Loodus

MTÜ Loodusajakiri käivitas uue raamatusarja Looduse Raamatukogu. Aastal 2012 ilmub neli järgmist raamatut. Raamatusari toetub ajakirjades Eesti Loodus, Horisont, Loodusesõber ja Eesti Mets aastate jooksul pikemat käsitlust leidnud teemadele. Raamatu "Aasta puud" koostaja Ann Marvet: "Taasiseseisvumise esimese kümnendi isamaaliste meeleolude ajel sugenes muude algatuste kõrval soov valida oma rahvuslinnu, -lille ja -kivi kõrvale ka rahvuspuu. Ajakirja Eesti Loodus lugejate lemmikuiks osutusid kadakas, kuusk, mänd ja pärn, ent lõplikku valikut teha oli raske. Ja siis, 1995. aastal, soovitas professor Viktor Masing rahvuspuu asemel järgida põhjanaabrite eeskuju ning valida igal aastal üks puuliik – puude perekond, et sellega lähemalt tuttavaks saada. Esimene aasta puu (1996) oli kadakas, temale järgnesid kuusk (1997), tamm (1998), kask (1999), pihlakas (2000), mänd (2001), pärn (2002), vaher (2003), lepp (2004), haab (2005), paju (2006), saar (2007), jugapuu (2008), sarapuu (2009), toomingas (2010) ning perekonnakaaslased jalakas ja künnapuu (2011)." Raamatu "Aasta puud" 1. osa ilmus 2011. aasta juunis, mis käsitles aasta puid 1996–2002. Raamatu 2. osas leiate aasta puud aastail 2003–2011. Iga puu – puude perekonna kohta on raamatus üks pikem ja paar-kolm lühemat artiklit, mõned pildilood – huvitav pilt seletava tekstiga – ning lõpuks n.ö viitelood sisukatest artiklitest, mida kuidagi ei õnnestunud kokku suruda. Väljapääsuna sai nopitud neist mõned huvitavad faktid ning lisatud täisviide artiklile Eesti Looduses – lugejaile, kelles kirjapandu uudishimu äratas.

Raamatus käsitletakse lühidalt agrokeemia arengut ja taimede toitumist. Üksikasjalikumalt peatutakse mineraalväetiste tootmisel ja omadustel ning nende toime ja kasutamise iseärasustel. Lähemat käsitlemist leiavad ka orgaanilised väetised ning lubi- ja bakterväetised. Esitatakse kokkuvõtlik ülevaade väetustööde mehhaniseerimisest. Selgitatakse väetussüsteemi koostamise põhialuseid ja tuuakse lühike ülevaade agrokeemiateenistusest.

Huvitav arutelu inimese alateadvuse evolutsioonilise päritolu üle. Autor on pikka aega elanud keset Aafrika ürgloodust ning jälginud lähedal elutsevaid tšakmapaaviane. "Me alustasime ilma ühegi kinnistunud arusaamata ja meil polnud ühtegi teooriat, mida oleks tulnud tõestada. [---] Tšakmapaavianide mentaalsed protsessid on niivõrd sarnased inimeste omale, et tegelikult osutus võimatuks neid kriitiliselt uurida ilma igapäevast inimeste kogemust justkui standardit aktsepteerimata."

"Mõte elust on inimesele ikka lähedasem olnud kui mõte surmast. Elada tahaks inimene veel pärast surmagi. Kuidas just, seda päriselt ei tea, aga ilus peaks see elu maiste vintsutuste järel olema kindlasti. Selles raamatus jäädvustatud ajamustrid hakkasid kujunema ammuilma enne seda, kui on tehtud need pildid. Enne pidi ju aeg kujundama pildistaja. Vaadake neid pilte kui märke ühe kunagise metsarahva ilutunde võimalikest lätetest. Neid võib võtta kui austusavaldust väärtustele, mille hääbumise tunnistajaks on minu põlvkond." Fred Jüssi, autor Pildiraamatus jäädvustatud ajamustrid hakkasid kujunema ammuilma enne seda, kui on tehtud need pildid. Enne pidi ju aeg kujundama pildistaja. Ilutund kunagise metsarahva võimalikest lätetest. Austusavaldus väärtustele, mille hääbumise tunnistajaks on autori põlvkond.

Raamatus antakse ülevaade akvaariumi ajaloost, räägitakse esimestest akvaristidest, tutvustatakse lugejat vee füüsikaliste ja keemiliste omadustega. Asjahuviline loeb veeorganismide hingamisest, nende suhtumisest vees sisalduvatesse sooladesse, valgusesse jne. Hea käsiraamat kõigile elusloodusest huvitatuile, eriti akvaariumisõpradele.

Akvaarium on üheks praktiliseks vahendiks ja miniatuurseks laboratooriumiks looduse murdosa aastaläbiseks jälgimiseks ja tundmaõppimiseks ning on lüliks mitšuurinliku bioloogiaõpetuse ahelas, mis lubab metoodiliselt tunnetada teid loodusseaduste olemusse tungimiseks, et neid allutada ning juhtida inimesele vajalikus suunas. "Akvaariumi" koostajad tahavad omapoolse panusena kaasa aidata loodusesõpradele, akvaristidele, et nad võiksid kasutada akvaariumi seadistamiseks mõningaid näpunäiteid ja et see huvitav ala meil leviks lasteasutustes, koolides, isegi tervishoiuasutustes, noorte õppe- ja kasvatusvahendina, aga samuti oleks meie kodude kaunistuseks osakesena suvisest loodusest põhjamaa pikal talvel.

"Armastusega loodusest" koondab bioloogi ja loodusajakirjaniku Kristel Vilbaste looduslugusid, mis olid eetris Vikerraadios ning on nüüd, raamatukaante vahel illustreeritud enam kui saja kauni ja informatiivse värvifotoga. Vestelised lood tutvustavad taimi, linde, loomi ja putukaid, kes on Eestis kõige levinumad ja eestlastele kõige armsamad, aga kellest tänapäeval, kui inimeste kokkupuude loodusega pole enam nii sügav, ometi kuigi palju ei teata.

Miks uuritakse lindude lendamist? Miks huvitab teadlasi delfiinide ujumisviis? Mille poolest võib kasulik olla nahkhiir? Kas konnaski on midagi uurimisväärset? Need on vaid osa küsimustest, millega tegeleb bioonika.

See raamat on ränd Eestimaa rahvaallikatele, mille juurde viivad teed ei ole rohtunud. Raamat tugineb paljuski Gustav Vilbaste kogutud materjalile ning Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluulearhiivile, kuhu on talletatud paljude eestlaste lood viimasest 150 aastast. Mitme aasta jooksul uurimistööd tehes on autor tuhandete allikate seast valinud raamatusse välja 80 niisugust lätet või allikat, mida inimesed sageli külastavad.

Kordustrükk kirjastuselt Loodus aastatel 1926-1929 ja 1940 ilmunud raamatutest "Eesti biograafiline leksikon", "Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide".

Monograafia kujutab endast teaduslikku käsiraamatut 150 tähtsama Eesti NSV järve (välja arvatud Peipsi ja Võrtsjärv) kohta.

Sisu: Sissejuhatus Setete levik ja paksus Stratigraafia Pleistotseen Holotseen Geomorfoloogia Aluspõhja pealispind Kesk-Pleistotseeni pinnamood Viimase jäätumise pinnamood Holotseeni pinnamood Maavarad The Map of Estonian Quaternary Deposits. Summary Карта четвертичных отложений Эстонии. Резюме

Käesolev raamat tutvustab kõiki kuni 1. oktoobrini 1971 Eestis kindlakstehtud laululinde, välja arvatud vareslaste sugukonda kuuluvad linnud, keda meil on 9 liiki. Lisaks autorite enam kui 20 aasta jooksul kogutud vaatlusandmetele on raamatu koostamisel käsutatud rohkesti erialases kirjanduses avaldatud andmeid ja mitmete teiste amatöörornitoloogide trükis avaldamata materjale. Teiste autorite andmete esitamisel viidatakse tekstis vastava töö autorile ja ilmumisaastale, mille järgi lugeja leiab raamatu lõppu paigutatud kirjanduse loetelust töö täieliku nimetuse ja avaldamiskoha. Autorid püüdsid käesoleva raamatuga meie rohkearvulisele ja üha kasvavale linnu- ja loodusesõprade perele tutvustada võimalikult palju sellest uurimistöödel ja linnuvaatlustel talletatud huvitavast materjalist, mida tuleb otsida raskesti kättesaadavast ornitoloogilisest perioodikast ja võõrkeelsetest raamatutest. Ühtlasi näitavad autorid iga linnuliigi juures, mida veel tema eluviisidest ning käitumisest ei teata, et sel teel õhutada aktiivsetele vaatlustele praeguste lünkade täitmiseks. Seega on käesolev raamat käsiraamatuks lindude tundmaõppimisel, kuid ka programmiliseks suunajaks lindude edasisel uurimisel, mis saab toimuda loodusevaatlejate-asjaarmastajate kaasabil.

Asudes raamatu uut trükki ette valmistama, saatis autor 1966. aasta novembris vabariigi 50 kõige aktiivsemale lindudevaatlejale ringküsitluse eelmise trüki puuduste kõrvaldamiseks ja raamatu tarvitajate soovide arvessevõtmiseks. Tagasi saabus 20 kirja, milles konstruktiivseid ettepanekuid tegid Mall Hiiemäe, Ahto Jõgi, Valter Kangur, Tenno Laur, Aleksander Lint, Jaan Naaber, Sven Onno, Oivo Rahusoo, Olav Renno, Eduard Sadam ja Aleksander Soovik. Raamatu määramistabelid on põhiliselt jäänud samaks nagu eelmises trükis. Neid on täiendatud ja täpsustatud uute andmetega. Lisatud on määramisjuhendid järgmiste liikide kohta, mis eelmises trükis puudusid: kanada lagle, meririsla, naaskelnokk, mustpea-kajakas, tutt-tiir, loor-kakk, kaelusrästas, lasuurtihane, kukkurtihane, mägi-kanepilind. Lisatud on kaks uut joonist (12. ja 36. joon.), millel on kujutatud nimetatud liigid. Teised must-valged joonised ja värvitahvlid on jäänud endiseks. Täiesti uuesti on kirjutatud määramistabelitele järgnev raamatu lõpuosa. Seda tingis linnuteaduse edasiarenemine, rohke uue kirjanduse ilmumine ja mitmete teaduslike ning organisatsiooniliste seisukohtade muutumine viimase 13—14 aasta jooksul. Nii peegeldab välimääraja ornitoloogia praegust seisu.

Raamat on abivahendiks lindude tundmaõppimisel looduses. Olles eesti keeles esimeseks omataoliseks, on ta määratud meie laialdasele linnusõprade perele (jahi- ja kalamehed, metsa- ja põllumajanduse praktikud, koolinoored jt.), kellel tuleb tegemist teha elusate lindude vaatlemisega ja uurimisega.

Käsiraamat lindude tundmaõppimiseks looduses. Määramistabeleid on täiendatud mitmete uute liikidega. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk.

"Eesti linnud vesivärvides" on koolitööst sündinud austusavaldus maalikunstile ja linnuriigile. Eesti linnud on meie ümber looduses, taevas, koduaias ja isegi kesklinnas. Nüüd on nad oma rändega jõudnud vesivärvide maailma ja pesitsevad mõnusalt selle raamatu kaante vahel. Noore talendi Marie Martine Luppi maalid viiekümne kaheksast linnust ei ole ainult kaunid ja elavad, vaid annavad ka hea võimaluse Eesti linde paremini tundma õppida. Maalide autori Marie Martine Luppi Parksepa keskkooli 8. klassis kaitstud loovöö pälvis ETA riikliku teadustööde konkursi 1. preemia põhikooli astmes ning ka Eesti Kunstiakademia eripreemia. Lisaks on Mariet tunnustatud Ilon Wiklandi preemiaga ning selle aasta vabariiklikul kunstiolümpiaadil sai ta 1. koha.

«Eesti looduse kannatuse aastad» on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse. Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma. See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.

Eesti looduse mitmekesisuse riiklik seire 1994 - 1999

Tavaformaadis ja kõvas köites artiklite kogumik.

Looduskaitse on väga inimlik ja isiklik valdkond. Selle on kutsunud esile inimtegevus ning looduskaitset teostavad sageli silmapaistvad üksikisikud. Inimestel on looduskaitset vaja omavaheliste suhete korraldamiseks, loodus ise tuleks ilma inimeseta suurepäraselt toime. Juhani Püttsepp kirjeldab läbi inimliku ja üksikisiku vaatenurga Eesti looduskaitse 100-aastast lugu. Lugejal on võimalus paigutada end minevikus sündinu, tänapäeva arengusuundade ja tulevikuideede võrgustikku.

Suures formaadis ning kõvas köites album. Rööptekst vene ja inglise keeles.

Lisa: tekstid illustratsioonide juurde vene, inglise ja saksa keeles ; kaart: Eesti NSV metsasus

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed. Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust!

Mets - see on omamoodi täiuslikkuse ime. Iga sekund tekib või muutub metsas midagi, sest loodus ei tunne oma loomingu lõpetatust. Metsal on omad eksistentsiseadused, mida ta on aastasadu viimistlenud ning olukordadele kohandanud. Nagu maailmas pole kaht sarnast nägu või iseloomu, nii pole ühenäolisi puid ega metsi. Metsa eriline võlu peitub tema kordumatuses.

Eestimaal on riigimetsa valitsemise üksusena eksisteerinud metskonnad ligemale kakssada aastat. Kroonumetskondi oli tsaariajal Eestimaal üksteist, esimese Eesti Vabariigi ajal oli riigimetskondi ligi sada. Metskondade arvu tippajaks sai nõukogude perioodi lõpp, kui metskondi oli üle kahesaja. 2008. juulis oli metskondi veel 64. Metskonnad tegelesid oma territooriumil enamasti kogu metsamajandusliku kompleksiga. RMK otsustas alates 1. juulist 2008 üle minna funktsionaalsele juhtimisstiilile ning kaotada senisel moel tegutsenud metskonnad. Igasse maakonda jäi küll alles üks metskond, kuid nende tegevus piirdub vaid metsa haldamisega. Eesti Metsaülemate Ühing otsustas 2008. a. kevadel metskondade ajalugu koguda ja jäädvustada. Selle otsuse tulemuseks on käesolev album. Kontorihoonete album ei suuda kindlasti kajastada kogu metskonnas ja metsas toimunut, kuid pildi vastava aja oludest annab ta siiski.

Narmasnutt (Inacybe) on üks levinumaid mürkseente perekondi Eestis. Määrajas kirjeldatakse 77 narmastutiliiki, neist 71 on leitud Eestist ja 6 naaberaladelt. Raamat seenehuvilistele ja eriala spetsialistidele.

Professor Eerik Kumari: "Eesti NSV Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni aseesimehe bioloogiakandidaat Aare Mäemetsa raamat Eesti NSV järved ja nende kaitse" on valminud tema ligi 25-aastase uurimistöö viljana. Seejuures on autor isiklikult külastanud kõiki vaadeldavaid järvi, kogunud nende kohta füüsilis-geograafilist, ökoloogilist ja limnoloogilist materjali, mille läbitöötamise tulemusel ongi valminud käesolev mahukas köide."

Raamat annab ülevaate Eesti NSV kalafaunast. Teos on kokkuvõtteks meie kalade uurimisest viimase kolmekümne aasta jooksul. Raamat pakub huvi bioloogidele, kaluritele, kalastajatele ja teistele loodusehuvilistele.

Tsiviliseeritud ühiskonna vajadused iga laadi hüvede järgi on pidevalt kasvanud ja kasvavad veelgi. Kõikide hüvede esmaallikaks on aga loodus. Nagu inimlik rõõm ja mure on kaksikvennad, nii on ka inimese ja looduse kokkupuudetel kaks poolust - negatiivne ja positiivne. Ja on inimmõistuse enda teha, kumb neist saab ülekaalu. Inimese ja looduse suhete probleem pole Eesti NSV-s uudne. Inimmõju Eestimaa loodusele on muutunud järjest tuntavamaks. Meie tegevusväljad on nähtavad kõikjal - õhus, vees, maapõues. Alljärgnev on lühike ülevaade Eesti NSV looduskaitse tänapäevast ja probleemidest, tehtust ja tegemist ootavast, tegelikkusest ja prognoosidest.

Turbasamblad (Sphagnáles) kuuluvad taimede süstemaatilises järjestuses sammaltaimede (Bryóphyta) hõimkonda ning lehtsammalde (Músci) klassi. Lehtsammalde klassis moodustavad nad omaette hästi eraldatud seltsi ainult ühe sugukonnaga (Sphagnáceae) ja ühe perekonnaga (Sphágnum), mis isegi vähevilunud silmale on välimuselt hästi eraldatav teistest sammalde seltsidest.

Pilvikud kuuluvad levinumate ja tuntumate Eesti seente hulka ning on kõrgelt hinnatud ka söögiseentena. Paraku tuntakse pilvikuid seni rohkem kui perekonda, liikide äratundmine on nende suure varieeruvuse ja raske määratavuse tõttu jäänud tagaplaanile. Raamat täidabki selle lünga.

Raamat on mõeldud seeneteadlastele kui ka laialdasele seenesõprade ringile.

Millist osa etendavad looduses röövlinnud -- kullilised ja kakulised -- ning kuidas neisse suhtuda, milliseid kullilisi ja kakulisi võib kohata Eesti NSV-s, kui suur on nende arv, kus ja kuidas nad elavad -- sellest kõnelebki käesolev teos. Raamat koosneb kahest põhiosast. Üldosas vaadeldakse inimese ja röövlindude suhteid läbi aegade, röövlindude bioloogiat. Eriosas võetakse vaatluse alla Eesti röövlinnud -- kullid ja kakud süstemaatilises järjestuses, kirjeldades nende välimust, levikut, arvukust, pesitsemist, saaki ja rännet. Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad.

Eesti NSV ala on mükoloogiliselt uuritud juba kakssada aastat. Selle aja jooksul on trükis avaldatud peaaegu 1200 tööd. Seetõttu on isegi Eestis töötaval seeneteadlasel raske üles otsida teda huvitavat mistahes seeneliigi kohta. Et aegade jooksul talletatud andmestikku kättesaadavaks teha, võetakse käesolevas käsiraamatus kokku kõik see, mis on aastail 1777 kuni 1974 avaldatud Eestis leitud seente liigilise koostise, leviku ja ökoloogia kohta. Nimestik ei kujuta endast seenefloora kriitilist konspekti, vaid ainult koondab ja võimaldab leida seniavaldatud.

Raamat "Eesti sood" on mõeldud loodusehuvilistele lugejatele, kuid esijoones siiski neile, kel tuleb oma kutsetöös või õpingutes kokku puutuda selle meie maa olulise maastikukomponendi ja loodusrikkusega. Raamat on jaotatud kolmeks osaks. Esimeses osas selgitatakse soode olemust, levikut ja väärtust. Teises, raamatu põhilises ja mahukaimas osas jutustatakse Eesti soode tekkest ja arengust, nende veerežiimist, soodes esinevast sapropeelist ja turbast; antakse ülevaade meie soode liigitusest; iseloomustatakse madal- ja siirdesoode ning rabade taimestikku, loomastikku, mullastikku ja mikrokliimat; räägitakse soodes läbiviidud arheoloogilistest uurimistöödest ning soodest rahvapärimustes; põhjendatakse soode kaitse vajadust ning tutvustatakse selle korraldamise kujunemislugu Eesti NSV-s. Kolmandas osas kirjeldatakse Eesti soode valdkondi ning juhitakse tähelepanu soode paikkondlikele iseärasustele. Tutvustatakse lähemalt ka omapärasemaid soid. Raamatu lõpus olevast soode loendist ja skeemilt saab teavet nende Eesti soode kohta, mille pindala on üle 100 hektari.

Ülevaatlik taimemääraja hõlmab metsa- ja niidutaimi, umbrohtusid ja prahitaimi ning soo- ja veetaimi. Raamat käsitleb 1340 liiki ja alamliiki taimi, mis ongi suurem osa Eesti piiridest leitud metsikult looduses kasvavatest taimedest. Kukeaabitsast leiab kõik Eestis kaitse all olevad taimeliigid. Tahvlitel kujutatud taimede juures on nüüdisaegsed levikukaardid Eesti taimede uuest levikuatlasest (2020). Lisatud on ka mitmete viimastel aastatel Eestist avastatud taimede kirjeldused.

 

Käesolev kümnes, täiendatud trükk võib lugejat hämmastada uute sugukondade ja liikide nimetustega. Taimenimetused on kooskõlas tänapäevase süstemaatikaga ning küllap pakuvad avastamisrõõmu ka ammustele taimehuvilistele.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015.

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. "Elav ookean" viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel. Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks. Londoni Kuninglik Selts nimetas "Elava ookeani" üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust. Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele.

Itaalia autori värvifotode ja joonistega populaarne raamat käsitleb keskkonnakaitset tänapäeval. Autor ei lähene ainele tavapärasest bioloogi-looduskaitsja vaatevinklist, vaid analüüsib inimtegevuse mõju ja biosfääris toimuvaid protsesse ökonoomilis-ökoloogilisest aspektist. Eraldi peatükid on pühendatud õhu saastamisele, vete kaitsele, mürale, energiamajandusele, heitmete kasutamisele, pestitsiididele jne. Teema aktuaalsuse tõttu ja tänu üldmõistetavale käsitlusele sobib raamat laiale lugejaskonnale.