Kaasaegne: välisautorid

Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna "vene", märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust. Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel. Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.

Elizabeth Gilberti menuraamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab "Abielutõotus" läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.

"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada. Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.

Tuntud jaapani kirjaniku Shusako Endo (s. 1923) romaan (1974) põlvkondadevahelisest konfliktis. Raamatu peategelasteks on inimlikult mõtlev hella hingega isa ja tema arstist poeg, kes püüab vahendeid valimata, intrigeerides ja naistutvusi ära kasutades edasi jõuda.

Sõjakeerises leidis ta armastuse, pilkases pimeduses julguse, tragöödia keskel lootuse. Mida leiad tema loost sina? Nuri on mesinik, tema naine Afra on kunstnik. Paar elab õnnelikult kaunis Süüria linnas Aleppos, kuni alanud kodusõda nad riigist põgenema sunnib. Afra silmad näevad õudusi, mis jätavad naise pimedaks, kuid ees ootab ohtlik teekond: neil tuleb jõuda Türgi ja Kreeka kaudu Suurbritanniasse. Aga ka seal on nende tulevik kõike muud kui kindel. Rännates läbi katkise maailma, peavad Afra ja Nuri lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mis heidutaksid ka söakaimat hinge. Ent nende suurim proovikivi on see, kuidas leida kõigist välistest katsumustest hoolimata tagasitee teineteise juurde. «Aleppo linna mesinik» on liigutav, kaasahaarav ja meisterlikult kirjutatud lugu inimvaimu võitmatusest. Autor CHRISTY LEFTERI (1980) sündis Londonis Küproselt pärit pagulasperes. Tal on doktorikraad loovkirjutamises, mida ta õpetab Londonis Bruneli ülikoolis. Tema debüütteos «Aleppo linna mesinik» sündis lugudest, mida ta kuulis Ateenas vabatahtlikuna UNICEFi toel tegutsevas pagulaskeskuses töötades. Raamatut on kogu maailmas müüdud üle miljoni eksemplari, 2020. a pälvis see USAs välja antava Aspen Words kirjanduspreemia ning oli rahvusvahelise kirjanduspreemia Dayton Literary Peace Prize nominent.

Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest.

Ajalooline romaan Ateena kauni hetääri Daphne seiklusrikkast elust. Romaani tegevus toimub Kreeka-Pärsia sõdade ajal ja algab Ateenas, kus võluva Daphne armastust püüdlevad Kreeka rikkaimad ja mõjuvõimsamad mehed. Ometi armub ta mehesse, kes on tema vastu ükskõikne - see mees on Themistokles. Kuna romaani tegevus on põimunud sõjaga, siis on tegu rohkem põneviku kui traditsioonilise armastusromaaniga. Originaali pealkiri Die Tochter der Aphrodite.

Sellest suvest saab uue elu algus! Aria Summers teab, mida tahab: elu maanteedel oma kallis raamatupoeks ümber ehitatud matkabussis, seltsiks parim sõber Rosie. Ja raamatud. Palju raamatuid. Kindlasti, päris kindlasti ei oota ta tundeid, mis temas Jonathaniga kohtumisel endast märku annavad, ega ka naljakaid äpardusi, mis justkui iseenesest kaasnevad sooviga eitada südame kutset. Aria on abikaasa surma järel armastuse leidmise mõttest loobunud ja elab nüüd kaasa armastuslugudele, mis leiavad aset raamatulehekülgedel. Ühest armastusest elust piisab täielikult. Niisiis püüab Aria Jonathani unustada ja asub teele, et veeta Prantsusmaal raamatute ja sõprade keskel elu parim ja meeldejäävaim suvi. Aga kas võib juhtuda, et see retk muudab Aria elu alatiseks? Imeline lugu raamatute tervendavast jõust ning austusavaldus armastuslugude autoritele ja lugejatele!

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Amor fati – armasta oma saatust. Võta vastu kõik, mida saatus teele paiskab, pidamata seda heaks või halvaks. Aktsepteeri. Õpi sellest. Ole tänulik. Jää iseendaks. Armastuse olemus võib olla vastandlik: ühel veerel on selle puhtaim väljendus usalduse, mõistmise ja tõelise intiimsusega, teisel veerel aga hoopis mürgine ja hävitav sõltuvus. Loo kangelane Alise elab alatasa neis äärmustes. See on justkui ühe sügava hinge striptiis, mida lugejal on aeg-ajalt ehk valuski pealt vaadata. See on tants elu ja surmaga. "Armunud saatusesse" on Inga Grencberga (s. 1981) esimene romaan. Teose ilmumine tõi seni I'mperfect ajakirjas kaastöid teinud autorile suure meediatähelepanu – raamatust sai sensatsioon, mis tagas kahel järjestikusel aastal müügiedetabelite tipus püsimise. Autor on kasutanud oma päevaraamatu sissekandeid, mis on põimitud väljamõeldud lugude ja sündmustega. Reisimist, melu ja linnaelu armastav Inga elab koos lavastajast abikaasaga Riias.

Kui olete lugenud maailmakuulsat juhtimisromaani "Eesmärk", siis teate, et omaenda piirangute tundmises, kasutamises ja ületamises on pideva arengu võti. "Asi pole vedamises" on kirjutatud "Eesmärgi" järjena mõned aastad hiljem. Loodetud tõusu asemel on turud võtnud suuna allapoole. Konkurents on karmim kui kunagi varem. Kuidas viia ettevõtted lühikese ajaga kasumisse, ilma investeeringuid tegemata? Kas sellisest olukorrast väljatulemine on ainult vedamise asi? Sedamööda, kuidas probleemidele lahendus leitakse, avaneb järk-järgult Piirangute Teooria - loogiline ja süstemaatiline mõtlemine, mille abil saab koostada ja edastada tervel mõistusel põhinevaid lahendusi "võimatutele olukordadele". "Asi pole vedamises" kirjeldab mõtlemisprotsesse, mille abil leitakse lahendused turundusele, varade juhtimisele, suhtlemisprobleemidele ja kogu ettevõtte strateegiale.

Maailmakuulsa "Muumitrolli" autori romaan täiskasvanuile. "Aus pettur" on kunstnik Anna Aemelini lugu. Anna elab oma majas külaservas, omaette, rahulikult, muretult. Ühel hetkel ilmub tema majja naine, kes teab täpselt, mida tahab. Vähehaaval saab ta Anna ja kogu tema majapidamise oma mõju ja võimu alla. "Aus pettur" on romaan kahe inimese ja kahe maailma kokkupõrkest, petturi vankumatust ausameelsusest ja petetu ebaausast enesepettusest. Ja sellest, et lõppude lõpuks on iga inimene vastutav olukorra eest, millesse ta on sattunud.

Kuna ta sõitis nagu aegluubis, liikusid mootoriga ühendatud klaasipuhastajad nagu limased teod millimeetriste jõnksude haaval, kiilusid pausi pidades kinni ning siis tuli rusikaga klaasile põrutada, et nad alustaksid uuesti oma pikaldast poolringis edasi-tagasi kulgemist. Nad maalisid tuuleklaasile määrdunud lehvikuid, saavutades nõnda oodatule hoopis vastupidise tulemuse. Pahasena, et mitte keegi peale tema ei taju ohu suurust, hakkas vanaema rahutu käega tuuleklaasi seestpoolt nühkima, alustades silmade kõrguselt ning tehes aina laiemaid ja lapikumaid ringe, vargsi isegi juhi poolele tikkudes, et mees märkaks vahet - ja läbi higikelmesse tekkinud laigu tuuleklaasi seisukorda vaadates sai vältimatult selgeks, et näha ei ole mitte kui midagi.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор

Ühe Lõuna-Ameerika riigi asepresident korraldab uhke vastuvõtu Jaapani suurfirma juhile. Ooperisõber Katsumi Hosokawa auks on peole palutud laulma maailmakuulus sopran Roxane Coss. Sündmused võtavad ootamatu pöörde kui kogu kõrgeaulise seltskonna võtab pantvangi kohalik terrorirühmitus. Kriis ei lahene kiiresti ning pantvangide ja terroristide vahel tekkivad kummalised suhted. See on lugu inimeste käitumisest kriisiolukorras ja muusikast. Ann Patchett (s. 1963) on Ameerika kirjanik. «Bel Canto» sai ilmudes kiitust nii lugejatelt kui kriitikutelt, muuhulgas auhinnati romaani Orange Prize'i ja Pen/Faulkneri kirjanduspreemiaga. Raamatu põhjal on valmimas Bernardo Bertolucci lavastatud mängufilm.

Hoogsalt ja pädevalt fabuleeritud lugu pakub nii põnevat lugemist kui ka süvaanalüüsi gangsterluse olemusest ning maffialike organisatsioonide toimimisest toona ja üldse.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.

Kuni nende surmast ei peata miski neiu Bonnie Parkeri ja noormehe Clyde Barrow' hullumeelset, metsikut ja romantilist jõuku. Nad on kahekümne kahe ja kahekümne kolme aastased. Kahe aasta jooksul (1932-1934) panid need kohutavad armastajad ühendriikide lõunaosas toime veriseid kuritegusid ja andsid tööd kogu politseile. Bonnie Parkeri ja Clyde Barrow' ajujaht jätab endast järele pika vereraja -- tosin tapetud politseinikku ja tsiviilisikut. Armastus, autod ja tulevahetused. Barrow' bande vapustav pagemine politsei nina alt seob kuni nende viimase hingetõmbeni üht Dallase eeslinna hulkurit ning unistavat tütarlast, idealisti, poetessi. Kõik see toimub Ameerika Ühendriikide suure depressiooni perioodil, mil maad haarab meeleheide. Ajal, mil Capone'id teevad oma tegusid, tõugatakse Bonnie ja Clyde lõputusse seiklusse. Sünnib legend. See esitab ajale väljakutse tänu Arthur Penni filmile (1967), kus mängivad Warren Beatty ja Faye Dunaway. Legendi toetab ka Serge Gainbourg'i lauluke.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“

Jason Priestley on pisut üle kolmekümnene Londoni ajakirjanik, kellel on korraga liiga palju muresid. Endine tüdruksõber teatab kihlusest ja Jason kirjutab purjus peaga tema Facebooki lehele kommentaare, mis järgmisel hommikul ei tundu sugugi kõige mõistlikumad. Ajakirjanikuna peab ta kirjutama üsna küsitava väärtusega lugusid. Tema sõbrad tunduvad elavat mingis oma maailmas, sest neile pakuvad suuremat huvi näiteks Poola juustusordid ja 1980ndate aastate videomängud. Ja loomulikult on ta liiga sageli pidanud seletama, et ta ei ole see Jason Priestley. Kuid siis toimub saatuslik kohtumine – või vähemasti nii arvab Jason. Ta kohtub tänaval naisega, kes talle hetkeks naeratab ja sõidab taksoga minema. Jason ei tea temast mitte midagi, kuid tema kätte jääb naise ühekordne fotoaparaat, milles olevate fotode alusel hakkab ta tundmatut otsima. "Charlotte Street" on võrratult tempokas ja naljakas raamat kolmekümnendates eluaastates inimeste otsingutest ja saatustest. Danny Wallace (snd 1976) on briti kirjanik ja telesaatejuht. Tema varasema raamatu "Kõigele "Jah"" põhjal valmis 2008. aastal samanimeline film. "Charlotte Streeti" tõlkeõigused müüdi juba enne raamatu ilmumist paarikümnesse keelde ning selle põhjal tehakse ka film.

"Cold Mountaini" tegevus toimub Ameerika kodusõja lõpupäevil. Konföderatsiooniarmee sõdur W. P. Inman, kes oli vabatahtlikult sõjaväkke astunud, on sõjas pettunud ja läbielatust vapustatud. Ta deserteerub ja asub ohtlikule teekonnale koju Cold Mountaini poole, kus loodab lunastust leida oma armastatu Ada juures. See on nagu Odysseuse rännak Penelope juurde, täis ohte, seiklusi, põnevaid inimsaatusi. Samal ajal on Ada, haritud, kuid eluvõõras linnatüdruk, jäänud äkitselt üksi oma isatalu ja selle muredega. "Cold Mountain" on saanud mitmeid kirjandusauhindu, mh National Book Award'i. Romaani põhjal valmis samanimeline menukas film.

"Dina pärandus" on kolmas ja viimane raamat romaanitriloogiast, mille esimesed kaks osa "Dina raamat" ja "Õnne poeg" ilmusid eesti keeles vastavalt 1997. ja 1999. aastal. Sündmustik areneb 19. sajandi teisel poolel Põhja-Norras, kuhu koolitatud arstina pöördub Kopenhaagenist tagasi Benjamin, tuues kaasa oma ematuks jäänud tütre Karna. Koju pöördub tagasi ka pikki aastaid Euroopas elanud Benjamini ema Dina. Nii kujuneb raamatust kaasakiskuv jutustus kolme põlvkonna kohtumõistmisest iseenda ja minevikupärandi üle. Jõuliselt tõuseb esile Benjamini kuju, kes arstina võidab suure lugupidamise ümbruskonna rahva hulgas. Ühiskondlikus plaanis kirjeldatakse teoses üleminekut «uude aega». talupojaühiskonnast linnaellu. Kuid esiplaanil on siiski inimestevahelised suhted, mis loovad romaanis suuri pingeid. See on raamat keerulistest inimsuhetest, armastuse mitmekesisest palgest, teise inimese läheduse igatsusest, muusika tähendusest ja oma valiku talumisest.

"Doktor Živago" on Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pingeid ja vaibumatut armastust oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu on seda võrreldud Lev Tolstoi "Sõja ja rahuga". Pasternak ise pidas "Doktor Živagot" täiesti eriliseks ja sellest pidi saama kogu tema eelneva loomingu kokkuvõte. Romaani järgi valmis 1965. aastal ka menukas film (režissöör David Lean), peaosas Omar Sharif.

Noore taani kirjaniku ilukirjanduslik põnevik, mille sündmustiku keskmes on fotode kompuutermanipuleerimine, aga ka nägemus sellest, kuidas moodne tehnika teeb võimatuks eristada reaalsust väljamõeldisest. Üksikisiku puhul võib see viia kohutavate tagajärgedeni. Romaani tõlkeõigused on müüdud paljudele nimekate kirjastustele üle maailma. Sellest thrillerist tehakse ka film.

Ülimalt oskuslikult, nutikalt ja põnevate süžeepööretega kirjutatud «Poe vari» , milles on toodud uusi ja esmakordseid ajaloolisi materjale, on teos, mis avaldab austust Edgar Allan Poe’le

"Eesmärk" on põnevusromaani reeglite järgi kirjutatud teos, mis on põhjalikult muutnud kogu Läänemaailma arusaamist juhtimisest. Autorit on juhtivates ärialastes väljaannetes tituleeritud "tööstuse juhtimise guruks" ja nimetatud geeniuseks. See on raamat, mida soovitada oma ettevõtluses töötavatele sõpradele, miks mitte ka ülemustele. Raamatus peituv sõnum on vahedaks relvaks kaasaegses konkurentsis.

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Michel Houellebecq (snd 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerinud 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“ (e.k 2005, Varrak) ilmutab Houellebecq neli aastat hiljem oma läbilöögiromaaniks kujunenud „Elementaarosakesed“, mis on tõlgitud paarikümnesse keelde ja on jõudnud ka kinolinale. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.

Torm oli raevutsenud kogu öö, nüüd aga tüündis see äkki ja tekkis surmavaikus... Haldor Bessason ärkas sellest vaikusest. Ta oli lamanud vajununa sügavasse ja unenägudeta unne. Ta ei maganud kunagi paremini kui siis, kui paha ilm möllas vana turbamaja ümber... Nüüd ta ärkas ja kuulatas imestusega pimeduses; - kas tõesti oli nii vaikseks jäänud?... Esimestel sekunditel ei võinud ta kuulda ühtki häält. Õhk oli natuke raske ja sumbunud väikses laepealses kambris. Oli kottpime ja ta ei võinud näha ühtki valgusekuma. Ta pööras enese teisele küljele ja kobas kätega pimeduses, mingist rahutusest äkki haaratud. Ta leidis sooja keha ümara õla ja käsivarre. Rahu ja julgeoleku tunne tuli talle jälle tagasi, ta ringutas ja ohkas mõnutundest.

Alates oma esimesest romaanist Mohawk ("Mohok") kuni tema viimase, novellide kogumiku Straight Man'ini ("Sirgjooneline mees") on Richard Russot paelunud inimlik tragikomöödia. Käesolevas romaanis vaatleb ta lähemalt elu väikelinnas, maa sinikraelises südames.

“Erakvähid” on triloogia teine romaan, kus esimesest osast “Berliini paplid” lugejale tuttavaks saanud tegelaste elu pööratakse pea peale. Torunn Breiseth, romaani üks peategelasi on kolmekümne seitsme aastane. Tema isa Tor peab suguvõsa põlistalu Kesk-Norras Trondheimi külje all. Ta on vanim kolmest vennast ja ainuke, kellel on järeltulija. Ootamatult pärib Torunn talu ja seisab suure eluvaliku ees. Keskmine vend Margido, kes peab väikest matusebürood Trondheimis, sipleb usu, kõhkluste ja pealetükkiva lesknaise vahel. Noorim vend Erlend, tunnustatud aknadekoraator Kopenhaagenis, seisab samuti tähtsate eluvalikute ees. Nad annavad endast parima, kuid kas veresidemetest ja heast tahtest piisab, et suguvõsa liita?

Raamat algab viiekümnendate aastate lõpul 15-aastase nooruki ja temast paarkümmend aastat vanema naise armulooga. Suhe katkeb ning tegelased kohtuvad taas ligi 10 aastat hiljem, ainult et siis on Michaelist saanud õigusteaduse üliõpilane ja tema kunagine armastatu Hanna istub süüpingis.

"Forellipüük Ameerikas" peetakse üheks tugevamaks Brautigani teoseks. Ehkki Brautigani tekst võib kohati tunduda humoorikana, ei ole ta seda kaugeltki. Sel veidi hullumeelsel moel on Brautigan kirja pannud selle, mille ta ise läbi on elanud või mis moodi maailm talle parasjagu on paistnud. Ehkki hingelt luuletaja ja diagnoosilt skisofreenik, on ta proosateosed alati reaalsusega tugevalt seotud.

Ladina-Ameerika uhkete meeskirjanike Marques`i, Amado, Vargas-Llosa seas seisab võrdväärsena Isabel Allende, kes kaitseb oma kohta nende kõrval võrratu jutuvestjana. Tema raamatutes on lopsakust ja jõudu, erakordseid saatuse keerdkäike, rõõmu ja tragöödiat. Allende «Fortuna tütart» on ülistatud tema kõige kaasahaaravamaks jutustuseks. Ennekõike on see kauni ja julge Eliza -- Tšiilisse emigreerunud inglise pere leidlapse lugu -- tulvil armastust ja seiklusi. Lisaks veel mitmed hingeminevad ja värvikad inimsaatused, mis põimuvad peategelase eluga. Kõik see kokku on nagu lummav «Tuhande ja ühe öö» jutustus, kus rõõmsad ja pöörased, jubedad ja kurvad lood kasvavad üksteisest välja, unustamata sealjuures kordagi peateemat. Sellest värve ja sündmusi täis kollaažist kasvab tõetruu romaan, mis viib oma lugejad kaasa hoopis teise maailma ja teise aega.

Need kaks armastust olid keisrinna Elisabeth ja näitlejanna Katharina Schratt. Keiser, absolutismi-idee viimaseid kandjaid eelmise ja käesoleva sajandi Euroopas, oli tegelikult üksildane mees ka eraelus. Habsburgide dünastia läks oma loojangule vastu Austria-Ungari keisrikoja intriigide saatel.

Romaani "Grand Hôteli fenomenaalsed naised" tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool. Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga. Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.

Ühel maikuu õhtul kaotab äsja Londonisse saabunud noor klimatoloog Adam Kindred hetke ajel langetatud otsuse tõttu kõik – kodu, töökoha, maine, passi, krediitkaardid ja raha. Politsei ja palgamõrvar armutult kannul, ei jää Adamil muud üle, kui peitu pugeda ja liituda kadunute ridadega, üritades ise samal ajal mõista, kuidas tema elu sedavõrd tähelepanuväärselt koost on lagunenud. Otsingud viivad ta Thamesi äärest Chelseast East Endi. Teel kohtab ta aristokraate, preestreid, prostituute ja politseinikke – aga kas tal õnnestub end uuesti leida? William Boydi (snd 1952) romaan kätkeb endas nii põnevikku kui ka lummavat kirjeldust tänapäeva Londonist ja selle kirjust elanikkonnast ühiskonna eri tasanditel. Eesti keeles on Boydilt varem ilmunud romaanid "Sinine pärastlõuna" (1993, e.k 1997), "Üks inimsüda" (2002, e.k 2006) ja "Rahutu" (2006, e.k 2009).

Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan "Härra Fox" on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus.

Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani "The Icarus Girl" juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud "Härra Fox" on Oyeyemi kolmas romaan.