Elu ja kunsti vahekord
Helga Nõu on mitmekülgne talent, avalikkusele rohkem tuntud kirjanikuna kui kujutava kunstnikuna. Oma sõnade järgi on ta aga maalinud «eluaeg», lapsena oma isa Aleksander Raukase õpetusel ja hiljem mitmete rootsi kunstnike juhendusel. Ta on ka esinenud arvukatel näitustel. Raamatus «Elu täis üllatusi» ühendab Helga Nõu need oma mõlemad kunstianded. Tema 75 maali koos proosaluuletustega kirjeldavad inimese elu lapsepõlvest kuni vanaduseni.
“Kolmandad mäed” on ajalooline jutustus esimese akadeemilise haridusega eesti soost maalikunstnikust Johann Kölerist (1826–1899) ja tema Tallinna Kaarli kirikusse 1879. aastal maalitud Kristust kujutavast apsiidimaalist. Köleri kõrval on teine oluline tegelane mõisnik Rudolf von Gernet, kelle saadetud kiri annab uut hoogu Köleri siseheitlustele. Nimelt kirjutab von Gernet, et modelliks olnud mehe loomus on Kristuse omale liiga vastandlik ning seetõttu kujuneb temast vastane, kellega Köler peab mõttelist dialoogi.
„Maailm on paksult lugusid täis, küllastunud lausa. Otsime nende lugude kaudu seoseid ja ühendusi, saame lugude kaudu tagasisidet, õpetust ja üllatusi, saame lugude kaudu teha asju, mis muidu ei oleks võimalikud, saame väänata aegruumi, libiseda läbi ussiaukudest, astuda oma kehadest välja, kogeda uusi sügavusi ja võnkeid, mis panevad ühisel lainepikkusel inimesed joonduma sarnases sünergias. Kuidas siis ikkagi seletada, miks teha seda, mida tehakse?” pidasin väikese mõttepausi. „Ma arvan, et see on minu keel. ma räägin tegevuskunsti keeles. Ja nagu keelte puhul ikka, ei räägi meist keegi päris täpselt ühte ja sedasama keelt. Mida sarnasem on keel, seda tugevam on äratundmine inimeste vahel. Ma olengi kunsti kaudu selle äratundmise otsingul.”