Kirjandus, teater, film

Sisu: Saateks Põlvnemis- ja kujunemisolud Haridustee Õpetajatöö. Loomingulised impulsid. Esikteos Pidalitõveromaanid Kaldumine psühhologismi. Romaan "Kuldne värav" Maailmavaatelise selgumise poole. Romaan "Tulemees" Teel sotsialistliku realismi kirjandusse. Lühiproosa. Näidendid. Publitsistika Tetraloogia "Tuuline rand" Lõppvaatlus Viited A. Hindi teosed A. Hindi teoste kronoloogiline loetelu Isikunimede register

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Kunstiteaduste kandidaadi T. Elmanovotši raamat nõukogude keskmise põlvkonna silmapaistvast režissöörist Andrei Tarkovskist ja tema loomingust. Fotode ja selgitavate joonistega illustreeritud raamat teeb meile lähedaseks ja mõistetavaks filmid "Andrei Rubljov", "Solaris", "Peegel" ja "Stalker".

Näitlejana lummab ta vaatajat oma "kõva mehe" sarmiga, režissöörina hämmastab kunstilise nõtkuse ja tehnilise üksikasjalikkusega. Hollywoodi ikoonina on Clint Eastwood üks suuremaid elavaid kinolegende. Tuntud filmiajakirjanik Marc Eliot uurib oma tuntud põhjalikkuses Eastwoodi põnevat ja tormilist karjääri, vaadeldes ühesuguse põhjalikkusega nii tema õnnestumisi kui läbikukkumisi, unustamata seejuures ka näitleja eraelu. Raamat sisaldab ka rohkesti pilte.

Inglise filoloog, tõlkija Anne Lange on kirjutanud raamatu Ants Orase elust ja loomingust. Ants Oras oli inglise orientatsiooni tooja eesti kirjandusellu 30-ndail aastail, uue luuletajatepõlvkonna ("Arbujad") koondaja Tartus, esteetiliselt nõudliku normi kehtestanud kirjanduskriitik, üliõpilasseltsi "Veljesto" ja Eesti PEN-klubi üks algatajaid. Enne sõda Tartu ja Helsingi, pärast põgenemist Läände Florida ülikooli professor. Ta on tõlkinud inglise ja mitmest muustki keelest eesti keelde peamiselt luulet, kuid ka Shakespeare'i näidendeid, Goethe "Fausti" ja Vergiliuse "Aeneise". Olles ebasoovitav isik nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonivõimude silmis, põgenes Oras koos oma lähedastega 1943. aastal Soome, sealt edasi Rootsi ja lõpuks USA-sse. Tema memuaarteos "Baltic Eclipse" (1948) kuulutas maailmale Nõukogude ja Saksa ülekohtust Balti riikides aastail 1939-44.

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel. Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas Francis Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus "Armunud Hemingway" näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

"Ma lihtsalt elan täiel rinnal ja mõtlen, et iga päeva tuleb võtta nii, nagu see oleks ainus, mis sul on," ütles Astrid Lindgren. "Päev nagu elu" on esimene uus põhjamaine Astrid Lindgreni biograafia pärast 40 aastat. See tungib naerusuise lastekirjaniku fassaadi taha ning kirjeldab kirjaniku mõtteid ja tegevust, võitlusi, triumfe ja lüüasaamisi, unistusi ja masendust. Raamat põhineb suurel hulgal seni avaldamata kirjadel, päevikutel ja fotodel ning pooleteise aasta jooksul peetud vestlustel Astrid Lindgreni tütre Karin Nymaniga, kes jälgis lähedalt oma kuulsa ema karjääri ja vastuolulisi suhteid kuulsuse, rikkuse, üksinduse, võimu ja võimumeestega.

Autor annab ettekujutuse inglise/ameerika teatri- ja filminäitleja, etleja ning režissööri elust ja loomingust, tema ebatavalise isiksuse võlust. Brošüür on illustreeritud fotodega filmidest, milles näitleja osales.

Jaak Urmet (snd 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid. "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

Käesolev töö on esimeseks katseks jälgida üksikasjalikumalt eesti folkloristika arengut ühe kindla ajavahemiku ulatuses, nimelt Eesti Kirjameeste Seltsis (EKmS) aastatel 1872-1893. EKmS-i rahvaluule-alane tegevus moodustab meie kultuuriloos kahe aastakümne pikkuse ajajärgu. Seltsi asutamiskäik algas juba 19. sajandi 60-ndatel aastatel, millal Eesti asus kapitalistliku arengu teele. Viimasega kaasnes pärisorjuse igandite vastu suunatud rahvusliku liikumise tekkimine, mis järgneva aastakümne jooksul arenes laiuti, süvendades rahvuslikku teadvust ja kandudes rahvahulkadesse mitme suure ühisürituse kaudu. Elades üle kulminatsiooni 70-ndate aastate lõpul ja 80-ndate aastate algul, hakkas rahvuslik liikumine viimati mainitud aastate keskpaiku, seoses rahvusesisese diferentseerumise ja klassiantagonismi süvenemisega, allamäge minema. Seega ulatus EKmS-i tegevus rahvusliku liikumise algusaastatest selle taandumise ajajärku välja.

Eesti kirjandus. Arengulooline ülevaade

Bio-bibliograafiline soovitusnimestik

Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".

"Eksistentsiaalne Eesti" sisaldab eesti kultuuri ja kirjanduse uurija, Tallinna Ülikooli kultuuriloo professori Rein Veidemanni kõige värskemaid mõtisklusi. Kogumik on sobiv lugemisvara nii eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, üliõpilastele kui ka lihtsalt eesti kultuuri ja kirjanduse huvilistele ja sõpradele. Kogumiku sügavam eesmärk, nagu ütleb autor eessõnas, on katse mõista üht imet – kuidas arvult ja keeleliselt levialalt vägagi piiratud ja heitliku saatusega rahvakild on suutnud luua keskkonna, mis on toetanud tema eksistentsi ja võimaldanud end loovalt teostada.

Veiko Märka (snd 1964) raamat käsitleb tema kokkupuuteid eesti kirjanikega alates 1971. aastast. Esimesed kohtumised sündisid raamatute kaudu, hilisemad on isiklikud. Üldistavad vahelugemised puudutavad kirjanike ja elunähtuste vahekordi: kirjanikud ja ajakirjandus, kirjanikud ja kõnekunst, kirjanikud ja alkohol, kirjanikud ja vägivald, kirjanikud ja huumor jne. Humoristliku lähenemisega kirjutatud teosest ei ole välja jäänud ka tõsisemat laadi ja isegi traagilised mälestused. "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

Marina Tsvetajeva (1892-1941) oli üks XX sajandi suurimatest kirjanikest. Kuid tema saatus oli üks oma aja traagilisemaid. Euroopa kaasaegse ajalooga lahutamatult seotud elule jätsid oma jälje kaks maailmasõda ja kahe totalitaarse režiimi esiletõus. Esimene maailmasõda uputas verre luuletaja kodumaa Venemaa, kuis toimus Oktoobrirevoultsioon, tuues kaasa kaose ja näljahäda, seejärel kodusõja ja terrori. Üks Tsvetajeva tütardest suri nälga ja kurnatusse. Tema abikaasa võitles valgete poolel punaste vastu ja pidi minema pagulusse. Et mehega taas kokku saada, lahkus ka Tsvetajeva kodumaalt. Hiljem, kui perekond elas Pariisis, vahetas mees poolt – temast sai nõukogude salaagent ja ta osutus seotuks poliitilise mõrvaga.

"Ma pärandan selle teose kuulsale maalikunstnikule härra Abraham Constantinile palvega anda see kümme aastat pärast minu surma mõnele trükkalile, kes poleks vagatseja, või paigutada see mõnda raamatukokku, kui keegi seda trükkida ei taha. B(envenut)o Cellini autobiograafia ilmus viiskümmend aastat pärast tema surma."

Eva Peroni elulugu

Selle raamatu kirjutamine algas 2007. aasta hilissuvel. Autor ja Kaljo Kiisk kohtusid, arutasid raamatu kondikava, otsisid üheskoos vastuseid mõnele selleks ajaks kerkinud küsimusele. Kuid öelda, et raamat on kirjutatud autori ja Kaljo Kiisa koostöös, oleks vale, sest 20. septembril 2007 läks filmilavastaja ja näitleja manalateele. Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis.

Kuidas sai tõmmust tumedasilmsest provintslannast võrratu, jäljendamatu supernaine? Mismoodi kujunes ta kirjanikuks, kelle teosed panid Pariisi kirjandusringkonnad ja teatripubliku kihama ning on jäänud püsima prantsuse romantismi raudvarasse? Miks imetlesid teda niisugused suurvaimud nagu Honoré de Balzac, Alexandre Dumas, Victor Hugo, Heinrich Heine ja Ferenc Liszt? Mis võluvägi temas küll peitus, et temasse ennastunustavalt armusid Alfred de Musset ja Frederick Chopin? Kõike seda loete tuntud saksa kirjaniku Dora Dunckeri tõsieluromaanist.

NSV Liidu rahvakunstniku raamat on näitlejamõtisklus oma ajast, oma raskest elukutsest, klassikateoste lavastustest ja filmidest. Lugeja leiab siit huvitavat autori kohtumiselt Salvador Allendega, režissööride Mihhail Rommi ja Eldar Rjazanoviga.

Raamatus vaadeldakse eesti-soome ühiskirjaniku Hella Wuolijoe dramaatilist eluteed ja mitmekülgset loomingut, sealhulgas iseloomustatakse teda ka ärinaise ja poliitikuna. Monograafia on kirjutatud eestlase vaatenurgast ning seetõttu on üksikasjalikumalt jälgitud kirjaniku näidendite vastuvõttu Eestis. Autor söandab järeldada, et Hella Wuolijoe puhul on tegemist kõige kuulsama eestlannaga.. Raamat sisaldab põhjalikku kirjandusteaduslikku analüüsi Wuolijoe teostest ja detailset nimeregistrit.

Sisaldab põhjalikku kirjaniku elulugu ning ka tema elu ja loomingu kronoloogiat. Ernest Hemingway on tänase päevani kuulsaim, mõjukaim ja enim kõneainet pakkunud ameerika kirjanik. Tema teostel nagu "Kellele lüüakse hingekella", "Hüvasti, relvad" ning "Vanamees ja meri" on olnud vääriline koht ka tuhandete eestlaste raamaturiiulitel, nende temaatika üle on vaagitud kirjandustundides. Originaalse ja pealtnäha lihtsa stiiliga Hemingway teosed pakuvad endiselt elavat kõneainet ja mitmeti mõistmist kirjandushuviliste ridades, teda on jäljendanud paljud sõnameistrid üle maailma, tema eeskujul on rännanud hordide kaupa noori Pariisi ja mujale Euroopasse. Paljud, kes ei ole lugenud tema romaane ja jutustusi, teavad tema elamusterohketest rännakutest Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Aafrikas, tuntud on tema kiindumus härjavõitluse, kalapüügi ja jahipidamise vastu. Oma meheliku ellusuhtumise ja seiklusterohke elukäiguga loob ta kirjanikust kui inimtüübist sootuks uue pildi.

128-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Noorsoo kirjavara. Maailmakirjanduse seeria

Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Tuntud kirjandus- ja teatrikriitiku Nigol Andreseni (s. 1899) teatriartiklite valimik sisaldab kirjutisi alates 1920-ndatest aastatest kuni tänapäevani. Autor on oma artiklites käsitlenud teatrit seoses ajastu sotsiaalsete probleemide ja ideeliste suunitlustega.

368-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites almanahh

Tuntud muusikateadlase raamat juba manalasse varisenud ballettmeistrist ja lavastajast, Eesti NSV rahvakunstnikust Ida Urbelist (1900-1983) annab ülevaate selle mitmekülgse loovisiku huvitavast, teatrile pühendatud elust. Ida Urbeli pikk loometee jaguneb põhiliselt kaheks perioodiks: 1921-1935 oli ta "Ugala" tantsu- ja liikumisjuht ning 1935-1983 "Vanemuise" ballettmeister, ooperi- ja operetilavastaja. Andeka kunstniku lavastuste kaudu tutvustatakse ühtlasi eesti teatritantsu ajalugu, kõrvuti autoritekstiga leiab lugeja Ida Urbeli ning tema kolleegide värvikaid meenutusi ja väljavõtteid ilmunud arvustustest.

Jodie Fosteri elulooraamat

Hedvig Hansoni raamat räägib meile seni jutustamata loo teenimatult unustusse langenud andekast ja emotsionaalsest näitlejannast ning tundlikust, haprast ja armsast naisest – Ellen Kaarmast, oma vanaemast. Ja kuigi nad selles maailmas mitte iialgi kohtunud ei ole, on seda südamlikku raamatut lugedes tajutav kahe loojahinge lähedus ja mõistmine. See on lootusrikka alguse ja kurva lõpuga lugu ühest ülekohtuselt vara pooleli jäänud näitlejateest, kus ometigi selle lühidusele vaatamata palju sära on.

Mälestusteraamat 1. osa, teine trükk.

Raamat teatrilegend Ülo Vilimaast. Esseede vormis toob Reet Kudu välja Vilimaa looja natuuri ja tema sisemised heitlused ning püüab näha põhjusi, miks tema loometöö vahepeal katkes. Illustreeritud fotodega.

Midagi peab siiski olema, mis tõstab pliidi kohalt vaimu kõrgemale, olgu siis maalimist või laulmist, midagi peab olema igal naisel, mis tõstab teda natuke kõrgemale. –– Leida Kibuvits vestluses Ivar Trikkeliga Eesti Raadios 1967. aastal. "Looduse" romaanivõistluse võitja (1932) Leida Kibuvits (1907–1976) oli kolmekümnendatel aastatel eesti väljapaistvamaid prosaiste. Tolle aja kirjanduskriitikute julgeim ennustus oli, et Kibuvits on tõusmas Tammsaare kõrvale. Võiduromaanile "Soomustüdruk" järgnes temalt peagi teatrielu peensusteni läbivalgustav "Paradiisi pärisperenaine" (1934), lisaks romaane ja hulgaliselt novelle. Et Kibuvitsa loomingut tänapäeval aga üldse ei tunta, otsustasime välja anda Leida Kibuvitsast isikuraamatu tema 110. sünniaastapäeva tähistamiseks. Kirjandusteadlane Maarja Vaino annab raamatut sissejuhatavas essees Leida Kibuvitsa lohutu saatuseloo kõrval väga hea ülevaate tema aegumatust kirjanduslikust pärandist. "Kibuvitsa loomingust õhkub ürgset kirjutamisannet ning värskust," kirjutab Maarja Vaino, "tema lood on täis värve, hääli, lõhnu." Siinses valikkogus "Kirev" on esindatud Kibuvitsa loomingu erinevad ajajärgud. Kõigepealt katkend tema esikromaani "Soomustüdruk" esmatrükist, seejärel novellid "Lugu Püha Gertrudi säilmest" (1938), "Lepatriinupunane" (1938), "Sipelgaõli" (1941), "25-aastane kala" (1946), "Punane liilia" (1961), "Häda headuse pärast" (1961).

Sageli küsitakse Vargamäed külastades, kas kõik oli elus nii nagu romaanis. Siis selgubki, et koguni mitte. Kirjanik ei kopeerinud elu, vaid võttis sealt materjali ja vormis seda oma kunstiliste kavatsuste järgi. Paljud sündmused ja olukorrad kujunevad romaani-Vargamäel sootuks teisiti, kui nad toimusid omal ajal tegelikkuses. Kirjaniku isa pole kunagi sõbrutsenud oma saunamehe naisega ega temaga naitunud. Ei teata Jussi, kes oleks end üles poonud. Ei mäletata, et mõni sulane oleks lasknud Pearut läbi peksta. Ja Pearu kohta kinnitatakse, et ta pole kunagi kaevuraketele istunud...Selles raamatus viib Ilmar Sikemäe lugeja A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" tegevusmaile, jutustades suurteose tegelaste algkujudest, Vargamäe minevikust ja tänapäevast.

Norra silmapaistvamaid kirjanikke Knut Hamsun (1859–1952) kasvas üles kehvades oludes Kesk- ja Põhja-Norras. Nälga ja külma trotsides teostas ta oma unistuse, kirjutas enda maailmakirjanduse parnassile. Ta mõjutas mitut põlvkonda Euroopa ja Ameerika kirjanikke. Teda lummas mõte kirjutada nii, nagu seda keegi veel teinud ei olnud, ja temast saigi sõnaseadja, kes lõi uue moodsa romaani – ning juht, kes reetis oma rahva. Hamsuni ellu mahtus kõik, millest romaanikirjanik unistada võib: pinget täis abieludraama, suuri mõõtmeid võtnud poliitiline draama, kirjandusgeeniuse traagiline elulõpp kodumaal. Sammhaaval avaneb kirjaniku elulooraamatus tõde Hamsuni teest natsismini. Norra kõige hinnatumast, kõige loetumast kirjanikust saab vihatud ja äratõugatud vaimusuurus oma sünnimaal.

1993. aastal Kanadas avaldatud "Kivist päevaraamatud" on kirjutatud Daisy Goodwill Fletti autobiograafiana. Raamatus on kirjeldatud Daisy elu sünnist 1905. aastal kuni surmani Floridas 1990-ndatel aastatel. Daisy on täiesti tavaline naine ning Shields jälgib tema elu ühest aastakümnest teise, tema esimest ja traagiliselt lõppenud abielu, teist abielu, lastekasvatamist, tema masendushetki ja elu Floridas, kui lapsed on suureks kasvanud. Raamatus on piir dokumentaalse ja ilukirjandusliku vahel võimalikult häguseks tehtud, ning tõsielule lähendavad seda ka lisatud fotod. USA-s sündinud ja praegu Kanadas elav Carol Shields hakkas ülikooli õppejõu karjääri kõrvalt kirjutama võrdlemisi hilja, ajal, mil tema viis last olid juba peaaegu täiskasvanud. Ta on kirjutanud luuletusi, näidendeid ja lühijutte, kuid tuntuse on talle siiski toonud romaanid, ning eriti "Kivist päevaraamatud", mis võitis mitu auhinda, sealhulgas ka 1995. aasta Pulitzeri preemia ja Rahvusliku raamatukriitikute auhinna. Samuti jõudis see Bookeri preemia lõppvalikusse. Shields ise on öelnud, et ta tahab oma raamatutes väärtustada nn. tavaliste inimeste elusid, pannes kirja nende lood. Tundub, et need lihtsad lood leiavad suurt vastukaja, sest Shieldsi iga uut raamatut oodatakse ja see tõlgitakse kohe paljudesse keeltesse.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski (1860, Keila-Joa – 1937, Hot Springs, USA) oli oma aja Venemaa üks tähelepanuväärsemaid isiksusi. Aristokraat nii sünnilt kui vaimult, mõisaomanik , teatriteoreetik ja -pedagoog, kultuuri- ja ajaloolane, kirjanik, aednik... Tema mälestuste kolmas osa (esimene – "Loorberid" – kirjeldab teatrielamusi ja teine – "Rännuaastad" – koosneb reisikirjadest), hõlmab kuutkümmet aastat Venemaa elust alates 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi kahekümnendate aastateni. Ta liikus ringi nii õukonnas kui talupoegade seas, juhtis nii keiserlikke teatreid kui pidas loenguid Proletkultis, hoolitses nii haavatud Vene soldatite kui sõjavangide eest ja suhtles ka taimedega, nähes igas elusolendis, oli see siis inimene või puu, omaette maailma ning püüdes seda mõista. Tema tutvusringkonda kuulusid nii tolleaegne sädelev vaimueliit kui ka konservatiivsed ja alalhoidlikud provintsimõisnikud. Olles ise sündmuste keerises, suudab ta siiski tõusta nende kohale ja maalida tollasest Venemaast erakordselt haarava ja värvikireva pildi, aidates meil aru saada sellest, mis toimus sada aastat tagasi ning ka sellest, mis toimub praegu...

Sisu: Kirjad omastele Kirjad sõpradele, tuttavatele ja teistele Kirjad asutustele, organisatsioonidele ja toimetustele Järelsõna Bibliograafilisi andmeid Kirjade kronoloogiline register Isikunimede register