju nende eludest. Sellesse raamatusse on kokku pandud 50 lugu Eesti naistelt, neis leidub palju rõõmu, muret, armastust, südamevalu, õnne ja kurbust. Igaüks neist omamoodi, ent samas nii tuttav. Seda raamatut lugedes saavad naised kinnitust sellele, et Eestis naisena kasvades kogeme paljuski samasuguseid asju. Mehed, kes raamatut loevad, saavad selgeks, mida naised päriselt läbi elavad. Kutsume sind sellele teekonnale kaasa.

Iga inimese elust võib kirjutada raamatu. Selle teose autoriks on eesti rahvas saja eri vanuses esindaja kaudu. Raamatusse ei pääsenud inimesed mingil erilisel moel, vaid enda kirjutatud ja Eesti Kirjandusmuuseumisse saadetud elulugude kaudu. Nii jutustavad teile oma loo tugevad ja veidi nõrgemad, saatuse lemmikud ja elu hammasrataste vahele jäänud. Jutustavad tavalised eesti inimesed, kellest igaüks võib öelda: "See on minu ainukordne elu."

Iga inimese elust võib kirjutada raamatu. Selle teose autoriks on eesti rahvas saja eri vanuses esindaja kaudu. Raamatusse ei pääsenud inimesed mingil erilisel moel, vaid enda kirjutatud ja Eesti Kirjandusmuuseumisse saadetud elulugude kaudu. Nii jutustavad teile oma loo tugevad ja veidi nõrgemad, saatuse lemmikud ja elu hammasrataste vahele jäänud. Jutustavad tavalised eesti inimesed, kellest igaüks võib öelda: "See on minu ainukordne elu".

Teose "Eesti rahva elulood" III osa vaatab elu nõukogude ajal läbi erinevate inimeste silmade. Raamatusse on valitud elulood 2000. aasta sügisel välja kuulutatud eluloovõistlusele "Minu ja minu pere Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis" laekunud kaastöödest. Lisatud on eluloointervjuud inimestega, kelle jaoks mitmed olulised sündmused just nõukogude ajal toimusid. Oma lugudes jutustavad inimesed elu pahupidi pööramisest 1940. aasta okupatsioonis ja nõukoguliku elu paradoksidest, aga ka oma saavutustest ja rõõmudest. Sest inimene sünnib riigikorrale vaatamata.

Dr. Heinrich Rosenthali mälestused on ühe saksastunud keskkonnast pärit, kuid eesti rahvuslikuks tegelaseks tõusnud vastuolulise mehe mälestused, mis kirja pandud saksa keeles ja sakslastele mõistmaks eestlaste püüdlusi. Ta sündis 25.06.1846, Tartus ja suri 28.05.1916, Tallinnas. Õppis 1865–1871 Tartu ülikoolis arstiteadust. Oli üks Kalevipoja õhtute algatajaid ja 1869 I üldlaulupeo pidukomitee liige. 1870. a. "Vanemuises" etendunud esimeses Eesti näitemängus, L. Koidula eestistatud "Saaremaa onupoeg" oli Heinrich Rosenthal üks osatäitjatest. Oli 1884–1895 EÜS-i vilistlaskogu esimees ehk vilistlaste talitaja, auvilistlaseks valiti 1895. a.

Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.

Raamatus analüüsitakse eestlaste rännet Aserbaidžaani territooriumile XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, eestlastest asunike tegevus sel perioodil, sh Bakuu Eesti Seltsi ja eesti riigi ametliku esinduse tegevust Aserbaidžaanis, ning kahe riigi – Eesti ja Aserbaidžaani – vastastikuseid suhteid. Raamat on mõeldud ajaloolastele, poliitikutele, õppejõududele ja magistrantidele, aga ka kõigile, keda huvitab väliseestlaste elu.

Sisu: Sissejuhatus, Eestlaste somatoloogia, Populatsioonigeneetilised tunnused eestlastel, Eestlaste odontoloogilise kompleksi omapära, Kokkuvõte, Kirjandus.

Eino Baskini elulooraamat

Raamatu "Tundeline teekond" keskmes on Eino Tamberg - eesti muusika grand old man , kes helilooja ja kompositsiooniprofessorina on mõjutanud eesti muusikaelu rohkem kui pool sajandit. Unikaalse foto- ja pildimaterjaliga kogumiku põhiosadeks on Märt-Matis Lille ulatuslik intervjuu heliloojaga, Evi Arujärve ülevaade Eino Tambergi loomingust ja Raili Sule artikkel lavamuusikast. Kogumik sisaldab ka helilooja teoste täieliku nimekirja, diskograafia ja bibliograafia.

"Eksistentsiaalne Eesti" sisaldab eesti kultuuri ja kirjanduse uurija, Tallinna Ülikooli kultuuriloo professori Rein Veidemanni kõige värskemaid mõtisklusi. Kogumik on sobiv lugemisvara nii eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, üliõpilastele kui ka lihtsalt eesti kultuuri ja kirjanduse huvilistele ja sõpradele. Kogumiku sügavam eesmärk, nagu ütleb autor eessõnas, on katse mõista üht imet – kuidas arvult ja keeleliselt levialalt vägagi piiratud ja heitliku saatusega rahvakild on suutnud luua keskkonna, mis on toetanud tema eksistentsi ja võimaldanud end loovalt teostada.

Tuntud kirjandusteadlase ja folkloristi August Annisti (1899-1972) artiklid aastatest 1932-1969.

Vene keeles sõna "kodu" puudub. Inglane ütleb : "My home is my castle." Selles raamatus esineb nimi "Lõusa" 62 korda.

Raimund Hagelbergi, majandusteadlase, akadeemiku, Eesti Panga nõuniku ja Eesti Vabariigi presidendi nõuandja mälestusteraamat.

AUGUST EELMÄE (s. 1931) on kriitik ja kirjandusloolane. Aastail 1971–-2002 oli ta Friedebert Tuglase Majamuuseumi, hiljem sealsamas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja. August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes on olnud Tuglas ja tema loominguline pärand, aga ka mitmed dramaatilise elukäiguga ja vähem tuntud loojanatuurid ning kirjaniku eetika probleemistik. Eluvõla kandmise raske kohus kätkeb suure sisseelamisjõuga ja pühendumusega kirjutatud esseid Friedebert Tuglasest, Johannes Vares-Barbarusest, Betti Alverist, Jaan Oksast, Kusta Toomest jt. Varem on August Eelmäelt ilmunud artiklikogud Lüürilist ja proosalist (1980).

Ülevaade unustamatu operetisolisti elust, mis räägib eelkõige temast kui inimesest. Lisaks palju fotosid, mis meenutavad Endel Pärna paljusid lavarolle.

Sõjajärgne provintslik väikelinn, kitsad olud, vaimne surutis... Ent viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored - lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952-1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamat on järjeks (või pigem alguseks) autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011), "Kümme aastat Valges majas" (2013) ning "Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi" (2015).

Eesti naisvõimlemisele alusepanija, ülemaailmse tunnustuse saavutanud võimlemispedagoogi tegevusest kodumaal ja võõrsil, tema osast eesti kultuuriloos, rahvatantsu vallas, temast kui kunstnikust, "poeedist inimkehe meediumis" (I. Mikiver), sütitavast isiksusest annavad ülevaate I. Idla, D. Normet ja A. Tiik, mälestusi jagavad E. Idla õpilased. Idla võimlejate reisi Lõuna-Ameerikasse kirjeldab W. Mettus. Isa tööd Idla-Center'is jätkavad Daisy ja Ingrid Idla. Nende võimlejad on käinud esinemas ka Eestis. Illustreeritud must-valgete ja värvifotodega.

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XI. Album ilmus Seltsi 70-ndaks aastapäevaks.

Selle raamatu kirjutamine algas 2007. aasta hilissuvel. Autor ja Kaljo Kiisk kohtusid, arutasid raamatu kondikava, otsisid üheskoos vastuseid mõnele selleks ajaks kerkinud küsimusele. Kuid öelda, et raamat on kirjutatud autori ja Kaljo Kiisa koostöös, oleks vale, sest 20. septembril 2007 läks filmilavastaja ja näitleja manalateele. Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis.