Klassika: välisautorid

Ühes O... kubermangulinna servapealses uulitsas, ilusa maja lahtise akna all istusid (see oli aastal 1842) kaks naist, üks umbes viiekümneaastane, teine päris eideke, nii seitsmekümne ringis. Esimese naise nimi oli Marja Dmitrijevna...

Autobiograafiline romaan on köitev ja lopsakas lugu Aafrikast haritud eurooplanna silmade ja kogemuste kaudu. Karen Blixen viib lugeja maagilisele rännakule, kirjeldades kohalikke kombeid ja kultuuri, värvikaid kogemusi loomadega, hingematvaid maastikke ning kohtumisi südame võitnud ja vahel ka selle murdnud tegelastega. Kuigi tegu on suuresti Blixeni enda memuaaridega, on romaani tõeline peategelane Aafrika – esitletud läbi eluliste faktide, kaotamata samal ajal lummuslikku varjundit.Karen Blixen, neiupõlvenimega Karen Christentze Dinesen, sündis 1885. aastal jõukas Taani perekonnas. Euroopa suurlinnades kunsti õppinud naine abiellus 1914. aastal parun Bror Blixen-Fineckega. Koos kolisid nad Keeniasse kohviistandust juhtima. Pärast suhte purunemist haaras Blixen istanduse ohjad enda kätte kuni 1931. aastani. Taani naasnud naine elas sünnimaal surmani 1962. aastal. „Aafrikas,“ meenutas Blixen vanemas eas, „õppisin ma lugusid vestma.“

N. Gumiljov (1886–1921) seostub paljudele lugejatele kui väljapaistev vene hõbedase ajajärgu poeet. Ent Gumiljov on kirjutanud ka isikupärast proosat. Need novellid, jutustused, olmekirjeldused on seotud peamiselt tema intensiivsema, seiklusliku eluperioodiga ja neis esineb ta ühtaegu kui filoloog, geograaf, ärimees, ohvitser. Proosapalade temaatika on lai ning samas ootamatu, ulatudes piibliteemadest ja kirjanduse suurkujudest isikliku elu seikadeni – tema armastuslooni ning kooseluni poetess Anna Ahmatovaga.

André Maurois (1885-1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril (isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus), kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud. Maurois (1885-1967) loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Neist kahte tunneb ka eesti lugeja "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, see-eest aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Marois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.

Sisukord:

• Meenutuseks lugejale
• Maja
• Käokell
• Peleriin
• Kaitseingel
• Kirjad
• Ainult klaverile
• Vangi tagasitulek
• "Thanatos Palace Hotell"
• Postkaart
• Tere õhtust, mu kallis
• Kolmapäevased kannikesed
• Sa oled suur kunstnik
• Ariadne, mu õekene hea
• Kulla needus
• Ühe karjääri lugu
• Testament
• Meistri sünd
• Lahkumine
• Inimeste elu
• Vestluskunstist

Fjodor Dostojevski (1821–1881) romaan «Alandatud ja solvatud», mis esmakordselt lugejateni jõudis 1861. aastal (eesti keeles 1939), on 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav traagilise armastuse lugu.

«Albisseri motiiv» (1974) on tänapäeva šveitsi kirjaniku Adolf Muschgi (sünd. 1934) kriminaalse süžeega psühholoogiline romaan dr. Peter Albisseri kummalise kuriteo ajenditest. Peategelase haiguse füsioloogiliste põhjuste otsingul jõutakse selle tegelike ühiskondlike tekitajateni, elutüdimuse juurest äärmise aktiivsuseni – inimsuse nimel.

«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.

Evelyn Waugh - 1930. aastate inglise kirjanduse enfant terrible, nüüdne kuulsus - on ise pidanud "Allakäiku ja langust" üheks oma lemmikraamatuks. Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea. Romaani erakordset populaarsust näitavad kümned kordustrükid Inglismaal ja Ameerikas.

Mõlemad jutud käsitlevad inimese piiride küsimust: „Amfiibinimeses” täiustab geniaalne kirurg Salvator oma äranägemise järgi eluorganisme ning on loonud amfiibinimese, „Maailmavalitsejas” saavutab teadlane Stirner võime kontrollida elusolendite mõtteid ja tahet.

Pärast panoraamset "Sõda ja rahu" alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

Romaani põhiteemadeks on armastus, kannatus, kirg ja reetmine. Anna Karenina on küll abielus, kuid see abielu on armastuseta. Ta leiab oma armastuse teise mehe näol, kuid see viib ta sügava sisemise konfliktini

Pärast panoraamset «Sõda ja rahu» alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

"Anna Karenina" on lugu ootamatust ahvatlusest, moraalsest konfliktist ning unistustest ja nende purunemisest. Ennekõike on see aga lugu ühest erakordsest naisest ja suurest armastusest, mis sunnib eirama ühiskonnareegleid ja viib etteaimatavalt traagilise lõpplahenduseni. Lev Tolstoi suurteos on oma paeluva sündmustiku ja meisterliku stiiliga inspireerinud lugematuid põlvkondi. Sageli maailma parimaks romaaniks tituleeritud teost on Fjodor Dostojevski nimetanud täiuslikuks kunstiteoseks.

H. de Balzaci (1799-1850) loomingus kuulub “Antsakatele lugudele” eriline koht, sest need lood on kirjutatud renessansiajastu vabas vaimus, keele poolest aga sarnanevad keskaegsete, XV-XVI sajandi rahvajuttudega.

Nimeka tšehhi kirjaniku Karel Čapeki apokriivade, s.t. mütoloogilistel, piibelikel, ajaloolistel ja kirjanduslikel teemadel kirjutatud filosoofilis-satiiriliste lühijuttude kogu.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Arc de Triomphe on 414-leheküljeline romaan, mis räägib haaravat lugu arstist ja pagulasest Ravicist. Romaanis segunevad isiklikud saatusekäigud Euroopa poliitiliste ja sotsiaalsete muutustega, luues tõeliselt kaasahaarava lugemiskogemuse.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.

Prantsuse kirjaniku Andre Maurois' (1885-1967) romaan on omapärane mõtisklus armastusest ja selle keerdkäikudest. Teose 1. osas pihib romaani kangelane Philippe noorele Isabelle'ile oma suurest kiindumusest ja abielust kauni Odile'iga, kelle ta nüüd on kaotanud. 2. osas meenutab Isabelle, kellest vahepeal on saanud Philippe'i teine naine ja seejärel lesk, oma kooseluaastaid mehega, kes nii ei suutnudki vabaneda oma esimese suure kire lummusest.

Kogumik jutustusi.

Sisukord:
Armastuse vangid
Kohtujärje ees
Varjatud aare
Kevadised vood
Pihtimus surmavoodil
Üks inimsaatus
Alpihõõgus
Isand ja orjatar
Taeva armuand
Truudus üle haua
Pulmatants
Kokkupõrge
Armastuse tõus ja mõõn
Järelsuvi
Ohvritamme kättemaks
Koolja tants
Vana kübaralodu
Kohtamine suveöö hämaruses
Armastuse pettekuju
Matused
Armastuse kõverteed
Lombaktüdruku palve
Pulmaöö
Kuldpulmad

Mu vanema venna juuresolekul lakkab ta olemast mu armuke. Ta ei lakka olemast, kuid ta pole mulle enam keegi. Temast saab kõrbenud maa. Mu iha kuuletub mu vanemale vennale, heidab eemale armukese. Iga kord, kui nad mul korraga silme ees on, kardan, et ei suuda seda vaatepilti taluda. Armuke hüljatakse nimelt selles nõrgas kehas, selles nõrkuses, mis täidab mind naudinguga. Venna nähes saab tast salgamist vajav skandaal, häbiaine, mida peab varjama. Ma ei suuda võidelda venna tummade käskude vastu. Ma suudan, kui jutt on väikesest vennast. Kui jutt on armukesest, olen iseenda vastu võimetu. Praegu sellest rääkides meenub taas silmakirjalik nägu, kellegi hajali ilme, kes vaatab kõrvale, kellel on mõtelda muule, kuid kes ometi - seda näeb kergelt kokku surutud lõuapäradest - on meeleheitel ja piinleb, et peab seda alatust taluma, ainult selleks, et saaks hästi süüa, kallis restoranis, mis oleks ju õigupoolest loomulik. Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. Kostab läbilõikav hirmukisa, lapsekarje.

Selle raamatu kirjutas Marguerite Duras 1984. aastal. Sellest sai tema esimene bestseller, selle eest anti talle Prantsusmaa Goncourt'i ja Ameerikas Hemingway auhind. Ta oli siis seitsmekümneaastane ja oli avaldanud umbkaudu nelikümmend raamatut - romaane, jutustusi, näidendeid, lihtsalt kirjutisi - ning vändanud ligi paarkümmend filmi. Teda teati kui stsenaariumi autorit Alain Resnais' filmile "Hiroshima, mu arm". Teati (Eestiski) tema romaani "Moderato contabile", tema filmi "India Song". Lihtlugejad tema "uue romaani" laadis kirjutistest küllap suurt ei arvanud. Asjatundjad pidasid rohkem.

Samuel Becketti sõnul oli ta "Prantsusmaa tähtsaim elav kirjanik". Ta oli elanud pika ja intensiivse elu. Surmgi oli olnud väga tihti tema ümber, lähedal. Nüüd, 1984. aasta kevadel, kirjutas ta selle raamatu. Ta oli saanud haiglast välja, oli läbi teinud ränga alkoholiravi kuuri.

Esimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan "Arrowsmith" (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.

Woody Allen on nimi, mis ei vaja Eestis tutvustamist. Ehkki siin tuntud peamiselt filmirežissöörina ja näitlejana (eesti telekanalites on jooksnud tema filmid "Annie Hall", "Manhattan", "Mehed ja naised", "Päikesepoisid", "Kõikvõimas Afrodite" jpt), on Allen leidnud tunnustust ka omalaadse kirjanikuna, avaldades kokku kolm kogumikku lühijutte, aforisme ja näidendeid: "Kõrvalmõjud" (Side Effects), "Sulitult" (Without Feathers) ja "Arveteklaarimine" (Getting Even).

Eesti keeles ilmuvad need ühiste kaante vahel ja pealkirja "Arveteklaarimine" all. Kirjutatud küll juba aastatel 1965-80, on Alleni proosa ometi aegumatu klassika, unikaalne oma küünilisuses ja vaimukuses, samas kergelt nukra ja kohati romantilisegi alatooniga. Alleni jaoks pole miski püha: ta lahkab vaimukalt igipõliseid teemasid, mis on jäänud kõlama ka tema filmidest: surm, jumal (või jumala puudumine), naised (või nende puudumine), intellektuaalsus, kunst, erinevad usundid jne.

Väike valik "allenisme":

· Kaldun arvama, et mu vanemad ei sallinud mind. Nad panid mu hälli elusa karumõmmi.
· Mis siis, kui kõik on vaid illusioon ning tegelikkust ei eksisteeri? (Sel juhul ma igatahes maksin oma vaiba eest liiga palju.)
· Lõvi ja vasikas võivad küll üheskoos magama heita, kuid karta on, et vasikas ei saa sõba silmale.
· Maailm jaguneb headeks ja halbadeks inimesteks. Head magavad paremini, samas kui halvad naudivad ärkveloleku aega märksa enam.
· Mitte ainult et jumalat ei ole olemas, aga proovi sa leida torulukkseppa nädalavahetustel!
· Kui ainult Jumal saadaks mulle selgesti mõistetava signaali! Näiteks kopsakas ülekanne minu nimel Šveitsi panka?
· Kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma tulevikuplaanidest.
· Surma ja seksi vahe on selles, et surra saab ka üksi ja mitte keegi ei naera su üle.
· Kahetsen oma elus ainult seda, et ma ei sündinud kellegi teisena.
· Ma ei usu elusse pärast surma. Aga igaks juhuks kannan puhast aluspesukomplekti alati kaasas.

Kiiraurik "Roland" on teel Breemenist New Yorki, suure mitmekesise seltskonnaga pardal. Reisijate keskel viibib saksa arst Friedrich Kammacher; ta on maha jätnud oma perekonna ning loobunud kõigest Euroopas, et järgneda noorele tantsijatarile Ingigerd Hahlströmile, kes sõidab sama aurikuga. Ent "Roland" hukkub ookeanil ning ainult väike osa reisijaid päästetakse, nende hulgas romaani peakangelased. Hirmsa katastroofi elamused tekitavad Friedrich Kammacheris raske hingelise kriisi, mis laheneb alles Ameerikas, kus ta satub kunstnikkude miljöösse. Uute muljete mõjul Kammacher vabaneb aegamööda oma haiglasest armastusest dekadentse tantsijatari vastu ning ühes kujur Eva Burnsiga, kes saab tema muutunud elu kaaslaseks, pöördub tagasi kodumaale.

Nobeli laureaadi laevahukuromaan koos armastuslooga.

Ana Magdalena Bach sõidab igal aastal augustikuus praamiga saarele, et külastada sinna maetud ema hauda. Need käigud toovad ajapikku kaasa vastupandamatu ahvatluse olla ühel ööl aastas keegi teine. "Augustis kohtume", Gabriel García Márqueze viimane, seni avaldamata teos, kirjutatud talle omases stiilis, on ülistus elule, naudingu püsimisele aja möödumise kiuste ning naise ihadele. Ootamatu kingitus Kolumbia nobelisti arvututele lugejatele. Gabriel García Márquez sündis 6. märtsil 1927. aastal Kolumbias Atlandi ookeani ranniku piirkonnas asuvas väikelinnas Aracatacas. 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud autor avaldas kahekümneaastaselt oma esimese jutustuse "Kolmas alistumine" ("La tercera resignación") ning alustas järgmisel aastal ajakirjanikutööd. Rohkem kui poole sajandi vältel pidas ta neid kahte elukutset, lummatuna "kirjutusmasina kibedast võlust". Tema jutustamisanne on köitnud tuhandeid lugejaid. "Maagilise realismi" suurkujuks peetud kirjanik on ise alati kinnitanud: "Minu romaanides ei leidu ridagi, mis ei põhineks tegelikkusel." Gabriel García Márqueze sulest on sündinud üks märgilisemaid narratiivseid maailmu, mis 20. sajandil hispaania keeles loodud. Ta suri 17. aprillil 2014. aastal Méxicos.

Ameerika suurkirjaniku, Nobeli preemia laureaadi üks tuntumaid romaane (1932) käsitleb mitme rööbiti jälgitava inimsaatuse kaudu Ühendriikide lõunaosa traagilisi probleeme – rassiviha, usufanatismi, minevikkupööratust, jaatades samas elu igiväärtusi.

George F. Babbitt, ameeriklane, ametilt kinnisvaramaakler, elab Kesk-Lääne suurlinnas Zenithis. Babittil on perekond, õitsev äri, palju sõpru, kuid kõige selle juures on ta ometi rahuldamatu: naise ja lastega pole tal mingisugust seesmist kokkukõla, ärielus on ta sunnitud päevast päeva toimetama väiksemaid või suuremaid pettusi, sõpradega seovad teda vaid kutsehuvid ja omavahelised olengud. Ometi pesitseb Babbitti sisemuses ebamäärane igatsus millegi parema järele. Tormav elutempo ei anna talle aga mahti endasse süvenemiseks. Lahendamatu hingelise surutise tõttu kaotab Babbitt lõpuks vaimse tasakaalu, võõrdub veel enam perekonnast ja sõpradest, püüdes ühiskondliku korra vastu mässutsemise ning armuseikluste kaudu saavutada seesmist rahu. Ent ühiskonna vastusurve on liiga tugev ja Babbitt peab tagasi pöörduma endisse ellu. Talle jääb vaid lootus, et ta poja elu kujuneb õnnelikumaks ja sisukamaks. Babbitt, hoolimata oma koomilisusest, on sügav-traagiline kuju ja Sinclair Lewisi romaan kujutab fotoaparaadi täpsusega meile sageli eeskujuks seatud ameerika olusid - tehnika võidukäiku, mis paratamatult surmab elava inimhinge.

Selles jutustuses näidatakse inimese piiritut vaprust ja salakavalat mõrtsukalikkust; meeleheitlikku võitlust vabaduse eest ja julma vägivalda; alatut äraandmist ja ustavat sõprust; jutustatakse, kui raskesti kannatasid alaheidetud maade elanikud, kui läbi nende alade läksid Batu-khaani raudsed sõjasalgad: kuidas sadade tuhandete ratsanike laviin kandis khaani nagu laastukest merelaine harjal ja paiskas ta suure Itilli jõe kaldale, kus see tõmmu pilusilmne juht pani aluse vägevale Kuldhordi riigile.

Romaan "Batu-khaan" on ajaloolise triloogia "Mongolite sissetung" teine osa.

Triloogia:
– Tšingis-khaan
– Batu-khaan
– Viimase mere poole

Vene klassiku Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel.

Jutustused:
Lask
Tuisk
Kirstutegija
Postijaam-ülem
Talutüdruk-preili

Hoogsalt ja pädevalt fabuleeritud lugu pakub nii põnevat lugemist kui ka süvaanalüüsi gangsterluse olemusest ning maffialike organisatsioonide toimimisest toona ja üldse.

Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust -- "Colomba" ja "Carmeni".

"Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda." See lause "Colombast" peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee "Colomba", saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. - Lauri Leesi

 

 

Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.

Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Teises osas ei paku Consuelole uueks koduks saanud aadliloss enam loodetud vaikset pelgupaika. Sündmuste käik mässib lauljatari jällegi keerukatesse suhetesse, mille sõlmi peab harutada aitama järjekordne põgenemine. Seekord viib ohurikas tee Viini, kuhu Consuelo rändab koos noorukese Haydniga. Järgneb rida mälestusväärseid kohtamisi ajalooliste isikutega. Nende reas ei puudu keisrinna Maria Theresia ja Friedrich II, kellega teose seiklusrikkaks paisutatud kulg peategelased lähedasse kokkupuutesse juhib. Viini õukonnaintriigide padrikus otsib Consuelo õiget rada. Tema saatuseks on alatasa ränga valiku ees seista, armastuse, kohusetunde ja muusikukutsumuse vahel piinelda. Kibedate ohvrite hinnaga püüab kangelanna sisemise selguse poole.

Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas -- keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, -- pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale.Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks -- ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.

Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas - keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, - pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale. Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks - ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.

Raamat koondab väljapaistva saksa kirjaniku, Suure Prantsuse revolutsiooni ideede kuulutaja ja eepilise ning dokumentaaldraama pioneeri Georg Büchneri (1813-1837) loomingu põhiosa: draamad "Dantoni surm" ja "Woyzeck" ning novellifragmendi "Lenz".

Charles Dickensi suurepärasest romaanist loeme Davidi raskest lapsepõlvest – lapsendamisest ekstsentrilise tädi poolt, lapsepõlvesõbra reeturlikkusest, karjääri alguse muredest, ebaküpsest noorest armastusest ning viimaks edust ja õnnest. Davidi lapsepõlve tundeline kujutamine on teinud «David Copperfieldist» ühe maailma kõige armastatuma romaani. Inglise kultuurilukku ja koguni briti mõtlemisviisi on see raamat vähemalt niisama püsivaid jälgi jätnud kui näiteks «Kevade» Eestis. Imelise sujuvusega põimub selles teoses vahetu lapsepõlveelamus ja üldinimlik lapsepõlvenostalgia, traagiline ja koomiline.