.png)
Elu ja kunsti vahekord
“Kolmandad mäed” on ajalooline jutustus esimese akadeemilise haridusega eesti soost maalikunstnikust Johann Kölerist (1826–1899) ja tema Tallinna Kaarli kirikusse 1879. aastal maalitud Kristust kujutavast apsiidimaalist. Köleri kõrval on teine oluline tegelane mõisnik Rudolf von Gernet, kelle saadetud kiri annab uut hoogu Köleri siseheitlustele. Nimelt kirjutab von Gernet, et modelliks olnud mehe loomus on Kristuse omale liiga vastandlik ning seetõttu kujuneb temast vastane, kellega Köler peab mõttelist dialoogi.
Romaan on maailmakuulsast itaalia kunstnikust Raffaelist (1483 - 1520). Romaan algab Raffaeli saabumisega Rooma ja lõpeb tema varase surmaga. Tegevuskohaks on Rooma, uuestisündiv rahvusvaheline suurlinn. Tegelastest tõuseb esile paavstide Julius II ja Leo X hall eminents, suurkaupmees Agostino Chigi, kes omal kombel kogu Itaaliat valitseb. Imperia, kaunitar, kes juba ette võtab hauakirjana omaks «Rooma kurtisaani» tiitli, on oma arukuse, renessansliku moraali ja haruldase iluga nagu selle keerulise ajastu sümbol. Omaette romaan on La Fornarina, ilusa pagaritütre lugu - pagaritoast Raffaeli maja kaudu kloostriväravasse. Elavalt on kujutatud Raffaeli kaaskunstnikke ja õpilasi. Raffaeli ringi kuulusid oma aja väljapaistvad humanistid Bembo, Castiglione, Bibbiena, ajastu pildis on oma koht ka väepealikutel ja poliitikutel, eeskätt vägeval ja võimukal Julius II-l ja humanistlikul renessansipaavstil Leo X-l. See romaan-maaling on kui freskosari, mille episoodidest moodustub uues ajas sündiva Euroopa elupilt. Raamatus on 16 Raffaeli ja ta kaasaegsete loomingut tutvustavat mustvalget ja värvitahvlit.
„Maailm on paksult lugusid täis, küllastunud lausa. Otsime nende lugude kaudu seoseid ja ühendusi, saame lugude kaudu tagasisidet, õpetust ja üllatusi, saame lugude kaudu teha asju, mis muidu ei oleks võimalikud, saame väänata aegruumi, libiseda läbi ussiaukudest, astuda oma kehadest välja, kogeda uusi sügavusi ja võnkeid, mis panevad ühisel lainepikkusel inimesed joonduma sarnases sünergias. Kuidas siis ikkagi seletada, miks teha seda, mida tehakse?” pidasin väikese mõttepausi. „Ma arvan, et see on minu keel. ma räägin tegevuskunsti keeles. Ja nagu keelte puhul ikka, ei räägi meist keegi päris täpselt ühte ja sedasama keelt. Mida sarnasem on keel, seda tugevam on äratundmine inimeste vahel. Ma olengi kunsti kaudu selle äratundmise otsingul.”