Mida lugeda novembris?

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

Perched on the northern rim of the Baltic States, one thing for which Estonia is known far and wide is its folklore collections, which are among some of the largest in the world. Another aspect that makes the country exceptional is that, in spite of urbanisation, modern Estonians are still enthralled by their forest, and half of the territory is wooded. Forests and fairy tales stand side by side in this book. Here, you will find stories about the forest and the humans, animals, and supernatural creatures that thread its paths. Fairy tales reveal what people hold dear, the observations they make, and what lies at the depths of their souls. Thus, the English-language title: Deep in the Forest. Compiled by Risto Järv and translated into English by Adam Cullen, each fairy tale in this collection can also be found in the Estonian Folklore Archives.

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike jutustajaist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi 15 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja kohatud üleloomulikest olenditest. 2016. aastal ilmus eesti keeles metsamuinasjuttude kogumik „Metsavaimu heategu. Sada eesti muinasjuttu metsast ja meist“. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks on tõlkija Adam Cullen pannud raamatu ümber inglise keelde.

Kordustrükk.

See raamat on ränd Eestimaa rahvaallikatele, mille juurde viivad teed ei ole rohtunud. Raamat tugineb paljuski Gustav Vilbaste kogutud materjalile ning Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluulearhiivile, kuhu on talletatud paljude eestlaste lood viimasest 150 aastast. Mitme aasta jooksul uurimistööd tehes on autor tuhandete allikate seast valinud raamatusse välja 80 niisugust lätet või allikat, mida inimesed sageli külastavad.

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona. Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Teadusliku antoloogia III köide sisaldab kommenteeritud tekste kevadiste rahvakalendri tähtpäevade kohta jüripäevast viidipäevani (23. aprillist 15. juunini).

IV köide sisaldab suviste rahvakalendri tähtpäevadega seotud uskumuste ja kommete kirjeldusi koos teadusliku kommentaariga alates suvisest pööripäevast (21. juuni) ja lõpetades olevipäevaga (29. juuli). Mõeldud folkloristidele, etnograafidele, ajaloolastele ja kõigile rahvakultuurihuvilistele.

"Eesti rahvakalendri" V köitesse on paigutatud 1080 pärimusteadet u. 5000 hulgast. Koostamisel oli kasutada arhiivimaterjalid laekumisajaga kuni 1980. a. Hilistraditsiooni iseloomustab kalendritähtpäevade tundmine tööjärje tähise ning fenoloogilise orientiirina, kiiremini on mälust taandunud nende rahvausundiline tähendus. Varem mihklipäevale koondunud lõikuspidude komme elab kaasajal põllumajandusasutuste ettevõtmisel edasi, majandusaasta piduliku lõpetamise aeg määratakse nagu ennemuiste - vastavalt saakide salvesaamisele.

«Eesti rahvakalendri» VI köide sisaldab sügistalviseid tähtpäevi, mille hulgast on populaaremad 10. novembril mardipäev ja 25. kuupäeval kadripäev oma sandikskäimise kommetega. Novembri lõpus järgneb neile andresepäev ning detsembris nigula- ja luutsipäev; raamat lõpeb talvise pööripäevaga. Väljaanne kuulub ennekõike folkloristika ja etnoloogia valdkonda, kuid sobib kasutamiseks kõigile rahvakultuuri huvilistele. Iga tähtpäeva on lähemalt iseloomustatud, pärimusteadetele lisatud kommentaarid, kommete kirjeldusi illustreerivad fotod ja nende levikut näitavad kaardid.

Naljandid moodustavad eesti rahvaluules ulatusliku ja olulise tähtsusega liigi. Need on peamiselt lühivormilised humoristlikud ja satiirilised jutud, mille peaülesandeks on mitmesuguste elunähtuste, eri kihtidesse ja kohtadesse kuuluvate inimeste ja nende vahekordade koomilise valgusse asetamisega tekitada kuulajais lõbusat meeleolu, välja kutsuda nende naeru. Koomiliseks võib aga saada Tšernõševski sõnu kasutades “kõik, mis esineb inimeses äpardunult, ebasobivalt… kui see pole õudne või hukatuslik”. Naer peab teenima inimese üleolekut kõige selle üle, mis on veider või madal, labane ja äbarik. Naeruvääristades nõnda esmajoones pahelisi nähtusi küll üksikisikute juures, aga veelgi rohkem laiemas ühiskondlikus elus, aitavad naljandid suurel määral kaasa nende nähtuste vastu võitlemisel.

Sisukord: NOVELLID Hingemaa Vabadus ja surm Kangastus Inimese vari Merineitsi Popi ja Huhuu Inimesesööjad Toome helbed Suveöö armastus Armastuskiri Hunt Ema viis hälli heinamaale Viikingite veri Viha Teadmisjanu MINIATUURID Vaene Lelian Kontsert Eoseid Nimetu Must laev Igavesest ajast igavesti Talvine tuul Meri Kätkilaul Kolgata teel Muredemaa Maantee ääres Öisi mõtisklusi Lembitu Võidulaul Tuhat aastat

Meie vabariigi territooriumil on rohkesti arheoloogiamälestisi ehk muistiseid. Teadaolevate paremini säilinud muististe arv ulatub üle kahe tuhande. Ajalooallikana on neil hindamatu väärtus. Kirjalikud allikad annavad ju teateid elust Eestimaal põhiliselt vaid viimase kaheksasaja aasta kohta. Sellele eelneb aga ümmarguselt kümme korda pikem ajavahemik, millest ainsana jutustavad muistised. Kõige rohkem -- ligikaudu kolmveerand koguarvust -- on arheoloogiamälestiste seas muistseid matusepaiku.

Keeruka struktuuri ja mitme tähendustasandiga romaan on eelkõige sügava kriisiseisundi analüüs. Kordub eneseolemasolu ja eluõiguse pideva tõestamise motiiv.

Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail ja röövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele ja iseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnud neelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud.

Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab ka palju raha ja veel ka kõike muud abi, nagu näha sellest jutust...

Perekonnaballaade vanast orjaajast

Raamat sisaldab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juhi Anders Härmi kolme loeng-performance'i teksti aastatest 2002–2012: "Ole purjus, ole väga, väga purjus…", "Kokkamine ja sittumine", "Päästes Sofi Oksaneni".

Kangelaslugu vanast orjaajast

“HINGA END LIGI JA ME HÕIKA SULLE SALA, KUIS SAADA KERGET LEIBA EI MULLA EGA JUURETA…” "Leiwamasin” on omamoodi muinaslugu, kus Eesti vanarahva mütoloogiasse on põimitud küsimused ahnusest, ületootmisest ja -tarbimisest. Jonas Taul on pildiraamatute autor, illustraator ja kujutav kunstnik, keda intrigeerivad eksistentsiaalsed teemad ja visuaalne jutuvestmine. Lugejaid võluvad tema tundlikud, delikaatsed, minimalistlikud mustvalged illustratsioonid, mis on täiuslikkuseni viimistletud.

See raamat kõneleb Eestimaa looduslikest pühapaikadest – hiiekohtadest, pühapuudest, ohvrikividest ja -allikatest, andes aimu nende olukorrast ja tähendusest meie kultuuri- ja identiteediruumis nii minevikus kui kaasajal. Teema käsitlused hõlmavad nii usulisi- muinsus-, loodus- ja keskkonnakaitselisi vaatenurki ning kutsuvad meid kaasa mõtlema. Iga peatüki lõpus on toodud ka inglisekeelne kokkuvõte. Eestlaste põlise vaimse ja ainelise kultuuripärandi taandumine igapäevaelust on alanud juba ammu.Vaatamata aegade muutumisele pole selle tähendus kadunud. Meie vaimsete ja usuliste lätete ning nendega seotud traditsioonide teadvustamine kinnistab identiteeti ja sisendab turvatunnet. Traditsiooniliste pühapaikade kui põliste väekohtade elluäratamine rikastab ka meie elukeskkonda.

Sisaldab artikleid: Nimekasutus setu müüdilises rahvalaulus / Madis Arukask ; Setu hällitused : ei laul ega kõne / Maarja Kasemaa ; Hähkamine - setude salakeel / Viida Raag ; Regilaulude tükeldamisest / Liina Saarlo. Keele mõju regilaulu värsimõõdule (Kullamaa) / Mari Sarv

Meie esiemade elu oli tulvil rituaale. Need olid kombed, mida pärandati põlvest põlve ja mida leidus pea igas eluvaldkonnas, ning need olid tihedalt seotud naise rolliga peres ja ühiskonnas. Folkloristid Reet Hiiemäe ja Mare Kõiva tutvustavad erinevaid naise eluga seotud rituaale: olulisemate eluetappide juurde kuuluvad kombed, aastaringiga seotud tavad, tervise-, kaitse- ja ilurituaalid. Eraldi peatükid räägivad ravitsejatest ja nõiaprotsessidest. Eelkõige tulevad raamatus jutuks siinmail naiste elu saatnud pärimuslikud kombed, kuid autorid heidavad pilgu ka nüüdisaja naiste rituaalimaailma. Naiste kogemusi aitab raamatus nähtavaks muuta rikkalik valik allikaid alates vanimatest kättesaadavatest dokumentidest, 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole käsikirjadest kuni lähiminevikus talletatud kogemuslugudeni. Mõlemad autorid on viljakad teadlased. Reet Hiiemäe lemmikvaldkonnaks on pärimuslikud kaitseviisid ja vastavad kogemuslood, ta on avaldanud neil teemadel mitmeid raamatuid. Mare Kõiva on enam keskendunud loitsude ja rahvaarstide uurimisele.

Barcelona tänavatel hulkudes kuuleb viieteistaastane Óscar mahajäetuna paistvast häärberist lummavat aariat. Poiss hiilib majja ja tutvub Marinaga, kes elab seal koos oma kurbusest muserdatud isaga ning kannab ka ise endas seletamatut nukrusepitserit. Marinast ja tema isast saab Óscarile otsekui uus pere, maailm, kuhu internaatkooli argipäevast põgeneda. Noored hakkavad jälitama looritatud naist, kes külastab vanal surnuaial nimetut hauda, ja jõuavad tasapisi aastakümnete eest tulekahjus hukkunud ärimehe ja tema armastatu saladuse jälile. Mänguna alanud seiklus muutub aga ohtlikuks tegelikkuseks, kui inimesed Marina ja Óscari ümber hakkavad surema ja mineviku varjud ärkavad ellu. Kas saatust ja surma saab üle kavaldada?

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Raamatus on alljärgnevad muinasjutud:

• Metsaisa ja metsaema
• Sääsk ja hobune
• Konna pulmatants
• Ämblik ja vähk
• Miks siil turtsub
• Siili ja jänese võidujooks
• Siil praeb sitikat
• Vaskuss
• Teistre tüdruk ja ussikuningas
• Haugi loomine
• Sipelgas ja ämblik
• Uss ja angerjas
• Ööbik ja vaskuss
• Kana ja prussakas
• Kaval konn ja edev kurg
• Hiir, vähk ja sitikas
• Varese naisevõtmine
• Vares käib tihasel kosjas
• Mehiku laul
• Varblane teeb kalja
• Laisk kull
• Hiir ja varblane
• Kust sai kalkun punase pea
• Kuidas kullid laulma õppisid
• Lehmalüpsja-lind
• Miks vares talvel ära ei lenda
• Vares ja rebane
• Hunt ja rebane pulmas
• Rebase uued silmad
• Kust sai rebane Reinuvaderi nime
• Rebane ja hunt
• Rebase raha
• Rebane, hunt ja karu
• Piibuga rebane
• Karu ja rebase kalapüük
• Rebane, hunt ja hobune
• Patukahetsejad
• Hundi ja jänese talvekorter
• Hunt ja põder
• Hunt ja Karja-Eku
• Hunt ja teder
• Miks hunt kardab inimesi
• Oi-oi, oi-oi oinalugu
• Huntide söök
• Miks karu kardab inimest
• Mees ja karu jagavad saaki
• Karu ja lammas
• Tänulikud metsloomad
• Jänes astub keelust üle
• Miks jänese huul on lõhki
• Miks jänes külma ei karda
• Kust sai põder oma jalgadele valged triibud
• Miks hobune alati sööb
• Karjase kolm koera
• Mõisahobune ja taluhobune
• Miks koerad ei salli metskitsi
• Koer, kass ja hiir

Arvo Vallikivi teos loob omaette rahvaluuleliku maailma, kusjuures selles on kasutatud mitmeid Aasia ja Ameerika põlisrahvaste rahvaluule motiive. "Põhjanaela paine" on katse viia kunstiteose vahendusel lugeja kokku rahvaluule tunnetuslike ja esteetiliste väärtustega.

"See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast-madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. ainuke, mis ta mulle selle asemele on kinkinud -- hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakanud, kui ma sinule poleks taht head teha -- sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa ise tead." "Küllap vist." "Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saanud, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?" "Aga kui ma olen Vanapagan," vastas Jürka. "Peab siis Vanapagan õndsaks saama?"

Leivajätkuks võeti Soomes koort noortelt mändidelt, mis raiuti ja kooriti kevadel mahlaajal. Kooreribad kuivatati algul väljas, siis küpsetati üle kuumas ahjus, millega neist välja põletati männivaik, mis muidu oleks leivale andnud kibeda maitse. Küpsetatud koorelt kaabiti kõvem väliskiht noaga maha, nii et toiduks läks vaid alumine, niineosa, mis tambiti uhmris või jahvatati käsikivil või veskis peeneks. Algul puhtast rukkijahust tehtud leivataignale segati siis männijahu hulka. Et männikoor oli ainult hädaabi, seda näitavad kauaaegse männikooredieedi kurvad tagajärjed, mida I. Manninenil oli 1919. aastal juhus isiklikult näha Ida-Soomes Ilomantsi metsakülades. Seal oli kaks talve ja üks suvi elatud peamiselt männikoorest. Manninen (1931) kirjutab: "Ma nägin väikseid lapsi, kelle kõht oli kohutavalt suur ja kõva, rippudes nagu kive täistopitud kott alla. Paljud lapsed ei suutnud üles tõusta, vaid ainult lamasid." Samuti olid inimestel jalad paistes, nii et raske oli kõndida. Kohalikud elanikud kinnitasid: "Mida rohkem mändi sa sööd, seda rohkem sa paistesse lähed. Kui sa veel soolaseid toite sööd ja vett jooma pead, siis teeb see paistetuse veel hullemaks. Mida vähem soola tarvitada, seda parem." Inimeste isu pärast männikooredieeti oli kustutamatu. Nad ise väitsid: "Mänd murdis meid maha, me peame lakkamatult sööma." Siit ka soovitus seda ise mitte järele proovida!

Lustlik kogumik lugusid, mis sündinud Andrus Kivirähki ja Mart Juure, tuntud raadiosaate "Rahva oma kaitse" autorite ühistööna. Sisaldab muuhulgas ka sääraseid menuteoseid nagu "Elukapten", "Onu Kommi onnike", "Ja päike tõuseb" ning "Tõde ja õigus" kolmeteistkümnes osas. See raamat on valguskiir meid ümbritsevas (vaimu)pimeduses.

Eestlaste suhtumine seentesse on olnud võrdlemisi põlglik – seda näitavad väljendid nagu seenetreial, sõida seenele jne. Kas on see aga alati nii olnud? Huvitavat leidub seente kohta muistendites, naljandites, mõistatustes, fraseoloogias, vanasõnades, ennetes, unenägude seletustes. Kui need killud kokku korjata, avastame ühtäkki fragmente ürgsest sõnumist, mis viitab sellele, et seentel on olnud oluline koht muistse inimese maailmapildis. Käesolevast raamatust saab teada, mida on arvatud seente päritolust, kes on seenealused jne. Paralleelsed uskumused seente taevasest ja maisest päritolust viitavad nende vahendajarollile mitme maailma vahel. Tähtsat rolli on seen mänginud ka hallutsinogeeni ja viljakussümbolina.

«Seened kultuuriloos« pole tavaline seeneraamat – siin astuvad seened ette meie kaaslaste ja huviobjektina inimkultuuri valdkondades. Lisaks nende rollile toidukultuuris on juttu eestlaste ja teiste rahvaste suhtumisest seentesse, seenekorjamisest, seente kasvatamisest, seentega ravimisest, aga ka seenemürgitustest. Autor näitab, missuguses tähenduses esinevad seened mõistatustes, naljandites, muistendites, unenägudes. Saame teada, mida on inimesed arvanud seente päritolust, kes on seenealused, mis on pilvetükid ja kuidas on need seotud seentega. Kaasajal on seened väga populaarne dekoratsioonielement. Iseäranis punast kärbseseent kasutatakse sageli lasteraamatute illustratsioonides, vaateakendel, koomiksites, kujunduselemendina aedades ja õnnesümbolina postkaartidel. Miks on see nii? Ja kuidas on seotud kärbseseen ja kärbsed? Aivar Jürgenson on kaitsnud teadusmagistri kraadi folkloristikas ja doktorikraadi kultuuriajaloos. Tema teaduslikud huvid hõlmavad lisaks etnomükoloogiale diasporaauuringuid, migratsiooni- ja koloniaalajalugu, rände- ja integratsiooniprotsesse minevikus ja tänapäeval. Välitöid on ta teinud eesti diasporaakogukondades Siberis, Kaukaasias ja Lõuna-Ameerikas. Teine, täiendatud ja parandatud trükk.

See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.

Tiit Saare "Sümboolikaleksikon" on originaalteos, mis lähtub nii maailma kui ka Eesti sümboolikaalasest pärandist. Raamat on jaotatud kuueteistkümneks peatükiks ehk iseseisvaks leksikoniks, millest igaüks käsitleb mingit kultuuri, ajastut, piirkonda või religiooni. Selline ülesehitus annab piiritletud ettekujutuse antud kultuuri sümboolikast ning juhtima tähelepanu sümbolite tähenduste teisenemisele eri kultuurides. Sümbolitevahelised seosed on välja toodud viidetega, mis kergendavad vajalikust kohast sobiva sünonüümse mõiste leidmist. Eri kultuuride sümbolites orienteerumist hõlbustab ka raamatu lõpus paiknev register. Oluline osa raamatus on teksti täiendavatel illustratsioonidel. Leksikon on abivahend kõikidele, kes puutuvad kokku erinevate kultuuride ja nende sümboolikaga.

Raamatut läbivaks teemaks on olemise üleminek, mida inimesed kardavad, millest nad ei taha rääkida, pigem vananedes omaette mõelda. Ent kui sa kord juba siia maailma sündisid, siis ole kes tahes – surmast pole sul pääsu. "Surmajuttudes" kujutatakse ühe Saaremaa suguvõsa meeste traagilist elukäiku XX sajandi pöördelistel aastatel 1905, 1919 ja 1941 ning nende vereliini järglaste sehkendusi juba XXI sajandi NATO ja Euroopa Liidu ajastul nii Eestis kui laias ilmas. Autor käsitleb ökoloogilist, spirituaalset, meditsiinilist, loomingulist, finantsinstrumentaalset, nägemuslikku, debiilset ja seksuaalset ainest, millest ikka kipub viirastuma surm. Vahest aitab tervemõistuslik naer vikatimeest eemal hoida, inimese elutarkus oma saatust sättida, aga hauast pole kellelgi pääsu. Seniks aga tuleb elada, sellest rõõmu tunda ja teha pulli, nii nagu kaasa antud.

August Jakobson on kokku kogunud ja muhedalt ümber jutustanud eesti rahva muinasjutte ja muistendeid, mis annavad ilmeka pildi esivanemate elust-olust ja vaimuilmast. Käesolevasse sarja on valitud jutud "Suur vale", lugu kuningast, kes aina valetas; "Hea eit ja õel eit", pajatus seenemaja elanikest ning inimese ahnusest; "Kuidas tekkisid hiired ja kassid", lugu kurja vanduvast peremehest; "Lolle otsimas", jutt jõuka peremehe ainsa poja rumalast naisest; "Varastaja tont ja aus tont", näide sulase nutikusest ning "Suur onu ja väike vennapoeg lähevad rändama", lugu sellest, kuidas kiisk Võrtsjärve elama sattus.

Rahvusvaheliselt maineka eesti-ameerika rahvaluule- ja keeleteadlase, praegu Bloomingtonis elava ning töötava Indiana Ülikooli emeriitprofessori Felix Oinase (snd 1911) uude raamatusse "Tuul heidab magama ja teisi esseid" on koondatud autori kirjutised rahvaluule ning rahvausundi valdkonnast. Ka on ta vaadelnud rahvauskumuslikke aineid A. H. Tammsaare ja Oskar Lutsu loomingus. Tuues esile üha uusi, varem täheke panemata jäänud seoseid soome-ugri, balti, slaavi ja Siberi rahvaste folklooris, demonstreerib Felix oinas taas geograafilis-ajaloolise meetodi tulemuslikkust rahvaluulemotiivide leviku ja algupära väljaselgitamisel. Ta teaberikkad esseed on kaasakiskuvalt kirja pandud, neid on lahe lugeda, võimaluse korral on ennemuistsed asjad neis ühendusse viidud tänapäevastega. Jaan Unduski sõnutsi on meie ees "folklorist, kes suudab tipptasemel realiseerida põhimõtet: teadust tuleb teha nii, et see kõigile huvi pakuks".

"Tuule vari", mille sündmused langevad ajavahemikku 1945 kuni 1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ägates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed, ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esmakordselt sellesse paika, saab ta valida endale tollest riiulite labürindist ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli – on kellegi Julián Caraxi romaan "Tuule vari". Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse, ning märkamatult on nii tema kui tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes. "Tuule vari" on tänaseks tõlgitud juba rohkem kui kolmekümnesse keelde ning selle raamatuga võrdset müügiedu on hispaaniakeelsete autorite teostest nautinud vaid Gabriel García Márqueze "Sada aastat üksildust" ja Miguel de Cervantes Saavedra "Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast".

„Tuule vari”, mille sündmused langevad ajavahemikku 1945–1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esimest korda sellesse paika, saab ta raamatukoguriiulite labürindist valida endale ühe teose, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli –, on kellegi Julián Caraxi romaan „Tuule vari”. Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse ning märkamatult on nii tema kui ka tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes. „Tuule vari” on praeguseks tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde ning selle raamatuga võrdset müügiedu on hispaaniakeelsete autorite teostest nautinud vaid García Márqueze „Sada aastat üksildust” ja Cervantese „Don Quijote”.

Silmapaistva folkloristi filoloogiadoktor August Annisti (1899-1972) eestirahvalaulu ainetel loodud eepose kolmas osa. Esimesed osad "Lauluema Mari" ja "Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood" on saanud lugejatelt hea hinnangu.

See raamat on nagu ajastu dokument, mis pakub ülevaatliku kokkuvõtte usundilise mõtlemise hetkeseisust koos tagasivaatega minevikule. Raamatus on 100 temaatilist märksõna, mis kirjeldavad Eesti ühiskonnas eksisteeriva usundilise mõtlemise mitmekesisust. Märksõnade valikul oli üks põhikriteeriume vaimse komponendi olemasolu, samuti vastavate õpetuste seos Eestiga. Raamatu teine eesmärk on vaimsete õpetuste valdkonna inimlikustamine ja selle presenteerimine vähem hinnangulisel ja stereotüpiseeritud moel, pakkudes abi sektide, vaimsete rühmade ja suuremate religioonide alaharude rägastikus orienteerumisel.

Paljud meist kasutavad väljendeid, nagu"abrakadabra", "utoopia", "Gordioni sõlm", "fuuria" ja "üheteistkümnendal tunnil", täpselt teades, kuhu ja milleks need sobivad, ega tunne end sugugi häirituna oma teadmatusest nende algupära suhtes. Aga kuulajale või lugejale, kes ei tea mõne niisuguse väljendi tähendust ega ka selle päritolu, jääb kogu sõnum arusaamatuks. "Infotulv" ei tähenda tekstide lihtsustumist, see tähendab vanade heade joonealuste seletuste kadumist. Ehkki kusagil leidub kahtlemata just õige joonealune või fail kommentaariga, tähendab infotulv ka seda, et vastava teatmeallika leidmiseks ei pruugi jätkuda aega. Ja kuigi tavatähenduse teadmine algupära teadmata on täiesti võimalik, teeb algupära tundmine peaaegu iseenesest võimatuks tavatähenduse mitteteadmise, olles seega igapäevaelus vähemalt niisama praktiline, kuid samas mitmeid ulatuslikumaid ridadevahelisi seoseid valgustav teadmise vorm. Käesolev leksikon on trükki tometatud lootuses, et selline teadmise vorm võib olla ka heatahtliku huviga omandatav ja värskendav.