Kunst ja arhitektuur

"Mir Iskusstva" oli vene kunstnike rühmitus või ühing, mis tekkis 19. sajandi lõpul ja sai tuntuks samanimelise ajakirja ning näituste kaudu. Ühing kuulutas oma eesmärgiks otsida kunstis uusi teid ning lõi lahku vene kunsti juhtivatest jõududest peredvižnikutest ja Kunstide Akadeemiast. Rohkete illustratsioonide ja reprodega raamat annab ülevaate rühmituse tegevusest ja selles tegutsenud kunstnike loomingust.

Kunstiajaloolase Tiiu Talvistu (1955–2020) kirjutatud monograafia "Ado Vabbe. Wunderbar" annab põhjaliku ülevaate Vabbe loomingulisest tegevusest ja eluloost, mis ulatus ühest sajandist teise – kunstnik oli tunnistajaks kahele maailmasõjale ja ühiskondlike olude drastilisele muutusele. Lisaks rikkalikult illustreeritud artiklile sisaldab raamat mahukat reproduktsioonide plokki ja teoste kataloogi, biograafiat ja mitu lisa. Paljud Vabbe teosed on reprodutseeritud esmakordselt.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019). Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka. 1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus. Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee. Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Jean Effel elab Pariisis. Oma vaimulaadi, huumorimeele ja kiindumuste põhjal on ta ehtne pariislane. Tema tunneb ja armastab oma kodulinna. Ta joonistustel saab Pariis elavaks, arhitektuurilised mälestusmärgid muutuvad tummadest tunnistajatest sündmuste kaasosalisteks. Eiffeli torn kord veedab aega väikese pariislase seltsis, ujutades laevukesi Seine'il, kord rebib vihaselt puruks paberilehe Pariisi kokkuleppega. Võiduvärav Etoile'i väljakul viskab välja vihatud ameerika kindral Ridgeway. Linnad ja provintsid muutuvad kunstniku sule või pintsli läbi lõbusateks viinamarjakasvatajateks ja punapõselisteks kangruteks, nad naeratavad meile nagu head tuttavad.

Raamat kaasneb näitusega "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis (07.10.2022‒12.03.2023). Näitus "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis ja käesolev raamat toovad vaataja ette käekottide saja aasta pikkuse loo. Tutvustatakse iga aastakümne märgilisi käekotte ning vaadeldakse, kuidas on aja jooksul muutunud nende stiil, laad, funktsioon ja materjal. Käekott kui üks püsivamaid aksessuaare peegeldab hästi naise rolli muutust ühiskonnas. Väljapanek uurib ka popkultuuri ja -muusika ning kuulsuste mõju käekotimoele. Näha saab nii nostalgilisi ja tugevalt oma ajastu märki kandvaid kotte kui neidki, mis on kujunenud ihaldusväärseks ajatuks klassikaks. Väljas on mudelid kottidest, mille on kuulsaks kandnud Grace Kelly, Jacqueline Kennedy, printsess Diana ja teised moeikoonid.

2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast. Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd. Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Raamat kaasneb näitusega "Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary" Kumu kunstimuuseumis (18.11.2022–09.04.2023). Näitus ja käesolev raamat on esimene teemapõhine sissevaade Baltimaade ühte huvitavamasse kunstikogusse Vitols Contemporary, mis keskendub Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegsele kunstile ja kuhu kuulub ligi 1000 teost enam kui 150 autorilt. Kollektsionääride Irina Vītola ja Māris Vītolsi sõnul on kogu ajendatud nende huvist Ida- ja Kesk-Euroopa regiooni sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste vastu pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal. Samuti tõstavad nad esile piirkonna kultuurilist mitmekesisust. Raamatust saab lugeda intervjuud Irina Vītola ja Māris Vītolsiga, Maarja Kangro novelli ja Tanel Randeri esseed ning see sisaldab ka näitusel eksponeeritud teoste kataloogi. Kunstnikud: Viktor Alimpijev, Vladimir Arhipov, Jānis Avotiņš, Matei Bejenaru, Blue Noses Group, Vajiko Chachkhiani, Kristaps Ģelzis, Dmitri Gutov, Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė, Rasa Jansone, Jānis

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017). Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele. Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje. Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” (G. Perec, tlk A. Saar)

Kunstnikuna oli Arnold Akberg peamiselt iseõppija, kuid täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Riigi Kunsttööstuskooli õhtukursustel. Sooritas 1927. aastal Sihtkapitali Valitsuse toel õppereisi Berliin ja Pariisi. Ta oli 1924. aastast Eesti Kunstnikkude Rühma liige. Aastatel 1924–1930 kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse. Akberg viljeles järjekindlalt kubismi, tema maalidel on selge kompositsioon ja tundlik koloriit.

Käesolev raamat ei nõua lugejalt varasemaid süvateadmisi konserveerimisest, küll aga püüab tekitada huvi kultuuripärandi säilitamise vastu. Raamat on mõeldud eelkõige konserveerimise eriala üliõpilastele ja magistrantidele, aga samuti kõigile kultuuripärandi säilitamisega tegelevatele inimestele, kellel on kohustus, vajadus ja soov tagada Eesti kultuuripärandi säilimine tulevastele põlvedele.

Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019). Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel. Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Kataloog kaasneb Kadrioru kunstimuuseumi näitusega " Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst " (15.06.–13.10.2019). 15. juunil 2019 tähistatakse Eesti ja Taani jaoks olulist ajaloosündmust – Lindanise lahingut, mis Eestile tähendab Tallinna esmakordset kindlat mainimist kirjalikes allikates ja Taanile on see rahvuslipu Dannebrogi sündimise legendaarne hetk. Kadrioru kunstimuuseumi näitus avab Dannebrogi 800. aastapäeva piduliku sündmusteprogrammi. Näitus toimub koostöös Taani Riikliku Kunstimuuseumiga. Tegemist on Eestis esmakordse taani kuldaja kunsti nii ulatusliku väljapanekuga, mis sisaldab mitmeid Taanis väga tuntud ja enamasti Taani Riikliku Kunstimuuseumi püsiväljapanekus asuvaid teoseid. Traditsiooniliselt kutsutakse taani kunsti kuldajaks perioodi 19. sajandi algusest kuni keskpaigani, mis riigile tervikuna oli üks rängemaid – sõdade käigus kaotati asumaad ja territooriumid Norras, Põhja-Saksamaal jm. Samal ajal aga toimus võimas rahvusliku enesemääratluse protsess, kus kunst mängis äärmiselt olulist rolli. Taani kuldaja meistrite maalid määratlesid rahva jaoks kõige olulisemad pidepunktid – loodus, inimene ning Taani ajaloo hiilgeaegadega seotud lossid, kindlused jt mälestised. Ja kõige tähtsamaks muutus kunstnike jaoks valgus – eriliselt helge, kristalselt selge, rõõmsat ja pidulikku tunnet tekitav valgus. Taani Riiklik Kunstimuuseum on üks mõjukamatest muuseumidest Taanis ning kuulub Euroopa olulisemate kunstimuuseumide hulka. Muuseumi kollektsiooni aluseks on Taani kuninglik kunstikogu, mida on alates muuseumi asutamisest 1896. aastal pidevalt täiendatud.

Valdav osa säilinud Tallinna dekoratiivsetest sepistest on tihedalt seotud arhitektuuriga. Kirjutised Eesti arhitektuurist aga ei käsitle tavaliselt sepise dekoratiivset tähtsust ega omista sepisele arhitektuurielemendina suuremat tähelepanu. Sepisdetaile mainitakse enamasti vaid möödaminnes. Siinkohal on seotud ülesandeks süstematiseerida materjal ja välja selgitada Tallinna dekoratiivse sepise arengukäik.

Raamat kaasneb samanimelise näitusega Kadrioru kunstimuuseumis (24.10.2015–13.03.2016) ja käsitleb baltisaksa kunstielu ühte kõige inspireerivamat ja rahvusvahelisemat hetke, kui Eestimaale jõudsid silmapaistvad meistrid ja valgustusideed. Eesti mõtteloos tähendab 18. ja 19. sajandi vahetus kohalike publitsistide ühiskonnakriitilisi sõnavõtte ja estofiilia algust, arhitektuuris klassitsistlike mõisahäärberite ja inglise maastikuparkide rajamist. Siinses kujutavas kunstis on seda aega aga põhjust nimetada vendade Kügelgenide ajastuks. Saksa, Vene ja Balti kultuurimälus on von Kügelgenid tuntud ja teenekas sugupuu, kust pärineb mitmeid olulisi kunstnikke, kirjanikke ja haritlasi. Sellele loomingulisele dünastiale panid aluse vennad Franz Gerhard (1772–1820) ja Karl Ferdinand (1772–1832) von Kügelgen. Vendade kunstnikukarjäär algas Saksamaal Koblenzis ja Bonnis, sai täiendust kunstimetropolis Roomas ning puhkes õide Euroopa idaäärel – Riias, Tallinnas ja Peterburis. Käesolev näitus ja raamat keskenduvad vendade Kügelgenide sidemetele Eestiga, näidates neid pöördelise tähtsusega meistritena Balti kunstiloos. Vennad Kügelgenid tõid Eesti- ja Liivimaa portreekunsti ja maastikumaali valgustusaja väärtused ning uue kunstilise taseme, kuid tõstsid siinmail ka kunstnikuameti staatust tervikuna.

TASKA - see on kunstnik, ühiskonnategelane, tööstur, TASKA - see on kolmkümmend aastat eesti professionaalset nahkehistööd, TASKA - see on kvaliteet. Need viis tähte jäävad igaveseks tähistama eestipärase nahkehistöö sündi, nad jäävad märkima elutööd, mis sihipärase tegevuse viljana jõudis rahvusvahelise tunnustuseni. Need tähed ei tähista üksnes ühe kitsa ala põhjalikku tundmist, üksnes kroone lugevat ärimeest või uusi kontakte otsivat töösturit, need ei tähista ainult harukordset talenti, mille realiseerimisest sai lõppkokkuvõttes eesti rahvusliku käsitööala - nahkehistöö visiitkaart. Nendes peitub eestlasesse kodeeritud töökus, järjekindlus, tagasihoidlikkus ja energia, hea materjalitunnetus, maitsekultuur ja rahuldus õnnestunud tööst.

Elulugu ilmestavad värvilised maalide reproduktsioonid. Sisukord: Suguvõsa. Lapsepõlvekodu Varane noorus Berliini-periood. "Elu friis" Munchi olemus Lõuendi ees Munchi maastik Naine ja surm. Laibalehk Eraklane Suhtumine piltidesse Hinnad ja pildikogud Suhted teiste kunstnikega Ekely "Kuldsed" aastad Viimased eluaastad Munchi looming Aastaarve Edvard Munchi elusündmustest Reproduktsioonide nimestik Tooteinfo KKK

Solnessi Arhitektuurikirjastus on Eesti arhitektuuriaasta kogumikku välja andnud aastast 2002. Käesolev raamat on sarja üheksas köide ning siia on kogutud 2010. aastal valminud parimad majad, interjöörid ja maastikuarhitektuuri objektid. 2010. aastal valmis varasemast oluliselt vähem büroohooneid ja elamuid, küll aga esitati Eesti Kultuurkapitali (KULKA) arhitektuuripreemia kandidaadiks tavatult suur hulk eramaju. Selles kogumikus näeb eramutest siiski vaid ühte, kuna enamikku neist on kajastatud juba 2009. aasta Veneetsia biennaali näituse kataloogis "100 maja". Seekordse raamatu tekstid on esitatud intervjuu vormis, mis tundus mulle kõige ehedam ja ausam. Raamatu eesmärk on tutvustada 2010. aasta parimaid arhitektuuriobjekte, rääkida nende konspetsioonidest ja pisut ka tagamaadest. Kes suudaks seda paremini teha kui objekti looja? Algatuseks aga annavad oma hinnangu raamatus kajastatud objektidele neli KULKA žüriiliiget: Epp Lankots, Laila Põdra, Eva Hirvesoo ja Tiit Sild. Margit Mutso

Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi koostööna valminud mahukas raamat, mis annab põhjaliku ülevaate Teise maailmasõja ajal Eestist põgenikena lahkunud ja võõrsil oma tööd jätkanud eesti kunstnikest. Raamat võtab kokku kunstiajaloolaste pikaajalise ja põhjaliku uurimistöö tulemused, mille eesmärk oli koguda ja kaardistada väliseesti kunstnike loomingut. Uurimisprojekti raames toimusid aastatel 2010–2011 ka suured samanimelised ülevaatenäitused Kumu kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis.

Kroonika sisaldab tähtsamaid ja iseloomulikumaid fakte Eesti kunstielust alates rahvusliku kunsti sünniperioodist 1860-ndail aastail kuni nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. a. suvel. Koostamisel on püütud tugineda võimalikult tolleaegsele allikmaterjalile - perioodikale ja kataloogidele.

Sissejuhatus Seni ilmunust Kunstist ja kunstikäsitusest 19. sajandi lõpuaastail Kunstist ja kunstikäsitusest aastail 1900-1914 Kunstist ja kunstikäsitusest aastail 1914-1916 Lõpetuseks Über die estnische Kunst und Kunstauffassung seit der Jahrhundertwende bis 1916 Register

Konverents prof. Voldemar Vaga 100. sünniaastapäeva tähistamiseks Tallinnas 21.−22. okt. 1999.

Kogu Eesti kunstiteadusel lasub professor Voldemar Vaga kiivas vaim. 1999 tähistas kunstikantseliit pidulikult kunstiteaduse eriala elavaks kehastuseks peetud Vaga 100. sünniaastapäeva. Tema endised õpilased ja need, kes end Vaga traditsioonide jätkajaiks peavad - neid, kes seda ei tee, on raske leida, sest Vaga määratu haare ulatub aegade algusest tema enda valikulise kaasajani - esinesid konverentsil ettekannetega ja viimaks, pea kolm aastat hiljem, on need jõudnud Kunstiakadeemia Toimetiste pehmete kaante vahele.
Põhjalikumat ülevaadet pakub kogumik kullassepakunstist, juugendarhitektuurist, 20. sajandi arhitektuuriuuringust, kollaboratsionismist Nõukogude okupatsiooni esimestel aastatel ja feministlikust kunstikirjutusest, millele pani 1939. aastal aluse Alfred Vaga. Muu hulgas käsitletakse ka kunstikirjutuse meetodeid ning teooria ja ideoloogia vahelisi ebakõlasid.

"Eesti linnud vesivärvides" on koolitööst sündinud austusavaldus maalikunstile ja linnuriigile. Eesti linnud on meie ümber looduses, taevas, koduaias ja isegi kesklinnas. Nüüd on nad oma rändega jõudnud vesivärvide maailma ja pesitsevad mõnusalt selle raamatu kaante vahel. Noore talendi Marie Martine Luppi maalid viiekümne kaheksast linnust ei ole ainult kaunid ja elavad, vaid annavad ka hea võimaluse Eesti linde paremini tundma õppida. Maalide autori Marie Martine Luppi Parksepa keskkooli 8. klassis kaitstud loovöö pälvis ETA riikliku teadustööde konkursi 1. preemia põhikooli astmes ning ka Eesti Kunstiakademia eripreemia. Lisaks on Mariet tunnustatud Ilon Wiklandi preemiaga ning selle aasta vabariiklikul kunstiolümpiaadil sai ta 1. koha.

Artiklite kogumik tutvustab Johann Köleri 150. sünniaastapäevale pühendatud teaduslikul konverentsil Tallinnas ja Tartus 1976. a. esitatud ettekandeid. Sisu: Johann Köler ühiskondliku võitlejana J. Köleri ja C. R. Jakobsoni koostöö Johann Köleri koostöö läti ühiskonnategelase Krišjanis Valdemarsiga J. Köleri varasest portreeloomingust Johann Köleri kodumaa-ainelised teosed Johann Köleri esimene välisreis aastatel 1857-1862 Johann Köleri joonistused ENSV Riikliku Kunstimuuseumi kogudes Johann Köleri tegevus freskomaalijana Johann Köleri biograafia Rjazani lehekülgi J. Köleri käsitlus eesti ajakirjanduses 19. sajandil Eesti ajakirjandus Johann Köleri postuumsest näitusest Reproduktsioonid Резюме Список репродукций Summary Reproductions Tahvlid I-XVIII Tahvlid XIX-XXVI

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse … Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi. Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele. Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

Paljude reproduktsioonidega erinevatelt kunstnikelt. Palju fotosid ja pilte.

Koos nõukogude rahva majandusliku heaolu pideva kasvuga areneb meie inimeste kodukultuur ja täiustub maitse. Seepärast on kommunistlik partei ja Nõukogude valitsus seadnud kergetööstuse ette vastutusrikka ülesande -- parandada toodete kvaliteeti ja laiendada nende sortimenti. Käesolev propagandistlik üllitis on täiendatud rikkaliku pildimaterjaliga.

Käesolev album annab ülevaate eesti raamatugraafika arengust XIX sajandi lõpust XX sajandi keskpaigani. Albumisse on koondatud 486 reproduktsiooni eesti raamatugraafika paremikust. Eestikeelsele tekstile on lisatud resümeed, nimestikud ja annotatsioonid eesti raamatugraafikute kohta vene, saksa ja inglise keeles.

Teos annab ülevaate eesti raamatu välise külje arengust, alustades esimestest trükiväljaannetest kuni nõukogude perioodini. Uurimuse põhialaks on aastad 1920-40, millal mitme maa graafika ja raamatukunsti kogemusi ühendades kujunes täiesti rahvuspärane eesti raamatugraafika. Vaadeldakse eesti raamatukunsti mitmesuguseid suunitlusi jutustavast realismist kubismi ja konstruktivismini, antakse ülevaade kogu tolleaegsest raamatukunstnikkonnast. Teos on rikkalikult illustreeritud vastava näidismaterjaliga.

Monograafia "Eesti rahvavaibad" on nii mõneski mõttes erinev meie senisest rahvakunstipärandit käsitlevast kirjandusest. Eesti rahvakunsti uurimise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamisega tegelevad etnograafid. Viimaste seisukohad on vajutanud selle ala kirjandusele ka oma erialalise pitseri. See väljendub muuhulgas rahvapärase terminoloogiaga seotud küsimuste erilises aktsenteerimises, tööriistade, töövõtete või dekoori nimetuste, samuti kommete ja tööprotsesside üksikasjalikus jälgimises meie maa kihelkondade või maakondade järgi. Samas jääb materjali ajalooline ja esteetiline analüüs tahaplaanile. Viimane raskendab aga suuremate kunstiajalooliste üldistuste tegemist.

Raamatus antakse ülevaade tuletornidest ja nende ajaloost kaugest minevikust alates. Eesti tuletornide kirjeldus algab XVI sajandist ja ulatub kaasaega. Tuuakse huvitavaid andmeid meie ranniku sadamatest, päästejaamadest ja merendusala inimestest.

Valitud artiklid aastatest 1991-2000 peegeldavad muutusterohkeid 1990ndaid. Rõhuasetus on kineetilisel, video ja interaktiivsel kunstil.

Värviraamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma" (22.03.–08.09.2024). Eestis sündinud, ent suure osa oma elust Itaalias ja Šveitsis elanud baltisakslane Elisàr von Kupffer (1872–1942) ehk Elisarion oli visionäär, värvikas isiksus ja mitmekülgne looja. Oma maalidel lavastas ta ennast sageli autoaktina, provotseeris alastusega ja hägustas teadlikult sugude piire.