Kogemuslood

Irma Kalmet oli eestlanna, kes elas Petseris ja pärast II maailmasõda Kanadas. Esiteks on see lugu ühe naise saatusest ja mööda ilma rändamisest pärast viimast suurt sõda, teiseks kirjeldus võitlusest haruldase haigusega -- Irmal diagnoositi sclerosis multiplex. Hiljem sõitis käesoleva raamatu autor Marjorie Devine Eestisse ning avastas oma sõbranna mineviku kohta mitmeid üllatavaid fakte. Paljuski on see raamat kahe naise vahelisest sõprusest.

Autor on sadade inglannade päästeingel, kes aitab neid emasid, kelle Lähis-Ida päritolu mees on nende lapsed salaja ära viinud, sest ei taha, et need kasvaksid vabameelses läänemaailmas. Ta tegutseb riski piiril, sest teda on korduvalt ähvardatud tappa ja on vangi pandud. Siiras, kaastundlik ja üdini aus lugu täis põnevaid seiklusi, ühtlasi mõtisklusi selle üle, mis võib juhtuda, kui abiellutakse teisest kultuurist inimesega.

Waris Dirie on rahvusvaheliselt tuntud modell, Revloni nahahooldusvahendite "reklaaminägu". Olles vaevalt teismeline kirjaoskamatu tütarlaps, põgenes Waris Dirie masendava elu eest Aafrika kõrbes. Kõrbenomaadi ebatavalisest teekonnast jutustab Waris oma esimese romaanis "Kõrbelill". Praegu elab ta koos pojaga New Yorgis. Samas reisib ta maailmas ringi ÜRO erisaadikuna, sõnaosava ja kirgliku inimõiguste advokaadina, seistes Aafrika naiste õiguste eest ja püüdes teha lõppu naiste suguelundite vigastamisele. Käesolev teos on Warise teine autobiograafiline romaan.

Mia Farrow lugu on jutustus raskustega silmitsi seismisest, lootusest ja julgusest; hingelisest tugevusest ja kohustustest teiste inimeste ees, kellest kõige tähtsamaks on ta pidanud oma lapsi: Mial on 14 last, neist 10 adopteeritud. Lugejad ei unusta kergesti seda tähelepanuväärset raamatut, mis püsib meie mõtetes veel kaua pärast viimase lehekülje lugemist.

"Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära," tunnistab autor käesoleva teose alguses. Mis on ühist geniaalsusel ja hullumeelsusel? Kas kirjanike ja teiste loomeinimeste – olgu nad elukutselised või mitte – mõttemaailm töötab mõnel muul viisil? Rosa Montero asetab meid peegli ette ja kaitseb iga hinna eest teistest erinemist, julgustades meid toitma oma sisemist loomingulist sädet. Rosa Montero on öelnud, et "Oht olla täie mõistuse juures" on nii mõneski mõttes tema elutöö. Selle ainulaadse, hübriidse ja liigitamatu raamatu laad on samavõrd esseistlik kui ilukirjanduslik ning tugineb lisaks kirjanduse suurkujude memuaaridele ja biograafiatele ka neuroteaduslikele uuringutele, kirjaniku enda kogemustele ja tema elavale kujutlusvõimele.

Seksikaubandus ehk naiste ja laste transportimine üle riigipiiride ja nende sundimine prostitutsioonile on orjapidamise 21. sajandi vorm. Vägivaldne ja kalk äri, mida juhivad organiseeritud kuritegelikud jõugud üle kogu maailma. Ükski seksiorjaks müüdud briti naine pole kunagi oma üleelamisi avalikkuse ees kirjeldanud – kuni tänase päevani. Lugu sellest, kuidas Sarah Forsythi peteti, orjaks müüdi ja Amsterdami punaste laternate rajoonis vangis hoiti, on dramaatiline ja veenev pilguheit rahvusvahelise seksiorjuse suletud maailma. Kuid lugu Sarah' elust, lugu tüdrukust, keda esmakordselt kuritarvitati kodus ja seejärel lastekodus ning tema vaevarohkest võitlusest ellujäämise nimel on samal ajal ka sügavalt inimlik lugu haavatavast noorest naisest ja tema meeleheitlikust pürgimisest turvatunde poole.

"Sa lahkusid vara" on erakordse helluse ja kohkumatu aususega kirjutatud raamatu autori hingeülendavast ja ülivalusast armastusest kirgliku, ainulaadse ja karismaatilise Robert Lockharti, võrratu pianisti ja helilooja, lootusetu alkoholisõltlase vastu. Nende katkendlik armastuslugu kestis kolm aastakümmet, nad liikusid vapralt edasi, tundes siiski kogu aeg kandadel Roberti alkoholismi, mille suhtes nad olid abitud ja mis mõjutas Roberti isiksust, tõi kaasa tema invaliidistumise ja lõpuks pärast raskelt kättevõidetud viit aastat kainust ka surma.

Autor avab oma armastatu traagilise haiguse tagamaad, aitab mõista selle julmust ja pöördumatuid tagajärgi nii haigele kui teda armastavatele inimestele, näitab, kui oluline on armastada ja hoolida, aidata kõik jõuvarud kokku võtta, uuesti alustada. Autori sügav otsekohesus parandab teistegi alkohoolikut armastanud inimeste haavu ja aitab paremini aru saada alkoholismist, kõigist sõltuvustest laastavaimast tõvest.

"Shantaram" põhineb suurel määral selle autori Gregory David Robertsi enda elul. Raamatu pealkiri tähendab "Jumala Rahu Inimene" ning see nimi anti teose peategelasele, Lindsay Fordi nime all esinevale mehele Mumbais. Robertsile endale määrati kõikvõimalike sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus. Tal õnnestus aga päise päeva ajal Victoria vanglast välja kõndida ning temast sai Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi.

Mumbais asutas ta tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Lisaks jõudis ta õppida ära hindi keele, veeta aega India vanglas, armuda, mängida Bollywoodi filmides ning sõdida Afganistanis.

Raamatu üheks väärtuseks peetakse inimese väärtushinnangute süsteemi järkjärgulise muutumise suurepärast kujutamist ning ka pilti, mis on raamatus maalitud Mumbai kirevast rahvusvahelisest seltskonnast. Ja muidugi India enda õhkkonda, ühiskonna eri kihte, lõhnu ja värve. Robertsit hinnatakse Indias kõrgelt ning romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Gregory David Roberts (kodanikunimega Gregory John Peter Smith) sündis 1952. aastal ning ta on endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kes põgenes Pentridge'i vanglast ja veetis pärast seda kümme aastat Indias. Heroiini hakkas ta tarvitama pärast seda, kui ta abielu karile jooksis ja ta oma tütre hooldusõigusest ilma jäi.

1990. aastal tabati ta uuesti Frankfurdis ja anti välja Austraaliale, kus ta veetis vanglas veel kuus aastat. Vanglas hakkas ta kirjutama romaani "Shantaram", mille käsikirja vangivalvurid kaks korda hävitasid. Vanglast vabanenuna lõpetas ta romaani, mis põhineb küll tema enda eluseikadel, kuid on vürtsitatud lennuka fantaasiaga. Tal õnnestus hiljem uuesti kohtuda ka tütrega ja temaga suhted taastada.

"Shantaram" põhineb suurel määral selle autori Gregory David Robertsi enda elul. Raamatu pealkiri tähendab "Jumala Rahu Inimene" ning see nimi anti teose peategelasele, Lindsay Fordi nime all esinevale mehele Mumbais. Robertsile endale määrati kõikvõimalike sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus. Tal õnnestus aga päise päeva ajal Victoria vanglast välja kõndida ning temast sai Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi.

Mumbais asutas ta tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Lisaks jõudis ta õppida ära hindi keele, veeta aega India vanglas, armuda, mängida Bollywoodi filmides ning sõdida Afganistanis.

Raamatu üheks väärtuseks peetakse inimese väärtushinnangute süsteemi järkjärgulise muutumise suurepärast kujutamist ning ka pilti, mis on raamatus maalitud Mumbai kirevast rahvusvahelisest seltskonnast. Ja muidugi India enda õhkkonda, ühiskonna eri kihte, lõhnu ja värve. Robertsit hinnatakse Indias kõrgelt ning romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Gregory David Roberts (kodanikunimega Gregory John Peter Smith) sündis 1952. aastal ning ta on endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kes põgenes Pentridge'i vanglast ja veetis pärast seda kümme aastat Indias. Heroiini hakkas ta tarvitama pärast seda, kui ta abielu karile jooksis ja ta oma tütre hooldusõigusest ilma jäi.

1990. aastal tabati ta uuesti Frankfurdis ja anti välja Austraaliale, kus ta veetis vanglas veel kuus aastat. Vanglas hakkas ta kirjutama romaani "Shantaram", mille käsikirja vangivalvurid kaks korda hävitasid. Vanglast vabanenuna lõpetas ta romaani, mis põhineb küll tema enda eluseikadel, kuid on vürtsitatud lennuka fantaasiaga. Tal õnnestus hiljem uuesti kohtuda ka tütrega ja temaga suhted taastada.

„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

Kimberly Dozieri elu muutus ühe hetkega. CBS Newsi auhinnatud reporterina oli Dozier pühendanud oma karjääri sellele, et olla uudiste edastamiseks õigel ajal õiges kohas. Kuid ühtäkki, olles kõige hullemal ajahetkel vales kohas, sai temast endast uudis, kui surmav plahvatus tabas tema meeskonda ja teade sellest levis üle kogu maailma. 2006. aasta tavaline patrull Bagdadis lõppes sellega, et Dozier lamas pärast autopommiplahvatust ühel tänaval vereloigus ning tema operaator ja helitehnik, samuti kaasas olnud kapten ja tõlk olid surma saanud. Kriitilises seisundis Dozier tuli teadvusele, kuid pidi võitlema kõigepealt ellujäämise, seejärel aga paranemise ja lõpuks tööle naasmise nimel. Autorist: Edastades väliskorrespondendina uudistekanalile CBS News Lähis-Ida sündmusi Iisraeli terroristidest kuni Afganistani sõja ja Osama Bin Ladeni jälitamiseni teenis Kimberly Dozier ära reporteri maine, kes kajastas uudiseid alati esirinnas. Iraagi sõja uudiseid edastas ta aastast 2003 kuni autopommiplahvatuses vigasaamiseni aastal 2006. Ta on saanud neli prestiižikat Gracie auhinda organisatsioonilt American Women in Radio and Television, nende seas 2007. aastal Grand Gracie auhinna töö eest Iraagis.

"Vanaisa" on ängistav lugu Picassost, sajandi suurimast geeniusest, nähtuna ühe lapse -- tema lapselapse Marina silmade läbi. 1973. aastal, kunstniku surma ajal, oli ta kahekümne kahe aastane. Ta vaikis kolmkümmend aastat. Neid aastaid oli tal vaja, et sõnastada oma kannatused ja lasta armistuda piinaval haaval. Kõige isiklikumal moel kirjutab Marina Picasso oma põhjatust valust ja sellest, milles ta on täna leidnud vabaduse -- oma lastest ja lastest teisel pool maakera. Pablo Picasso ja Olga Koklova lapselaps, Paulo Picasso ja Émilienne Lotte'i tütar Marina Picasso on sündinud 1950. aastal Cannes'is. Alates 1990. aastast on ta pühendunud humanitaartööle Vietnamis. Tema asutatud fond on ellu viinud mitmeid projekte, millest näiteks Noortekülas elab praegu üle kolmesaja orvu. Tal endal on viis last.