Kunst

Käesolev monograafia tutvustab lugejat maalija ja tarbekunstnik Adamson-Ericu loominguga, kuhu kuuluvad peale maali ja väiksemaarvulise graafika ning teatridekoratsiooni peaaegu kõik tarbekunsti harud, mida Eestis üldse on viljeldud. Teost illustreerib ligi üheksakümmend pilditahvlit, millest osa on värvilised.

Inimesena oli Adele Reindorff sirgjooneline. Ta on kasvanud ja arenenud koos oma ajaga, koos teda ümbritseva ajaga, sest ta on alati elanud avara südamega ja käinud oma kunstnikuteed lahtiste silmadega.

Eduard Heinlal on olnud pilku omaaegse kulturi jäädvustamiseks, eriti noorpõlvepäevi meenutades. Tema kirjeldused Tuhala ja Ravila mõisate aianduse kohta ei ole mitte ainult nauditavad lugeda, vaid aitavad paremini mõista 20. saj. alguse Eesti mõisakultuuri. Märkmed ärimees Johannes Jänese lillekasvatuse kohta revolutsioonilises Peterburis lisavad oma pintslitõmbeid Eesti kultuuriloo pildile. Kõike seda on kirjutaja vaadelnud inimliku kaasaelamisega. Heinla on kirjutanud oma mälestused elutarga heatahtlikkusega, milles ei puudu ei tõsimeelsust ega sõbralikku muigamistki.

Camille Claudel (1864-1943) - kuulsa prantsuse skulptori Auguste Rodin'i õpilane, abiline, kaastööline, modell, muusa ja kauaaegne armuke. Rodini kaudu teda tuntigi, sest kes oleks 19. sajandi Prantsusmaal uskunud, et naisterahvas võiks saada tõeliseks skulptoriks. Camille' saatus kujunes traagiliseks. Rodin kasutas ära ta annet ja ideid, kolmkümmend aastat tuli tal veeta vaimuhaiglasse suletuna. Sinna saatis oma tavatu õe vahepeal endale kirjanikuna nime teinud Paul Claudel - hilisem Prantsuse Akadeemia liige. Ometi mäletatakse Camille'd praegugi - eriti viimasel ajal on huvi ta vastu taas tärganud.

Pillavad värvid, paavstide ja kuningate dramaatiline ajastu – ja selle taustal ühe kõigi aegade suurima kunstniku eepiline saaga. El Greco (1541-–1614) sündis Kreeta saarel. Ta oli alles nooruk, kui saabus Veneetsiasse, et õppida maalikunsti kuulsa meistri Tiziani käe all ja õppida tundma elu maailma kõige kõlvatumas linnas. Roomas jõudis ta loomevõimu tippu, ent tema kui kunstniku ja mehe uskumatu ettemääratus sai teoks hoopis Hispaanias, selle karmi ja kirgliku loodusega ja kõrvetava päikese ning tuliste tunnete maal.

Nad kohtusid ühes okupeeritud Pariisi kohvikus. Naine oli kahekümne ühe, mees kuuekümne kahe aastane, üks algaja kunstnik, teine tuntud kunstigeenius. Nad armusid. Francoise Gilotist sai Pablo Picasso modell, armuke, viies elukaaslane ning kahe lapse ema. Oma memuaarides dokumenteerib Francoise Gilot nende kümme aastat kestnud kirgliku, ent konfliktiderohke armastusloo nii, nagu suudab üksnes naine, kes on tuttav ka mehe elu intiimse küljega ega soovi seda enda teada jätta. Raamatu ilmumise vastu otsis kõigi poolt lugupeetav Pablo Picasso abi isegi kohtust.

Põhjalikult fotodega illustreeritud ülevaade-kataloog gooti perioodi puuskulptuuridest (ehk nikerduskunstist) Eestis.

Raamat on pühendatud väljapaistvatele Prantsusmaa kunstnikele, kes tegutsesid XIX sajandi lõpul. Raamatu kangelased -- Edouard Manet, Claude Monet, Paul Cézanne, Camille Pissarro, Pierre Auguste Renoir, Edgar Degas, Vincent van Gogh, Paul Gauguin -- on inimesed, kes pühendasid kogu oma elu uute teede otsinguile ning võitlusele inimesele lähedase ja tõepärase kunsti eest. Nende kunstnike loomingu paremik on elavaks võrseks igihaljal kunstipuul. Nende looming jääb väärtuslikuks panuseks inimkonna poolt kogutud kultuuririkkuste varaaita.

See raamat asub žanritevahelisel eikellegimaal: – ta pole ei monograafia kunstnikust, ei romaan temast. Belletristlikku elementi temas siiski leidub: näiteks kujutab ta endast Jaan Koorti päevaraamatut, aga tegelikult pole Koortilt teada ühtki päevikulehekülge. Ometi koosneb tekst teatud osas Koorti enda kirjutatust: tema artiklitest ja kirjadest. Paratamatult tekkivate tühikute täitmiseks on kasutatud ajakirjandust, memuaarteoseid ja kunstiajaloolisi uurimusi. Jaan Koort oli silmapaistev maalija, rahvusvaheliseltki hinnatud kujur ning keraamik. Tuleb nentida ka tema kirjanduslikku talenti. Tema kirjades ja artiklites – viimaseid on teadaolevalt 26 – avalduvad nii humoristi kui ka lüürikuvõimed, rääkimata kirglikust võitlejahingest, mis tarbe puhul ägedate tiraadidena tema kirjutistest esile purskub. Koorti tekste on vähem üldist huvi pakkuvates kohtades kokku surutud ning mõistetavuse huvides ka ümber sõnastatud. Kus vähegi võimalik, on Koorti tekst täiel määral säilitatud. …

Sisukord: Eessõna Ürgaja kunst Mesopotaamia kunst Egiptuse kunst Egeuse kunst Kreeka kunst Etruski kunst Rooma kunst Varakristlik kunst Bütsantsi kunst Vanavene kunst Merovingide ja karolingide kunst Romaani kunst Gooti kunst Renessanss Barokk Rokokoo Klassitsism Romantism Realism Impressionism Postimpressionism JuugendstiilSümbolism Moodne kunst Naivism 20. saj. skulptuur 20. saj. arhitektuur Nõukogude kunst Kaardid ja kunstilised tabelid

Prantsuse kunstniku Paul Gauguini (1848-1903) ebatavaline ja äärmiselt traagiline elukäik, erakordselt rikas ja mitmepalgeline loominguline pärand (maal, skulptuur, autobiograafiline teos "Noa-Noa" jms.) on ajendanud kirjutama raamatuid nii kunstniku loomingu kohta kui ka puht ilukirjanduslikke teoseid. Maalitud lõuendid, mis kutsusid esile omaaegsete kunstihuviliste hulgas nii kiitus- kui ka laidusõnu, mõjuvad nüüdisajalgi sügavalt ja emotsionaalselt. Inglise kirjanik William Somerset Maugham (1874-1965) oma romaanis "Kuu ja kuuepenniline" (1919), mis tõi raamatu autorile suure kuulsuse, jutustab tagasihoidlikus kiretu vaatleja maneeris maalikunstnik Charles Stricklandi keerulisest käekäigust. Teose sündmustiku põhifaktid on võetud autodidaktist prantsuse kunstniku Paul Gauguini biograafiast, kust autor on teose kirjutamiseks ilmset inspiratsiooni saanud. Piiritust loomisihast tingitud ja küllaltki kalli hinnaga langetatud otsus ennast küpses elueas jäägitult maalikunstile pühendada, loobumine eduga kroonitud börsimaakleriametist, lahtiütlemine majanduslikust kindlustatusest, varaka mehe soliidsest seltskondlikust positsioonist, lahkuminek perekonnast ja põgenemine Euroopa tsivilisatsiooni eest Lõunamere troopilisele saarele -- Tahiitile, kus kunstniku varasest noorusest saadik kaasaskantud unelmad, lõunamaise looduse erksad ja põletavalt lõõmavad värvid, tsivilisatsioonist puutumata looduslapsed ja nende elulaad ajendasid looma ohtralt lõuendeid, millel on kunstniku loomingu hulgas kõige suurem väärtus ning mis rajasid uusi teid kunstis ja purustasid akadeemilisi kaanoneid, -- kõikidel nendel faktidel on otsene seos Paul Gauguini eluloo ja loomingulise käekäiguga. Romaanis "Kuu ja kuuepenniline" on Maugham vastandanud ohjeldamatu, ent loomisinstinkti ees jõuetu oleva kunstniku väikekodanlastele, kes ei ole võimelised mõistma suurt kunsti ega tõelist ilu. Sest kunstiloomingu maailm ja kodanliku praktitsismi ning kaine arvestuse maailm asuvad teineteisest niisama kaugel kui kuu ja kuuepennine münt. Raamatus on toodud kaheksa reproduktsiooni Gauguini loomingust.

Igal rahvusel on oma aiaideaal. Itaallased rajasid oma villade aiad juba Rooma keisrite aegadel Vahemere kallaste mägistele nõlvadele. Kuulsuse saavutasid nende renessanssajastu terrassaiad, kus igihaljastest taimedest musterparterid, skulptuurid ja kõige imepärasemad vesiehitised veel tänaseni külastajaid vaimustusse viivad. Itaallaste ideaaliks oli luu aed, mis poleks aldis aja muutumistele. Voolata ja muutuda võis seal ainult vesi. … Missugune on eestlaste aiaideaal? Kas paganlikest esivanematest austatud püha salu või keskaegseste bürgerite ja vabameeste roosiaed või hoopis mõisa kunstkärnerite ja aiapoiste hooldatud iluaed ja park? Aiakunst, kõigist inimkätega loodud kunstiliikidest omapäraseim, süntees elusloodusest ja inimtunnetusest, on ühiskonnas leidnud ruumi edukaks arenguks vaid siis, kui teda on kaitsnud rahu ja väetanud jõukus. Teie ees on raamat mehest, kelle elu ja töö oli pühendatud aedadele ja parkidele. Tema tegevus siinses regioonis langes aega enne kahte viimast suurt sõda, kus rohkem kui kahesaja rahuaastaga oli aiakunst jõudnud õitsele puhkeda ja tänu Georg Kuphaldti taolistele entusiastidele maailmatasemele tõusta. Võib-olla ärgitab see raamat meid otsima ja leidma oma aiaideaali, vaatama lahtiste silmadega loodust ja elu enda ümber, mitte unustama seda, mida me kord juba olime saavutanud.

Elulooromaan Leonardo Da Vinci elust

Ants Laikmaad kunstnikuna teavad kõik, kuid kirjamehena üpris vähesed. Tema kirjanduslik pärand on laiali pillatud paljude ajalehtede ja ajakirjade veergudele mitmete aastakümnete jooksul. Kuid see pole sugugi vähem huvitav kui tema kunstiline looming. Millest ta siis on kirjutanud? Kõigepealt on ta Vilde kõrval meie viljakamaid ja kaalukamaid reisikirjanikke. Mõlemad olid kaasaegsed ja mõlemad suured matkajad - küll vabatahtlikult, küll sundkorras. Ja mõlemad on osanud maailma näha oma silmadega ja kirja panna oma sulega. Laikmaa pole kirjeldanud ainult kaugeid maid, vaid niisama huvitavalt ka oma kodunurka, seal elanud inimesi ja nende tegemisi. Ta on jäädvustanud huvitavaid rahvatüüpe mitte ainult joone ja värviga, vaid ka kirjasõnas. Ta on sõna võtnud aktuaalsete päevaprobleemide kohta, polemiseerinud, rünnanud ja ennast kaitsnud ja kirja pannud mälestusi oma vaheldusrikkalt eluteelt. Ott Kangilaski. Raamat on illustreeritud rohkete mustvalgete fotode ja värvitahvlitega Laikmaa loomingust.

Autorilt: "Käesolev jutustus sai algimpulsi Amandus Adamsoni vanema tütre Corinna Tammpere suulistest ja kirjalikest mälestuskildudest. Ilma nendes esinevate nimede ja pisiseikadeta olnuks mõnegi lõigu, iseäranis Itaalia olusid käsitlevate peatükkide kirjapanek märksa raskem. Kasutatud on ka kujuri abikaasa Eugenie Gertrud Adamsoni ülestähendusi, mis leiduvad Tartu ja Tallinna kunstimuuseumides, Amandus Adamsoni enese kirju ja ajalehtedes ning muuski trükisõnas ilmunud kirjutusi. Jutustuses pole fiktiivseid tegelasi, kuid aimamisi kirjapandud ütlemisi ja olukordade kirjeldusi on. Fictio cedit veritati..."

Toulouse-Lautrec langes juba eluajal korduvalt tema kohta levinud lugude ohvriks. Paremini kui keegi teine oskas ta teeseldud muretu naeru taga kibestust näha. Ta ei lasknud end iialgi petta ei inimestest ega asjadest, kõige vähem aga suutis ta petta iseennast. Tema elu oli draama, lühike tragöödia, mille ta täie teadmisega, kuid niivõrd diskreetselt ja lausa õudusega igasugust kaastunnet vältidides lõpuni mängis (eks olnud põlatud kääbus sõna otseses mõttes kõrgaadlik), nii et isegi lähimad sõbrad alati ei aimanud ta hingevalu ja kibedust. Vaevalt on keegi kunagi oma saatust nii selgesti mõistnud ja seda nii kainelt läbi elanud kui Toulouse-Lautrec.

Paljud füüsikud, insenerid, ärijuhid ja poliitikud on järeleandmatult kindlad, et Uri Gelleril on erakordsed võimed. Ent kas ta on ikka tõeline müstik, prohvet ja paranormaalne isik? Või on ta hoopis Houdini-järgse ajastu suurim artist -- hiilgav petis, kes on vedanud maailma ninapidi rohkem kui kolmkümmend aastat? Sündinud vaeses iisraeli perekonnas, on Geller painutanud lusikaid kolmandast eluaastast saati. Ta ilmutas kogu lapsepõlve jooksul üha uusi hämmastavaid meediumivõimeid. Need andsid talle võimaluse teha karjääri USA sõubisnises, neid võimeid kinnitas mainekas ajakiri Nature ning nende tõttu astusid temaga kontakti nii LKA kui ka Mossadi luureülemad. Selles esimeses ühe meie ajastu mõistatusliku isiku laiaulatuslikus biograafias on Jonathan Margolis avastanud vastupandamatuid tõendeid sellest, et Uri-poiss võib tõepoolest olla see, kes ta on oma toetajate väidete järgi... Jonathan Margolis on ajakirjanik, kes kirjutab pidevalt Londoni ajalehtedele Evening Star ja Guardian. Samuti on ta Euroopa kaastöötaja ajakirjale Time ning viie juba ilmunud ja erakordselt eduka biograafia autor. Käesoleva teose kirjutamise ajal hävisid tal kaks kassettmakki ja kõigest üksainumas lusikas.

"Vanaisa" on ängistav lugu Picassost, sajandi suurimast geeniusest, nähtuna ühe lapse -- tema lapselapse Marina silmade läbi. 1973. aastal, kunstniku surma ajal, oli ta kahekümne kahe aastane. Ta vaikis kolmkümmend aastat. Neid aastaid oli tal vaja, et sõnastada oma kannatused ja lasta armistuda piinaval haaval. Kõige isiklikumal moel kirjutab Marina Picasso oma põhjatust valust ja sellest, milles ta on täna leidnud vabaduse -- oma lastest ja lastest teisel pool maakera. Pablo Picasso ja Olga Koklova lapselaps, Paulo Picasso ja Émilienne Lotte'i tütar Marina Picasso on sündinud 1950. aastal Cannes'is. Alates 1990. aastast on ta pühendunud humanitaartööle Vietnamis. Tema asutatud fond on ellu viinud mitmeid projekte, millest näiteks Noortekülas elab praegu üle kolmesaja orvu. Tal endal on viis last.