Luule: eesti autorid

VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.

Autor käsitleb oma teises kogus mitmesuguseid erutavaid sõlmküsimusi inimeste tunde- ja mõttemaailmas.

Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.

A collection of texts by Maria Kapajeva that she wrote in Russian and English. She started writing the book on February 24, 2022 – the day the full-scale war in Ukraine began. The book is written in a personal style and deals with themes of identity, collective and individual responsibility and guilt, language and belonging, feminism, and the stories of some of the Ukrainian refugees that the author encountered during the year.

Aastapikkune karje on Maria Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.

Autori kolmas luulekogu ("Baile Átha Cliath", 2005 ja "Kaktuste puiestee", 2007) annab tunnistust tema luule teisenemisest ja seda ka vormilisest küljest. Eelmiste kogudega võrreldes on vähenenud kirjanduslike allusioonide ning impressionistlike looduseelamuste osakaal, suurenenud urbanistlike mitmetähenduslike motiivide kasutamine. Emakeele ja kirjanduse õpetajana töötades on autorile avatud temast nooremate hingemaailm, nende uued suhtlemismoodused ja sellega seotud kõrvalnähtused. Endiseks on aga jäänud autori luulekeele helgus, värsi kergus ning elegantsus.

Seitsmest osast koosneva luulekogu "Annapurna" keskmes on samanimeline tsükkel luuletusi, mis on kirjutatud 2009. aasta kevadel Nepaalis ümber Annapurna mäestiku matkates. Lisaks tsüklid "Unest ja varjudest" (luuletusi aastatest 2001-2009), "Sisselõiked", "Varesele valu", "Mantrad", "Veest ja värvidest" (sisaldavad kahe viimase aasta loomingut) ja "Vanast märkmikust" (luulet aastatest 1979-1988). Domineerib vabavärsiline mõttelüürika, sekka ka riimilist luulet, teemadeks inimeseks olemise valud ja rõõmud. Käesolev on autori kolmas luulekogu. Varem on ilmunud "Asuja" (1985) ning "Sõnaristi" (2000).

Luulekogu kõneleb poeesia igavestel teemadel - saatusest, kodumaast, õitsemisest, hääbumisest, surmast - merilaasilikult lihtsalt ja sugestiivselt. Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis, käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis, mesilindele jagada viimased lahtuvad leinad, mooniväljadel magada, ümber sinised seinad.

Ärme jäta surres auke kosmose pinnale.

Väljudes sulgege uks.

Väljudes kaotage usk.

Ärme jäta oma sulgi laokile võõrastesse magamistubadesse.



Katkend luuletusest "eeskiri"

Tõlkijana tuntud luuletaja esikkogu sisaldab mõtte- ja lembelüürikat.

Autor on koondanud poeetilisse valimikku seni trükis avaldamata luuletusi, laulusõnu ansambli "Mahavok" muusikutele, luuletusi näidenditest "Hiiglane ja printsess" ning "Viie peaga lohe", laulusõnu muusikalist "Tähtede poole" (muusika Urmas Lattikas), rock-ooperi "Hing ja Iha" (muusika Heini Vaikmaa) ning monolooge näidendist "Kloun", lisaks kolm lühijuttu.

Mis on saanud armastusest? Kas ka armastus on muutunud puhtaks äriobjektiks, mida oksjonil maha müüakse või on siiski veel midagi püha alles!?

meie kehad pole enam need või pigem pole need kehad enam meie või pigem pole need meie enam meie alati on meie alati on need kehad ilusad siledad nõtked kerged liikuvad muretud ja alati on meie aga need pole need pole need

Mõtle, mis ehmatus, kui jälgid üht huvipakkuvat inimest kaugelt binokliga, ja nii vaadates avastad, et ta jälgib sind – binokliga. Luulekogu

Luuletused 1945-1971

"Eesti luuleaasta '86" on esimene katse välja anda läinud luuleaastal sündinud luulet. Käesolev kogumik pakub üksikluuletusi või luuletsükleid 65 erinevalt autorilt ning lisaks kaks kirjanduspärandi esmapublikatsiooni.

Õpik sisaldab ülevaate eesti rahvaluule historiograafiast, etnograafiast, eesti rahvaluule liikidest ja kujunemist, rahvajuttude liikidest ja funktsioonidest, vanasõnadest, kõnekäändudest ja mõistatustest ning peatüki rahvaluule ja kirjanduse suhetest. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Eesti NSV Kõrg- ja Keskhariduse Ministeerium lubab kasutada raamatut õpikuna kõrgkoolides eesti keele ja kirjanduse erialal.

Trill-Trall
Oo, Jimmy, preili Jimmy — balli bummelungi daam!
Oi, tingel-tangel-tungeldus, hõi, hungeldus, hurraa!
Madaam Fox-Trotki trillib, trallib, — iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!
Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a armkulu kõhetu,
põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!

Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Kogumikku on koondatud eesti autorite emateemalised luuletused.

Igaüks meist tunneb kedagi kes kardab sabaga tähe põrkumist Maaga või on näinud kedagi kellel on kuus varvast. Kõik on näinud peeglist inimest kellega neil on komplitseeritud suhe.

Jüri Kolgi uues luulekogus kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama. Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda. "Fuuga" kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.

See raamat ei ole otseselt kunsti- ega luuleraamat. Nendel lehekülgedel asuvad kõtvuti kunstnik ja galerist, kelle koostöö on leidnud pisut ootamatu väljundi.

“Grafomaania III. Korje” on Eesti Kirjanike Liidu noorte sarja kolmas almanahh, mis oma hiliskevadisel ilmumisel on tumepunane ja küps, valmis korjamiseks. Kuus tuumiku liiget korjasid kokku 20 noore luuletaja ja kahe prosaisti tekstid ning köitsid need tervikuks koos fotode ja illustratsioonidega. Lugeda saab näiteks vuntsmõtetest, pasknääridest, mao sünnipäevast, Kaarsillast, telekineesist, konnade tiigi vabariigist ja Bussijaama-Jaanist. Almanahhi kolmas osa anti välja Eesti Kultuurkapitali abiga.

VALLAVANEM Minu priinimi oli Kivi. Mu maja oli kivist. Ja süda oli kivist. Miks siis rist on puust?

Ivar Silla uus luulekogu jaotub kolmeks osaks: «Kui teisi ei ole», «Head asjad» ja «Psühhopaadi sünd». Enamiku keskmisest tsüklist moodustavad Reisegedicht’id, mis toovad silme ette üksinda Kesk-Euroopa aasadel rändava luuletajast reisiselli.

Kaheteistkümnes kogu värsse

Mina seisin põllupeenral lõo lõõritamise all, mesilaste sumina sees. Sina tulid suurte väljade poolt, jooksid mööda ja ulatasid naerdes mulle rukkilille, ainsa oma suurest kimbust sinise nagu taevas. Kui hea, et sa ei teinud seda tõsiselt. Rukkilill, mis sa mulle kinkisid, oli alles kastemärg, aga enne kui kaste haihtus, ei mäletanud sa enam ei mind ega oma ülemeelikust. Kui hea, et sa tegid seda naerdes, vallatult, lapse muretusega. Kui hea, et sa seda enam ei tee. Ainult ükskord võib nõnda üllatada.

Üksteises Ma tõele näkku vaadates näen sind Ja tunnen ära enda külma näo Kujutise, nagu peeglis mind Ta saadab sinus

Aastakümneid ajakirjanduses esinenud poetessi esikkogu koosneb südamlikest ja lihtsaist luuletustest igavestel teemadel, mida autor käsitleb, erinevalt paljudest põlvkonna poeetidest, klassikalise rahu ja helge nukrusega. Sind, sügis, imetlen: su pidulikul laual uhkeid roogi, mis karge nukrusega vürtsitatud, su heli kauget, vaikset, aimatavat, su värvide harmooniat, su tarkust, mis ei kutsu vaidlema.

Raamat Hukatuselind räägib elust, mida me kõik oleme sunnitud praegu elama! Ja võib-olla isegi lähitulevikus, kui me ise ei suuda oma elu paremaks muuta?

aak Känd (sünd. 1955) on kutsumuselt õpetaja, askeldaja ja jutumees – õpetab matemaatikat ja bridži, koostab ja viib läbi õpilaste mälumänge, jutustab lugusid ja muinasjutte, koostab ristsõnu, korraldab ja esineb kirjandusüritustel, tõlgib vene keelest David Samoilovit ja luuletab ka ise. Luuletanud on Jaak lapsepõlvest saati, aga innukamalt viimased kolm aastat, alates 2012. a. kevadest, kui võitis Poetry Slam’i Eestis. Kogusse valitud luuletused on pärit peamiselt aastatest 2012-2015. Varem on Jaagult ilmunud mõned luuletused kogumikus "Sõnaga näkku" (2. osa, 2014).

Ballaad pole just sagedane luuležanr, mida aga L. Hainsalu on varemgi viljelenud. Käesolev kogumik sisaldab tosinkond nimetust, mille valdavaks aineks on Aeg, sekka ka konkreetsemast sündmusest ajendatuid – "Vabaduse valvaja" (Rõuges asuva Vabadussõja monumendi varjamise lugu), "Pronksmehe teisaldamine" (J. Smuuli mälestussamba saatusest), "AD 1944" (kirjanikest paadipõgenikest). Kogumiku kaks pikemat ballaadi on "Priiuse pulmad ehk Vabaduse varrud" (Eesti taasiseseisvumise sündmustest) ja "Laul vaprast kanneldajast" (Vanemuise Seltsi ja teatri lugu).

Selles raamatus on valik paaril viimasel aastal sündinud luuletustest. Igatsust tekitavaist looduspiltidest religioossete endasse vaatamisteni. Nii mõnigi neist tekstidest on juba saanud või saamas lauluks. Luule on erakordselt isiklik ning muutub ajas nagu me isegi, leiab autor. Ja palub, et luulekogu lugemiseks võetaks aega ja loetaks kiirustamata. Paar luuletust päevas on paras doos, et järjekordne talv taas üle elada. Loodetavasti leiab iga lugeja siit endale oma.

Kojuigatsus -- kauguseigatsus, kahte harusse kasvav puu, varjuotsija -- tuulteotsija metsa ja mere piirimaal.

57 teksti aastatest 1986-2005: arvustused, artiklid, esseed, jutustused, luuletused, novellid.

Isamaaliste luuletuste ja laulude kogumik, mis koondab endasse Eesti autorite paremiku. Lisana on kogumikus veel ka Vabariigi Presidendi pöördumine.

Nad olid salajased nuhid kes mängisid dissidentlikke luuletajaid või olid nad dissidentlikud luuletajad kes mängisid salajasi nuhke või siis käis üks mäng lihtsalt nagu ikka teise juurde jah ainult et millist mängu mängivad nad nüüd...

Poeem Järvesuu küla tublidest brigaadipoistest ning nende astumisest komsomoli.