Klassika: välisautorid

Ühes O... kubermangulinna servapealses uulitsas, ilusa maja lahtise akna all istusid (see oli aastal 1842) kaks naist, üks umbes viiekümneaastane, teine päris eideke, nii seitsmekümne ringis. Esimese naise nimi oli Marja Dmitrijevna...

”Aarete saar” on üks tuntumaid seiklusjutte maailmakirjanduses. Šotlase Robert Louis Stevensoni romaan on rõõmustanud lugejaid juba üle saja aasta ning mõjutanud meie ettekujutust mereröövlitest ja aarete otsimisest.

Humoristlik jutustus aedniku argipäevast. "Hüdrandi ja vooliku abil võib kasta muide kiiremini ja nii-öelda hulgi: võrdlemisi lühikese ajaga kastame lisaks peenardele üle ka muru, õhtueinet võtva naabri perekonna, tänaval kõndijad, maja sisemuse, kõik kodakondsed ja kõige põhjalikumalt iseenda. Hüdrandist tuleval veejoal on hämmastav jõud, peaaegu nagu kuulipildujal. Te võite temaga silmapilgu jooksul maa sisse augu puurida, mitmeaastased taimed maha niita ja puudelt krooni ära rebida. Kui te pöörate vooliku vastu tuult, satute suurepärase värskendava duši alla. Ta teeb teid läbimärjaks nagu tõelises vesiravilas. Erilise mõnuga tekitab voolik endas auke, kuskil keskkohas, kus te seda kõige vähem ootate. Ja te seisate siis nagu vetejumal ülespurskavate veejugade keskel, pikk veemadu teie jalgade ümber keerdus - see on ülivõimas vaatepilt. Kui te olete siis märg nagu räägupoeg, kuulutate rahuldustundega, et aiale jätkub, ja lähete end kuivatama. See aeg ütles teie aed "Oh-eh!", neelas veejoad silma pilgutamata alla ja on jälle kuiv ning janune nagu ennegi."

André Maurois (1885-1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril (isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus), kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud. Maurois (1885-1967) loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Neist kahte tunneb ka eesti lugeja "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, see-eest aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Marois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.

Sisukord:

• Meenutuseks lugejale
• Maja
• Käokell
• Peleriin
• Kaitseingel
• Kirjad
• Ainult klaverile
• Vangi tagasitulek
• "Thanatos Palace Hotell"
• Postkaart
• Tere õhtust, mu kallis
• Kolmapäevased kannikesed
• Sa oled suur kunstnik
• Ariadne, mu õekene hea
• Kulla needus
• Ühe karjääri lugu
• Testament
• Meistri sünd
• Lahkumine
• Inimeste elu
• Vestluskunstist

Tegevuse keskpunktis on õpetlane Harvey Gotham, kelle ainsaks sooviks on istuda oma kotedžis ja uurida Piibli Hiiobi raamatut. Aga kuidas saab keskenduda Hiiobi kannatustele inimene, kelle naist süüdistatakse terroristlikus tegevuses? Kas see süüdistus vastab tõele? Siit hakkabki hargnema romaani tegevus, mis lõpuks võtab üsna ootamatu pöörde.

Kirjanik oli kõigest 25-aastane, kui avaldati tema teos "Alasti ja surnud" (1948), mis tegi Maileri peagi maailmakuulsaks. Selles raamatus kajastuvad autori kogemused Filipiinide sõjatandrilt. Lugu räägib rühmast Ameerika sõdureist, kes saadeti üht Vaikses ookeanis asuvat saart üle võtma. Romaan, mida on peetud üheks paremaks Teist maailmasõda kajastavaks teoseks üldse, kirjeldab realistlikult sõjakeerisesse sattunud meeste tundeid võõral maal. Iga tegelase olemus avatakse ükshaaval ja sügavuti. Raamatu lõpuks on lugeja kohtunud hulga erinevate ja huvitavate kangelastega, kes tegutsevad tõepärases õhkkonnas. Ameerika kirjanik Norman Mailer (1923) on tuntust kogunud ka ajakirjanikuna. Tema vastuolulised vaated Ameerika elukorraldusele on tekitanud tuliseid diskussioone. Mailer on lõpetanud maineka Harvardi ülikooli ning lõi Teises maailmasõjas kaasa nii seersandi kui ka ajakirjanikuna. Norman Mailer on pälvinud kaks mainekat Pulitzeri auhinda.

«Albisseri motiiv» (1974) on tänapäeva šveitsi kirjaniku Adolf Muschgi (sünd. 1934) kriminaalse süžeega psühholoogiline romaan dr. Peter Albisseri kummalise kuriteo ajenditest. Peategelase haiguse füsioloogiliste põhjuste otsingul jõutakse selle tegelike ühiskondlike tekitajateni, elutüdimuse juurest äärmise aktiivsuseni – inimsuse nimel.

«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.

Evelyn Waugh - 1930. aastate inglise kirjanduse enfant terrible, nüüdne kuulsus - on ise pidanud "Allakäiku ja langust" üheks oma lemmikraamatuks. Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea. Romaani erakordset populaarsust näitavad kümned kordustrükid Inglismaal ja Ameerikas.

Mõlemad jutud käsitlevad inimese piiride küsimust: „Amfiibinimeses” täiustab geniaalne kirurg Salvator oma äranägemise järgi eluorganisme ning on loonud amfiibinimese, „Maailmavalitsejas” saavutab teadlane Stirner võime kontrollida elusolendite mõtteid ja tahet.

Fernando Pessoa (1888–1935) on üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke portugali keeleruumis, aga ka terves maailmas. Ta oli nii poeet, proosakirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, kirjastaja kui ka filosoof. Eesti keeles on Pessoa loomingust ilmunud peamiselt tema luulet tutvustavad valimikud „Autopsühhograafia“ (1973), „Tubakapood“ (2009, 2022) ja „Sõnum“ (2010) ning proosateos „Rahutuse raamat“ (2022). Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

Tom Ripley on noor mees, kes tahab New Yorgis raha kokku ajada, tehes seda vahendeid valimata. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Pärast panoraamset "Sõda ja rahu" alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

Pärast panoraamset «Sõda ja rahu» alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

H. de Balzaci (1799-1850) loomingus kuulub “Antsakatele lugudele” eriline koht, sest need lood on kirjutatud renessansiajastu vabas vaimus, keele poolest aga sarnanevad keskaegsete, XV-XVI sajandi rahvajuttudega.

Jeanette on terane ja mässumeelne orb, kes kasvab üles Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnas sügavalt usklikus perekonnas. Koolis tikib ta süngeid religioosseid motosid, nädalavahetusel helistab Issanda kiituseks tamburiini ja pöörab möödakäijaid usku. Väikese Jeanette’i elu on läbi põimunud ema kummalistest vaadetest elule ja raamatutele, ja nii kasvab ka temast väga omapärane tütarlaps.
Kui Jeanette teismeikka jõuab, esimest korda armub ja oma seksuaalsust avastab, laguneb tasakaal jumalakartlikus kodus kiiresti. Jeanette’i meelekindlus oma südame hääle kuulamisel ja maailmale kuulutamisel teeb sellest unustamatu, liigutava ning ainukordse suureks kasvamise loo.

 

Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan “Apelsinid pole ainsad viljad” ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari. Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu “Why Be Happy When You Could Be Normal?” Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile

Nimeka tšehhi kirjaniku Karel Čapeki apokriivade, s.t. mütoloogilistel, piibelikel, ajaloolistel ja kirjanduslikel teemadel kirjutatud filosoofilis-satiiriliste lühijuttude kogu.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Arc de Triomphe on 414-leheküljeline romaan, mis räägib haaravat lugu arstist ja pagulasest Ravicist. Romaanis segunevad isiklikud saatusekäigud Euroopa poliitiliste ja sotsiaalsete muutustega, luues tõeliselt kaasahaarava lugemiskogemuse.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.

Prantsuse kirjaniku Andre Maurois' (1885-1967) romaan on omapärane mõtisklus armastusest ja selle keerdkäikudest. Teose 1. osas pihib romaani kangelane Philippe noorele Isabelle'ile oma suurest kiindumusest ja abielust kauni Odile'iga, kelle ta nüüd on kaotanud. 2. osas meenutab Isabelle, kellest vahepeal on saanud Philippe'i teine naine ja seejärel lesk, oma kooseluaastaid mehega, kes nii ei suutnudki vabaneda oma esimese suure kire lummusest.

Mu vanema venna juuresolekul lakkab ta olemast mu armuke. Ta ei lakka olemast, kuid ta pole mulle enam keegi. Temast saab kõrbenud maa. Mu iha kuuletub mu vanemale vennale, heidab eemale armukese. Iga kord, kui nad mul korraga silme ees on, kardan, et ei suuda seda vaatepilti taluda. Armuke hüljatakse nimelt selles nõrgas kehas, selles nõrkuses, mis täidab mind naudinguga. Venna nähes saab tast salgamist vajav skandaal, häbiaine, mida peab varjama. Ma ei suuda võidelda venna tummade käskude vastu. Ma suudan, kui jutt on väikesest vennast. Kui jutt on armukesest, olen iseenda vastu võimetu. Praegu sellest rääkides meenub taas silmakirjalik nägu, kellegi hajali ilme, kes vaatab kõrvale, kellel on mõtelda muule, kuid kes ometi - seda näeb kergelt kokku surutud lõuapäradest - on meeleheitel ja piinleb, et peab seda alatust taluma, ainult selleks, et saaks hästi süüa, kallis restoranis, mis oleks ju õigupoolest loomulik. Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. Kostab läbilõikav hirmukisa, lapsekarje.

Selle raamatu kirjutas Marguerite Duras 1984. aastal. Sellest sai tema esimene bestseller, selle eest anti talle Prantsusmaa Goncourt'i ja Ameerikas Hemingway auhind. Ta oli siis seitsmekümneaastane ja oli avaldanud umbkaudu nelikümmend raamatut - romaane, jutustusi, näidendeid, lihtsalt kirjutisi - ning vändanud ligi paarkümmend filmi. Teda teati kui stsenaariumi autorit Alain Resnais' filmile "Hiroshima, mu arm". Teati (Eestiski) tema romaani "Moderato contabile", tema filmi "India Song". Lihtlugejad tema "uue romaani" laadis kirjutistest küllap suurt ei arvanud. Asjatundjad pidasid rohkem.

Samuel Becketti sõnul oli ta "Prantsusmaa tähtsaim elav kirjanik". Ta oli elanud pika ja intensiivse elu. Surmgi oli olnud väga tihti tema ümber, lähedal. Nüüd, 1984. aasta kevadel, kirjutas ta selle raamatu. Ta oli saanud haiglast välja, oli läbi teinud ränga alkoholiravi kuuri.

Esimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan "Arrowsmith" (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.

Ivan Bunini nimi peaks eesti lugejatele juba tuttav olema, peaaegu kogu tema ilukirjanduslik looming on eesti keelde tõlgitud. Oma raamatutes kirjeldas ta vene külaelu ja vene aadli allakäiku. Tema romaanide klassikaline stiil seob teda pigem 19. sajandi vene suurte kirjanike – Turgenevi, Tolstoi ja Tšehhoviga – kui ta oma kaasaegsete modernistidega. Lisaks romaanidele ja lühijuttudele kirjutas Bunin ka luulet ja oli hinnatud tõlkijana. Pärast Vene revolutsiooni Bunin emigreerus, kuid kirjutas ka paguluses üksnes Venemaast.

Käesoleva raamatu kaante vahelt leiab lugeja neli romaani: "Küla", "Suhhodol", "Mitja armastus" ja "Arsenjevi elu".

Woody Allen on nimi, mis ei vaja Eestis tutvustamist. Ehkki siin tuntud peamiselt filmirežissöörina ja näitlejana (eesti telekanalites on jooksnud tema filmid "Annie Hall", "Manhattan", "Mehed ja naised", "Päikesepoisid", "Kõikvõimas Afrodite" jpt), on Allen leidnud tunnustust ka omalaadse kirjanikuna, avaldades kokku kolm kogumikku lühijutte, aforisme ja näidendeid: "Kõrvalmõjud" (Side Effects), "Sulitult" (Without Feathers) ja "Arveteklaarimine" (Getting Even).

Eesti keeles ilmuvad need ühiste kaante vahel ja pealkirja "Arveteklaarimine" all. Kirjutatud küll juba aastatel 1965-80, on Alleni proosa ometi aegumatu klassika, unikaalne oma küünilisuses ja vaimukuses, samas kergelt nukra ja kohati romantilisegi alatooniga. Alleni jaoks pole miski püha: ta lahkab vaimukalt igipõliseid teemasid, mis on jäänud kõlama ka tema filmidest: surm, jumal (või jumala puudumine), naised (või nende puudumine), intellektuaalsus, kunst, erinevad usundid jne.

Väike valik "allenisme":

· Kaldun arvama, et mu vanemad ei sallinud mind. Nad panid mu hälli elusa karumõmmi.
· Mis siis, kui kõik on vaid illusioon ning tegelikkust ei eksisteeri? (Sel juhul ma igatahes maksin oma vaiba eest liiga palju.)
· Lõvi ja vasikas võivad küll üheskoos magama heita, kuid karta on, et vasikas ei saa sõba silmale.
· Maailm jaguneb headeks ja halbadeks inimesteks. Head magavad paremini, samas kui halvad naudivad ärkveloleku aega märksa enam.
· Mitte ainult et jumalat ei ole olemas, aga proovi sa leida torulukkseppa nädalavahetustel!
· Kui ainult Jumal saadaks mulle selgesti mõistetava signaali! Näiteks kopsakas ülekanne minu nimel Šveitsi panka?
· Kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma tulevikuplaanidest.
· Surma ja seksi vahe on selles, et surra saab ka üksi ja mitte keegi ei naera su üle.
· Kahetsen oma elus ainult seda, et ma ei sündinud kellegi teisena.
· Ma ei usu elusse pärast surma. Aga igaks juhuks kannan puhast aluspesukomplekti alati kaasas.

Kiiraurik "Roland" on teel Breemenist New Yorki, suure mitmekesise seltskonnaga pardal. Reisijate keskel viibib saksa arst Friedrich Kammacher; ta on maha jätnud oma perekonna ning loobunud kõigest Euroopas, et järgneda noorele tantsijatarile Ingigerd Hahlströmile, kes sõidab sama aurikuga. Ent "Roland" hukkub ookeanil ning ainult väike osa reisijaid päästetakse, nende hulgas romaani peakangelased. Hirmsa katastroofi elamused tekitavad Friedrich Kammacheris raske hingelise kriisi, mis laheneb alles Ameerikas, kus ta satub kunstnikkude miljöösse. Uute muljete mõjul Kammacher vabaneb aegamööda oma haiglasest armastusest dekadentse tantsijatari vastu ning ühes kujur Eva Burnsiga, kes saab tema muutunud elu kaaslaseks, pöördub tagasi kodumaale.

Nobeli laureaadi laevahukuromaan koos armastuslooga.

Prantsusmaal elava eesti kirjaniku novellikogu. Jaks on eesti praegusaja lühiproosa markantsemaid viljelejaid.

Ana Magdalena Bach sõidab igal aastal augustikuus praamiga saarele, et külastada sinna maetud ema hauda. Need käigud toovad ajapikku kaasa vastupandamatu ahvatluse olla ühel ööl aastas keegi teine. "Augustis kohtume", Gabriel García Márqueze viimane, seni avaldamata teos, kirjutatud talle omases stiilis, on ülistus elule, naudingu püsimisele aja möödumise kiuste ning naise ihadele. Ootamatu kingitus Kolumbia nobelisti arvututele lugejatele. Gabriel García Márquez sündis 6. märtsil 1927. aastal Kolumbias Atlandi ookeani ranniku piirkonnas asuvas väikelinnas Aracatacas. 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud autor avaldas kahekümneaastaselt oma esimese jutustuse "Kolmas alistumine" ("La tercera resignación") ning alustas järgmisel aastal ajakirjanikutööd. Rohkem kui poole sajandi vältel pidas ta neid kahte elukutset, lummatuna "kirjutusmasina kibedast võlust". Tema jutustamisanne on köitnud tuhandeid lugejaid. "Maagilise realismi" suurkujuks peetud kirjanik on ise alati kinnitanud: "Minu romaanides ei leidu ridagi, mis ei põhineks tegelikkusel." Gabriel García Márqueze sulest on sündinud üks märgilisemaid narratiivseid maailmu, mis 20. sajandil hispaania keeles loodud. Ta suri 17. aprillil 2014. aastal Méxicos.

Ameerika suurkirjaniku, Nobeli preemia laureaadi üks tuntumaid romaane (1932) käsitleb mitme rööbiti jälgitava inimsaatuse kaudu Ühendriikide lõunaosa traagilisi probleeme – rassiviha, usufanatismi, minevikkupööratust, jaatades samas elu igiväärtusi.

George F. Babbitt, ameeriklane, ametilt kinnisvaramaakler, elab Kesk-Lääne suurlinnas Zenithis. Babittil on perekond, õitsev äri, palju sõpru, kuid kõige selle juures on ta ometi rahuldamatu: naise ja lastega pole tal mingisugust seesmist kokkukõla, ärielus on ta sunnitud päevast päeva toimetama väiksemaid või suuremaid pettusi, sõpradega seovad teda vaid kutsehuvid ja omavahelised olengud. Ometi pesitseb Babbitti sisemuses ebamäärane igatsus millegi parema järele. Tormav elutempo ei anna talle aga mahti endasse süvenemiseks. Lahendamatu hingelise surutise tõttu kaotab Babbitt lõpuks vaimse tasakaalu, võõrdub veel enam perekonnast ja sõpradest, püüdes ühiskondliku korra vastu mässutsemise ning armuseikluste kaudu saavutada seesmist rahu. Ent ühiskonna vastusurve on liiga tugev ja Babbitt peab tagasi pöörduma endisse ellu. Talle jääb vaid lootus, et ta poja elu kujuneb õnnelikumaks ja sisukamaks. Babbitt, hoolimata oma koomilisusest, on sügav-traagiline kuju ja Sinclair Lewisi romaan kujutab fotoaparaadi täpsusega meile sageli eeskujuks seatud ameerika olusid - tehnika võidukäiku, mis paratamatult surmab elava inimhinge.

Isak Dineseni nime all kirjutas taani kirjanik Karen Blixen.Teose "Babette'i pidusöök" tegevus toimub Norra puritaanlikus kalurikülas, kus vanatüdrukutest õdede Martine ja Philippa juurde saabub ootamatult prantsuse naine nimega Babette, kes oli sunnitud põgenema oma kodumaalt. Babette lubas õdesid peavarju eest truult teenida ja seda ta kaksteist aastat tegigi. Kui Babette võidab loteriiga, kulutab ta võidu suurejoonelise lõunasöögi valmistamisele. Lõunalauas selgub, et Prantsusmaal oli Babette olnud suur kokk. Ta pidas end suureks kunstnikuks ja säärase vapustava lõunasöögi valmistamine oli tema jaoks oma võimete näitamine – tema õnn. Paraku oli see viimane kord, kui ta seda teha sai, sest enam ei olnud kedagi, kes tema kokakunsti oleks imetlenud. Seda lugu peetakse Blixeni vastuseks oma kriitikutele."Surematu lugu" räägib vanast rikkast teekaupmehest Mr. Clayst. Ühel õhtul kuuleb Mr. Clay loo madrusest, kellele üks vanahärra lubas maksta viis gini, kui too veedaks öö tema naisega. Vanahärra soovis pärijat, kuna tal endal polnud see õnnestunud. Mr. Clay noor abiline Elishama ütles, et see lugu on väljamõeldis, mida madrused ikka omavahel räägivad, kuid mida pole tegelikult kunagi juhtunud. Fakte armastavat Mr. Clayd selline avastus ärritas ning ta otsustas selle loo tegelikkuseks muuta. Selle loo tarvis leitakse nii noor naine Virgine kui ka noor madrus. Mr Clay loodab nüüd, et madrus hakkab temaga juhtunut edasi rääkima, kuid madrus ütleb hoopiski, et sellest ei räägi ta kunagi mitte kellelegi.

Vene klassiku Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel.

Jutustused:
Lask
Tuisk
Kirstutegija
Postijaam-ülem
Talutüdruk-preili

Hoogsalt ja pädevalt fabuleeritud lugu pakub nii põnevat lugemist kui ka süvaanalüüsi gangsterluse olemusest ning maffialike organisatsioonide toimimisest toona ja üldse.

Veneetsia-Milano kiirrong seisis Verona jaamas juba kümme minutit kauem, kui oli sõiduplaanis ette nähtud. "Ja inimesed julgevad veel rääkida eeskujulikust korrast uues Itaalias," urises erumajor von Prastelny oma kupee nurgas. "Küsi ometi, Fee, mis see logelemine tähendab?" Feodora von Prastelny kasutas meeleldi igat juhust itaalia keele oskusega hiilgamiseks, ehkki ta selles polnud kuigi kaugel. Ta ajas pea aknast välja ja küsis vastu vagunit nõjatuvalt konduktorilt: "Preche non partenza?" (Miks rong ei välju?) Viibeterikkast sõnadevoolust Feodora ei mõistnud silpigi. Ta vastas: "Grazie" ja pöördus jälle isa poole: "Konduktor ütleb, et me peame teist rongi ootama."

Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.

Autori viimase romaani (1947) tegevus toimub keskaegses Hispaanias, taustaks lõõmavad tuleriidad ketseritega ja Püha Tribunal. 16-aastase Catalinaga juhtub ime, mis muudab kogu ta elu. Romaani läbivaks teemaks on armastus -- armastus Jumala, inimese ja kunsti vastu. Raamatus on suure sõnameistri Maughami irooniline ja väljapeetud kirjutamisstiil eriti nauditav.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland